„Iga uus rattur linnas tähendab potentsiaalselt ühte elurõõmsamat inimest ja uue ning inimlikuma elukeskkonna idu meie kõigi jaoks,” kirjutab Müürilehes Tallinn Bicycle Weeki korraldaja Liina Ristoja.

Taani lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi raamatu „Kummi-Tarzan ja teised” nimitegelane Ivan oli üks igavene nannipunn. „Kummi-Tarzan!” Vähemalt nii arvas tema isa, kes oleks üle kõige soovinud, et poeg oleks rohkem tema lemmikraamatukangelase Tarzani moodi. Vot see oli üks tõeline mees! Kahjuks oli Ivan aga lühikest kasvu ja nõrk, ei suutnud üle kitse hüpata ja alatasa kastsid suured poisid teda õelalt naeru hirnudes koolis peadpidi peldikupotti. Olles joonud nõiajooki ja saanud üheks päevaks supervõimed, võttis Ivan teiste vägitükkide seas ette oma isa (või ema, ei mäleta) suure jalgratta, mille seljas tal oma lühikeste jalgade tõttu seni vaid halbu kogemusi oli olnud, ning järgnes rattatripp, mille käigus ta – ise pedaalideni ulatumata – allutas viimaks endale selle hiigelmõõtudes väljakutsuva riistapuu.

Tuline jutt taga, pedaalis Ivan juuste lehvides ja laia naeratusega läbi linna ning põrutas otsejoones jõe äärde, et seal teda alatasa kiusavate pahade suurte poiste kambale sisse sõita ja nad koos nende suunurkades lörtsinud suitsukonidega alistunult vette hüppama sundida. (Palun faktiliste ebatäpsuste pärast vabandust, lugesin seda raamatut viimati lapsena. Oluline on see, mis meelde jääb.)

Rattas on pauerit

Ega sel lool ratastega muud seost olegi. Lihtsalt see, et rattasõidus on pauerit! Rattasõit on puhas mõnu, aga eriti mõnus on siis, kui sõit ka päriselt selgeks saab ehk kui tunned end rattasadulas piisavalt hästi ja kindlalt, et surmamõtete asemel ka millegi muu üle mõlgutada. Näiteks selle üle, kui hea on vahelduseks värsket õhku hingata, olles enda jaoks välja mõeldud kõige otsemat rada pidi teel sinna, kuhu sul on vaja minna. Rattasõitu kuuldavasti ei unustata, kuid on ikka päris suur vahe, kas tunned end ratta seljas kui lühikeste jalgadega äbarik Ivan Olsen või otse liaanilt sadulasse prantsatanud Pedaali-Tarzan. Ja seda mitte vaid sääremarjade võimekuse mõttes. Küsimus on enesetundes. Kui paadunud ratturite puhul, kes sõidavad spordi pärast ning kes enamasti hoiavad keskkonda, kus saab enam-vähem segamatult jutti vändata, on see enese- ja vabadusetunne saavutatav, siis siinsetel linnaratturitel tuleb põrkuda igal hetkel autode, äärekivide, jalakäijate ja tundega, et nad teevad teistele tüli ja on ohuks iseendale. Küllalt leidub liikluses ka selliseid (enamasti autojuhid), kes hea meelega mõne linnaratturi kinni püüaksid ja tema kiivristamata pead „õpetuseks” pisut vetsupotis leotaksid. Nõiajooki oleks vaja. Aga mitte sellist näilist ja lühiajalist, mis lubab korraks musklit näidata, vaid sellist, mis jääkski toimima, paneks teistmoodi mõtlema ja tundma.

Eks omajagu ole õigustatud küsimus, et miks rattaga. Kõige rohkem tundubki Eestis rattasõidu vastu rääkivat asjaolu, et saab ka teisiti liikuda. Milleks susida süsteemi, kui kaherattalise jaoks meie kliimas niikuinii nii vähe sõiduaega jagub. Saab jala minna, ühistransport on olemas ja loomulikult on igal endast lugupidaval normaalsel inimesel oma auto, eksole. Jõusuhted ja hierarhia liikluses on justkui välja töötatud, mis rattajutt see veel olgu? Kes need inimesed üldse sellised on ja mida nad endast õige mõtlevad? Näe, jälle mingi hipster oma aksessuaar-tranduletiga! Saaks see suvi juba läbi, muret vähem.

