Praegu Kanuti Gildi SAALis lahtirulluva NU Performance Festivali eel vestlesime festivali selleaastase kuraatori Maria Arusooga sellest, kuidas saaks kunstiväljalt vastu hakata praeguse poliitilise olukorra agressiivsusele.

Ööl enne intervjuu-päeva näen unes, et ilmun kohtumisele Maria Arusooga täiesti ettevalmistamata ning ei leia isegi oma diktofonis üles digitaalset kausta, kuhu pikem salvestis ära mahuks. Kohmitsen kohvikulauas seadeldise kallal niikaua, kuni Marial minu vastas kõrini saab ning ta ohjad enda kätte haarab – valades mu diktofoni liiva täis ning hakates joonistama lauale oranžikasroosa vildikaga oma käsivarte siluetti, mis elektrit juhiks, et selle kaudu saada otseühendus salvestusaparaadi sisuga. Mina tõmban samal ajal intervjuuküsimuste asemel oma breketites hammaste vahelt välja nätsu, mida köiena muudkui tuleb ja tuleb.

Arusoo juhib kolmandat aastat Kaasaegse Kunsti Eesti Keskust. KKEKi visioon on muuta Eesti kunstivälja rahvusvahelisemaks, püüdes seminaride, loengute ja näitustega algatada ja üleval hoida diskussioone ning viies õiged kuraatorid kokku õigete kunstnikega. Tallinnasse rahvusvahelist keelt tuues mõtestab Arusoo tiim Eestit mitme poliitilise piiri ristumiskohana, muu maailma suhtes teatud kameeleon-tüübina, kus on oluline kontektualiseerida laiema kunstimaailma teemasid kohalikus plaanis ja laieneda ühiskondlikult kaugemale kui kaasaegse kunsti sisering. Sel aastal on Arusoo kutsutud kureerima nüüdisaegse etenduskunsti festivali NU Performance Festival, mille lähteteemad on piir küber- ja füüsilise reaalsuse ning intiimsuse ja vägivalla vahel.

Sa oled teinud artist-run space’i Berliinis ja olnud Londonis kunstniku assistent. Kuidas sulle selle pinnalt Tallinna kunstiväljal töötamine tundub?

Tallinna kunstiväli, eriti sellises väikses institutsioonis nagu KKEK, on ikka selline do it yourself praktika. Jah, sul on sümboolne kapital, aga Eesti kunstivälja põhiprobleem on prekaarsus. Nii rahalises kui selles mõttes, et meil on liiga vähe inimesi, kes institutsioonides töötaksid. Me kõik töötame pooleteise või kahe kohaga. Loomulikult suuremal kunstiväljal on see lihtsam sellepärast, et seal on ühe koha kohta kordades rohkem inimesi, kui siin on tihti ressursipuudus.
Selles mõttes kõik need eri kogemused täiendavad üksteist ja on olnud eri eluetappide loogiline ja intensiivne väljund. KKEKis peame jälgima kohalikku kunsti- ja kultuuripoliitikat, see ei ole kuraatoriprojekt, see on institutsioon, mis arvestab laiemate huvidega ja osaliselt teenindab kunstivälja.

Alustasid oma õpinguid Tartu Ülikooli maaliosakonnas, nii et sul on kunstniku taust. Kas see on nüüd, kuraatorina töötades pigem varju jäänud?
Kui ma õppisin teooriat Goldsmithsis, siis ma mõtlesin jätkata kunstnikuna, mitte kuraatorina, aga see juhtus põhimõtteliselt kogemata, mingist ühest ideest ja sealt hakkasid asjad rulluma. Ma ei ole seda kunagi eraldanud, et kumba kasti ma kuulun. Kui ma kuraatorina töötan, siis ma töötan kunstnik-kuraatorina, see, kuidas ma visiooni kokku panen ning sellega edasi töötan, tuleb sealt. Aga oli selge, et kui ma sain keskuse juhiks, siis ilmselgelt ei saa ma selle kõrvalt ajaliselt ega eetiliselt oma kunstnikupraktikat jätkata. Selle otsuse tegin hästi teadlikult. Arvatavasti on praegu selles alustões, kuidas ma asju teen, ikkagi kunstnikupositsioon või -taust. Aga ma ei osale näitustel ega tee aktiivselt teoseid või ei arenda oma kunstnikukarjääri.

