Päästeameti eksperdid Leho Lemsalu ja Anni Alev kirjutavad, mida saaks igaüks teha, et võimalikus kriisiolukorras toime tulla ja ellu jääda.

Õigesti varjumine võib päästa elu 

Kirjutas Leho Lemsalu

Ukrainas toimuv sõda näitab selgelt, et siseruumides või keldris olles on ohuolukorras märkimisväärselt väiksem tõenäosus saada vigastada või surma kui lageda taeva all või akendega ruumis. Varjumine on hädavajalik situatsioonides, kus tekib kiire ja otsene oht elule ja tervisele. Seda võib põhjustada suurõnnetus ohtlike kemikaalidega, plahvatus, sõjaline rünnak jne. Varjumise eesmärk on kaitsta end lööklaine, põlengusuitsu, lendavate esemete, nagu mürsukillud, ja muu otsese ohu eest. 

Varjumisest on aga väga keeruline avalikkuses rääkida, kuna seda seostatakse sageli sõjaga, millele inimestel on arusaadavalt raske mõelda. Samas on praegune reaalsus, et meie geograafiline asukoht, võimalikud looduskatastroofid, tööstusõnnetused või hübriidrünnakud nõuavad, et oleksime valmis igaks olukorraks.

Varjuma peaks seal, kus parasjagu oled

Tõenäoliselt on paljud näinud suuremates asulates oranžil taustal olevat sinist kolmnurka, mille all on kirjas „avalik varjumiskoht” – viimastel aastatel on neist palju räägitud. Paraku on see tekitanud eksliku arusaama, et need on igas olukorras ainuõige lahendus. Tegelikult on avalikud varjumiskohad mõeldud – just sõjatingimustes – neile, kes asuvad nende lähedal ega jõua ohu korral mujale minna; enamik avalikke varjumiskohti ei pruugi isegi olla pidevalt juurdepääsetavad. Ohuteavituse korral peaks varjuma seal, kus parasjagu oled – lähimas siseruumis või keldris ja igal juhul akendest eemal. See on kiireim ja turvalisim lahendus. 

Päästeameti küsitlused näitavad, et kui riik saadaks inimesele ohuteavituse, varjuks umbes pool elanikkonnast – 42% inimestest läheks esimesel võimalusel hoone keldrisse ja 10% lähimasse siseruumi. Samas eelistaks 15% inimestest esimese lahendusena avalikke varjumiskohti ja 23% ei reageeriks üldse. Viimased kaks näitajat on eriti murettekitavad: ainult avalikele varjumiskohtadele lootjad ei pruugi kriisiolukorras sinna jõuda ning reageerimata jätjad riskivad oma elu ja tervisega. 

Oluline on, et inimene oleks läbi mõelnud, kuidas ja kuhu vajaduse korral varjuda saab. Kuna sõjalise konflikti oht on püsiv ja pikaaegne, siis kodus või tööl on võimalik ruumid selleks ette valmistada. 

Rusikareegel on, et hoonetes varjudes tasub olla võimalikult madalal korrusel – keldris või selle puudumisel esimesel korrusel. Ruumide seinad ja laed peaksid olema tugevast materjalist, näiteks betoonist või kivist, samuti peab olema tagatud värske õhu liikumine. Kodu ja töökoha varjumisruumid võiksid olla puhtad ning vabad liigsetest asjadest ja prahist. Aknad tasub ära katta, et nende purunemisel ei lendaks ruumi klaasikilde või väljast ohtlikke tükke. Korteriühistutes ja teistes suuremates hoonetes võiks majaomanik seista hea selle eest, et majas olevad inimesed saaksid kiiresti varjuda. 

Eluline vajadus

Ühelt poolt on Päästeameti ülesanne anda inimestele vajalikud teadmised ja oskused, et hädaolukorras võimalikult hästi ise toime tulla. Mida rohkem inimesi suudab iseseisvalt ja teadlikult tegutseda, seda rohkem on meil võimalik päästa elusid, ennetada tervise-, keskkonna- ja varakahjusid ning toetada abivajajaid.

Teisalt on meie ülesanne koordineerida riigi valmisolekut elanikkonnakaitse kriisideks. Üks meie fookus on varjumine, kuid nagu öeldud, ei ole avalikud varjumiskohad ainuke osa meie varjumispoliitikast. Siseministeeriumis on ettevalmistamisel eelnõu, millega plaanitakse alates 2025. aastast nõuda uutesse suurematesse ehitistesse varjendite rajamist, kuid juba valmis majade varjumiskohad sõltuvad eelkõige nende omanikest ja kasutajatest. Olemasolevates hoonetes võiks hinnata, mis võimalused seal varjumiseks on – juba sellest on kasu, kui teha keldrikorrused või tugevate seintega ruumid puhtaks ja korda, et neid saaks hädavajaduse korral kasutada. Detsembris lõppes ka KredExi korteriühistute toetusprojekt, mille abiga sai teha elamuid energiatõhusamaks, seda toetust laiendati ka varjumiskohtade kohandamisele. 