Samal ajal kui rattasõidumõnu tunneb iga üle viieaastane inimene, pööritatakse linnas rattaga sõitjate peale silmi ja vangutatakse päid. Mitte just pahatahtlikult – sageli just muret tundes. Selle asemel võiks aga hoopis mõelda, et iga uus rattur linnas tähendab potentsiaalselt ühte elurõõmsamat inimest ja uue ning inimlikuma elukeskkonna idu meie kõigi jaoks. Linnadesse koondumine ja järjest enamate inimeste elamine üksteise peal, all ja tihedasti kõrval on paratamatu ning tuleb mõelda, kuidas sellises kontsentratsioonis mitte inimeseks olemise rõõmu kaotada.

Hüperindiviidi needus

Arhitektid üle maailma ragistavad päid, et leiutada viise, kuidas linnu inimkesksemaks ja -sõbralikumaks muuta. Ühelt poolt peab linn funktsioneerima kollektiivse kompromissina, kuid seda olukorras, kus läänelikus linnakorralduses valitseb juba pool sajandit süvenev ja äärmuslik enesekesksus, mida linnauurijad on käsitlenud kui „hüperindividualismi”. Inimese seisukohast väljendub see kahes meelsuses: ainult „mina” on tähtis ning see mina vajab kohest rahuldamist. Isiklik vabadus ja rahuldus aga vähendab omakorda huvi suuremate sotsiaalsete ideede ja solidaarsusel põhineva ühiskonna vastu. Hajalinnastumine ja autostumine käisid ja käivad Eestis siiani käsikäes kapseldumise ja tõusva sotsiaalse staatusega. Igaüks on oma künka kuningas, küngaste vahel suheldakse omavahel autoaknast viipamise teel.

Auto pidi olema see, mis viib inimese loodusesse – võimaldab talle kohest ja iseseisvat liikumisvabadust, eemale linnakärast ja rõõmsalt põrisedes inimväärsemasse ellu. Küll aga on industrialiseerimisaegne autobuumi kreedo pööranud end tänaseks pea peale. Tarbimisfetiš, mis asus sümboliseerima võrdeliselt selle kallidusega sotsiaalset staatust, edukust ja iseolemist, on muutunud tänaseks trombiks linnade verevarustuses. Liikumisvabadus taandub oma sisus seda illusoorsemaks, mida enam tegelik situatsioon kisub nukraks – kui elukorraldus hakkab keerlema autode parkimise, tipptundide, tankimise, parandamise ja muu säärase ümber, muutudes kulukaks ja närvesöövaks.

On lihtne näha kahju, mida järjest lisanduv autoomanike arv linnades on teinud. Tänava, mis kunagi oli kokkusaamiskoht ja mänguväljak, uueks funktsiooniks on olla autode parkimisplats. Tänava elanike sotsiaalne läbikäimine on pöördvõrdelises seoses tänava liiklustihedusega – autoliiklus on peamine põhjus inimese võõrandumiseks linnast. Seejuures peaks ära märkima väikese mõtlemapaneva arvulise suhte – ühe auto parkimiskoht võimaldaks parkida kümmet jalgratast.

Kondiaurumasinaga tööstusajastust välja

See liikumine, see sümboolne vabaduseakt, mida kunagi loodeti autost, on masinaist pungil linnades nüüd teist laadi liikumisvahendite, sealhulgas jalgratta, võimuses. Isepropelleeruv vabadus motoriseeritud takerdumise asemel. Kuigi autode vajalikkuses ja kohati möödapääsmatuses ei kahtle keegi, oleks aeg võtta autot kui lihtsalt transpordifunktsiooni, heites kõrvale selle mütoloogilised või imagoloogilised kaastähendused. Sellist, mida saab vahetada teistsuguste liikumisvahendite vastu, mis on kohati palju mõttekamad. Et see juba nii ei ole, tuleneb asjaolust, et see tundub ajakulukas, liiga suurt füüsilist pingutust nõudev ning eelkõige ebastaatusekohane. Paljudes kohtades maailmas on sellest ideest aru saadud – näiteid oleks ilmselt üleliigne tooma hakata. Ehk tasub vaid ülemärkimist, et rahulolu eluga paikades, kus on arenenud kergliikluskultuur, kipub olema kõrgem kui mujal. Ehk on need üldiselt paremini korraldatud ja rikkamad kohad, ehk aga on asi selles, et linnade korralduses on suures plaanis tehtud midagi inimlikku ja õigesti.