Ma vist olen näinud sinu teostest ainult „Kogutud taimede salongi” (2014), sinu kureeritud näitusel „Arheoloogiafestival” Tartmusis paar aastat tagasi. Kuidas sa kirjeldaksid ennast kunstnikuna?
Ma ei kirjelda ennast ei kunstniku, ei kuraatorina, mind huvitab reflekteerida mingit olulist ja põletavat teemat, ning formaadi valin selle järgi, mis antud kontekstis kõige adekvaatsem tundub. Nii võibki mingi mõttearendus leida väljundi kas kuraatornäituse, kunstiteose, performance’i, essee või lihtsalt sõbrale saadetud kirja näol. Igat projekti tehes arened, õpid palju. Kui alustasin, eriti kunstnikuna, nägin kõike valdavalt enesekeskselt, alustasin klassikaliselt autoportreest ning reflekteerisin maailma young-girl-perspektiivi ja otsingute kaudu, kohati ehk omamata piisavalt sõnavara, kuhu oma tegevust liigitada. Nüüd, kus on juba veidi rohkem projekte tehtud ning kogemustepagas on suurem, võimaldab see teadlikumalt ära tunda konteksti ja kontekstualiseerimise. Mingi üldistusaste ja isiklikustatuse aste jõuavad kokku, poliitiline kontekst ja ennast painavad küsimused hakkavad jõudma ühele territooriumile ning mind huvitab isiklik, kuid laiemalt tähenduslik artikulatsioon.

Kas NU Performance festival on see territoorium, kus sinu jaoks isiklik ja poliitiline kokku jõuavad?
Jah. See festival on väga-väga isiklik ja väga poliitiline üheaegselt. See festival andis mulle teatava vabaduse ja piiritletamatuse, temaatiliselt on toimuv märksa avatum või risoomsem, avab eri suundi. See on oma hääle otsimine praeguses superagressiivses poliitilises keskkonnas. Ma näen patriarhaalset suhtumist igapäevaselt, ning tunnen, et ma ei mahu sellesse stereotüüpsesse mudelisse ning näen enda ümber palju inimesi, kes samamoodi tunnevad, seega tahaks neid hääli kuuldavale tuua.
Mind huvitab murda patriarhaatlikku keelekasutust.
Ma tunnen, et mitte ainult Eestis, aga kahjuks kogu Euroopas ja ka USAs toimub natsionalismi taastulemine, mis on väga paljuski meie ühiskonda konservatiivsemaks ja suletumaks muutnud. Tunnen, et mingid kättevõidetud väikesed normaalsused on uuesti ohtu seatud. Ja sellepärast tulebki võidelda selle eest, et oleks õigus olla ja õigus rääkida.
Mul enda elus ei ole olnud väga suurt probleemi sellega, et keegi oleks minust üle sõitnud, kuid samas tee emantsipatsioonile on olnud suhteliselt ekslev ja üksildane ning mitte just alati pole ma leidnud enda ümber toetavaid materjale, eriti siis, kui ei teadnud, kust kohast otsida.

Kuidas sul õnnestus Peaches siia saada?
See oli tegelikult pime järjekindlus ja kaheksa kuud päris tõsist tööd. Peaches ise oli hästi teemas ja talle meeldis, et see on mingi väiksem kunstifestival, aga kui inimene on poolteist aastat tuuril olnud ja nüüd läheb kohe uuele, siis võib-olla ei ole kõige targem sinna ühte performance’it juurde panna. Mingi asi teda selles festivalis huvitas. Peaches on kõige parem kokkuvõttev kunstnik sellele festivalile oma temaatikalt, mida ta käsitleb. Peachesi puhul on lahe see, et ta on hästi poliitiline, aktivistlik ja olulise sõnumiga ning samas tal on haigelt hea groteskne ja üle võlli visuaalkeel. See on see, mida ma algusest peale otsisin. See energia, mille ta toob, on oluline. Ja mitte ainult Peaches, näiteks tema kaudu avastasin Black Crackeri, kes on täiesti uskumatult imeline tegelane.
Algul tahtsin panna festivali kokku ainult väga noortest ja just alustanud kunstnikest, aga siis sain aru, et pean festivali looma natuke mitmekihilisemaks. Nüüd siis on poliitilisus, isiklikkus ja fun attitude kõik koos. Festival ei ole gender neutral, vaid gender loaded.

Räägi lähemalt, kes on Black Cracker, ma ei tea temast midagi.
Black Cracker on New Yorgist pärit Berliinis elav slam poeet ja muusik. Tema huvi on maskuliinsus feminismi aspektist ja kuna ta on ise transsooline, on see hästi mitmekihiline. See kõik asetub väga huvitavasse konteksti, sest tema muusika liigitub enim vast hiphopi alla ja ka seal ajab ta teatavat egovaba praktikat.