Enda kaitsmine ei ole luksus, vaid eluline vajadus. Juba täna tuleks küsida: kus saan varjuda mina? Olgu see kodus, tööl või koolis. Oleme teinud viimastel aastatel varjumisvõimaluste laiendamisega edusamme, kuid palju tööd seisab veel ees. Varjumiskohtade rajamine ja korrashoid on küll väljakutse, kuid see tõstab tulevikus meie kõigi turvatunnet ja kaitseb elusid, kui peaks saabuma halvim. Alusta täna – iga samm loeb! 

Kas suudaksid kriisiolukorras nädala iseseisvalt hakkama saada? 

Kirjutas Anni Alev

Viimased aastad on andnud meile kõigile väärtuslikke, aga ka valusaid õppetunde. Üks neist on kindlasti arusaam, et kriisideks valmistumine pole ainult riigi või kohaliku omavalitsuse ülesanne, vaid kõigi ühine vastutus. Sõda Ukrainas, looduskatastroofid ja äärmuslikud ilmastikuolud on näidanud, kui kiiresti võib olukord pöörduda ja kui tähtis on, et iga inimene teaks, kuidas oma lähedasi ja iseennast aidata. Kriisid ei küsi aega ega kohta, nad lihtsalt tulevad. Selleks et olla paremini valmis ootamatusteks, on tähtis, et kogu ühiskond – nii riik, omavalitsused, kogukonnad kui ka igaüks meist – oleks teadlik ja valmistunud. 

Kriisivalmidus on saanud Eestis viimastel aastatel järjest rohkem tähelepanu, kuid paljude jaoks on see veel pisut võõras ja ebamugav teema. Võime ju endiselt mõelda, et kriisid meid ei puuduta, kuid reaalsus ümberringi ütleb muud. Praegu on ärevust palju ja see on inimlik. Seetõttu on loomulik, et paljud ei soovi keerulistele teemadele isegi mõelda, lootes, et „ehk läheb mööda”, kuid tegelikult on just valmisolek see, mis annab meelerahu ka kõige raskemal ajal. Teadmised ja väikesed praktilised sammud muudavad olukorra palju kindlamaks – nii riigile kui ka igaühele meist. 

Aga mis on need esimesed sammud, mida igaüks saab teha? Päästeamet soovitab kõige lihtsamat ja alustuseks olulisimat: veenduda, et sina ja su lähedased suudaksite vähemalt ühe nädala oma kodus iseseisvalt hakkama saada. Seda olukorras, kus ei ole elektrit, vett ega kütet ning poodi ei saa minna. Kriisivarude kogumine ei ole keeruline. Varud ei tähenda hirmutavat kogust toitu ja vett kuskil kapis, vaid eeldavad pigem teadlikku lähenemist oma igapäevastele ostudele ja tarbimisele. Varude süstemaatilise planeerimise ja kasutamisega on võimalik tulla toime nii, et midagi ei lähe raisku.

Esmajoones vajame kriisiolukordades vett. Soovitame igal leibkonnal tagada endale vähemalt ühe ööpäeva joogiveevaru, mis on eluliselt vajalik – ilma veeta suudab inimene vastu pidada vaid 3–4 päeva. Kui läheduses on looduslik veekogu, võib ka seda veeallikana kasutada. Hea on teada, kuidas vett ohutuks muuta, näiteks keetes või kasutades spetsiaalseid veepuhastustablette või -tilku. 

Toiduga on asi lihtsam, kui sageli arvame. Kriisivalmiduseks piisab sellest, kui varuda tavalisi toiduaineid igapäevasest pisut rohkem. Hoidke neid toiduaineid, mida niikuinii tarbite, ringluses, et säilivusaja lõppemisel midagi raisku ei läheks. Kas teil on kodus ka taskulamp ja varupatareid? Sellised lihtsad asjad on kriisisituatsioonis väga olulised ja muudavad elu ebakindluses pisutki lihtsamaks.

Kuid kriisivalmidus pole üksnes inimese vastutus. Päästeamet pakub tasuta kriisikoolitusi korteriühistutele, ettevõtetele ja kogukondadele, kogukonnaga koos harjutamine suurendab meie kollektiivset valmisolekut ja vähendab ärevust. Mida rohkem inimesi on valmis ja teab, kuidas tegutseda, seda rohkem ennetame tervise-, keskkonna- ja varakahjusid. Meil on olemas teadmised ja oskused, millega pakkuda tuge nii korteriühistutele kui ka ettevõtetele, sest igaühe panus aitab meil kõikidel turvalisemalt kriisidest üle saada. 

Riigi ülesanne on inimesi kaitsta ja toetada, kuid kriiside kulgu mõjutab suuresti see, kuidas oleme nendeks valmistunud. Olles teadlikud ja tegutsemisvalmid, suudame seista vastu kõigile ootamatustele ning hoida end ja oma lähedasi. 

Käitumissuunised kriisiolukordadeks: olevalmis.ee

Leho Lemsalu on Päästeameti ohutusjärelevalve osakonna varjumise ekspert ja tegeleb kõigega, mis on seotud varjumisega.

Anni Alev on Päästeameti ennetustöö osakonna elanikkonnakaitse ekspert ja parendab inimeste kriisivalmidust.