Tallinnas kipuvad suuremad ja põhimõttelisemad ratast soosivad lahendused aga takerduma nõiaringi. Ühelt poolt vajab liikluskeskkond rattasõbralikumaks muutumiseks rohkem rattureid, teiselt poolt vajab ratturite hulga suurenemine aga korralikke rattaga liiklemise tingimusi. Tundub olevat paratamatu, et seni kuni suurem osa inimesi tahab igal pool autoga treppi sõita, osutub väga raskeks kuskilt ratturitele rohkem ruumi näpistada, ning autojuhtide seas napib teadvustamist, et ka teist sorti liiklejatel on täielik õigus oma osale linna- ja liiklusruumist.

Mass on kriitiline

Alates sellest hetkest, kui kaks aastat tagasi grupi linnaratturitest sõpradega Tallinnas jõud kokku panime ning esimese Tallinn Bicycle Weeki korraldasime, on paljugi muutunud. Linnas rattaga sõitmise võimalikuks muutmise eest on pikalt maadeldud ja kella lastud ka enne meid, kuid just nüüd – võib-olla ka globaalse rattameelsuse kõrgrõhuala toimel – on rattureid linnatänavail näha järjest rohkem ning ka Tallinnas on näha järjekindlamat joont linnaratturite liikluspositsiooni parandamisel. Tõeline kriitiline mass rattureid, mis muudab pöördumatult eluolu siin linnas, aga alles ootab lahvatamist.

Kui hakkasime Tour d’ÖÖ Tallinna nime all rahvast öisteks ringipedaalimisteks kokku ajama, siis võisime ainult unistada, et suudame muidu hajali linnakoes kulgejad niivõrd vaatemänguliseks massiks kokku koguda, nagu see on toimunud. Kahe aastaga on üritustest osavõtjate arv kasvanud lausa kümnekordseks ning viimane sõit tõi kokku enam kui 1000 ratturit. Mida ööd soojemaks, seda tõenäolisem on, et iga sõit toob kokku uue rekordi. Critical mass rattasõidud, nagu ka Tour d’ÖÖ, lähtuvad ideest, et mida rohkem tekib linnarattureid, seda lähemal on hetk, mil tänavad, kus nad liiguvad, võtavad oma kuju rohkem nende järgi. Räägitakse, et jalgratturitest on kujunenud maailma üks kokkuhoidvamaid kogukondi. Ühelt poolt ühendab jalgrattureid vaatamata rahvusele ühine kirg rattasõidu vastu. Teisalt aga ka sarnased katsumused ja raskused – sest kuigi paljudes paikades sõidetakse kondiaurul isegi rohkem kui siin, on jalgrattaga linnas liiklemine väheste eranditega tänaseni täielikult lahendamata küsimus enamikes linnades. Selge on see, et mossis näoga rattasõidule mõeldes ei muutu miski. Tuleb sõita-sõita-sõita ja kella lasta.

Jalgratas on üks lihtne masin koos näiliselt väga selge missiooniga – transportida –, ent mis liigutab tegelikult mitte vaid füüsiliselt, vaid ka metafoorselt. Inimene elab vaid ühe korra ja sellest suurema osa pikemat aega ühes kohas. Rattaga sõitmine on nende jaoks, kes tahavad oma elu ja eksistentsi üle rohkem kontrolli omada, kui elada ettenähtud võimaluste piires. Seda teatud mugavuste arvelt, aga see-eest tunnetades paremini oma tegelikku potentsiaali. Rattasõit on funktsioon, kuid see on ka iseolemise manifest, ehe elamine olukorras, mis on allutatud tihtipeale tuimale, kohmakale, aegunud või halvasti planeeritud linnaliiklusele.

Müürilehe arvamuslugude sari „Visand minu Eestist” Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Kus tahavad laulva revolutsiooni lapsed oma vabaduse laulu laulda või mida peavad reivikultuurist võrsunud noored iseenesestmõistetavaks tehnoloogiliseks uuenduseks? Mida arvavad praegused elluastujad eestlusest ja mida mõtlevad kodumaast need, kes on seitsme maa ja mere taga? Kas valitsus vajaks reset’i ja laulupidu refresh’i?! Või vajame hoopis kerget värskendust ja pisut uuendusi? Värskeid arvamusi ja uusi mõtteid ootame käesoleva rubriigi raames ka meiliaadressile arvamus@muurileht.ee.