Nu Performance festival 2016 on täpselt selline festival, mille järele mina vaatajana janunen. Aga samal ajal ei ole ma üldse kindel, kui paljud eesti inimesed praegu paljusust vajalikuks peavad.
Ma ei ole ka selles kindel, aga see ei tähenda, et seda normi peaks jälgima. Seda festivali tehes võtsin endale kindlasti rohkem vabadust. Mulle tundus, et performance’i-formaadis on võimalik jõulisemalt ja otsesemalt mingeid teemasid esile tuua ja läbi mängida. Ma arvan, et seda festivali on hästi lihtne ka ignoreerida, et okei, mingid pauernaised tulevad ja räägivad oma lugusid, see pole üldse minu teema… Kuid tegelikult arvan, et see festival on väga pluraarne ning avatum rohkematele, kui esialgu tundub. Erinevalt näitusest lubas festivaliformaat töötada ka väga eri tüpaazi kunstnikega, näiteks Samira Elagoz või Maria Metsalu kogu oma kübermaailmast tuleneva noore naise positisiooniga või Vanessa Place, kes on USA vandeadvokaat ja tegeleb igapäevaselt seksuaalkuritegudega. Ta on ka luuletaja, hästi sõnapõhine ja tema performance tekitab väga-väga palju küsimusi, või siis Ivo Dimchev, kes on teatrimaailma karismaatiline tegelane, Huoratron oma jõulise techno-vaibiga või Dana Michel kultuurilise-identideedi küsimustega, Shana Moulton oma hüpohondrikust alterego Cynthiaga, Hannah Black väga jõulise feministliku keelega ja palju muud – seal on hästi palju erinevaid hääli nii sisuliselt, visuaalselt kui ka laengu mõttes. Ja kui küsimus on selles, et kas see on tahetud või mitte, siis ma arvan, et minu huvi ei ole toota väljale midagi, mis on eos iseenesestmõistetav.

Väga kahju on, kui osa publikust jääb kõrvale, kuna arvab, set see pole nende teema, lihtsalt ennast ise ära sulgedes. Ma arvan, et see on absoluutselt iga inimese teema, samamoodi nagu oli – kui rääkida, mis mulle viimasel ajal korda läks – Flo Kasearu naistevägivalla teos (Kasearu tegi äsja lõppenud Artishoki Biennaalil performance’i „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine”, kus Pärnu Naiste Tugikeskuse liikmed lugesid kahe tunni jooksul NO99 kammersaalis ette kohtulahendeid enda või kellegi teisega toimunud lähisuhtevägivalla aktidest, sh partneri kallaletungid, vägistamine, tapmisähvardused jm. – toim.). Ma arvan, et see on absoluutselt iga inimese teema. Kes ise on vägivaldses suhtes, aga ka nende inimeste, kelle elus vägivalda ei ole, sest see on meie ümbritsevate inimeste eludes ja ma arvan, et teadlikkuse tõstmine või lihtsalt oskus kuulata ja oskus proovida aru saada tundub elementaarne väärtus, kuid kahjuks pole see tihtilugu alati kohal.

Performance’i-formaadis on tihtipeale hästi tugev avatuse aste, mis huvitab mind meie sotsiaalmeediapõhiseks muutunud elus ja suhtluses, kus me tegelikult inimestena kehaliselt ei ole enam kohal, vaid saame kogu oma suhtlusvajaduse arvuti ja küberruumi kaudu, vähemalt mina tunnen enda elus kohati nii. Üksilduse ja võõrandatuse aste kasvab. Festivali puhul on see füüsiline kohalolu hästi oluline ja kõiki asju, mis juhtuvad, kui sa oled 10 või 20 või 200 inimesega ühes ruumis, ei tõlgi ei Instagrami ega Facebooki. See kõlab hästi naiivselt, romantiliselt, aga… Isegi siis, kui sa blokid endas mingi performance’i täiesti ära ja ütled, et see ei ole minu jaoks, siis see, kui sa seal ruumis oled, peaaegu alati ärgitab mingeid küsimusi enda sees või ületab mingeid barjääre. Ma arvan, et „let’s talk about body” on ka see, et me reaalselt oleme füüsiliselt ühes ruumis koos need kaks tundi, kogeme füüsiliselt ühte-sama asja ja kõike erinevat pidi. Ja kas jätkub diskussioon või mitte, on iseküsimus.

Ajakirjanduses räägitakse enamasti naistevastasest vägivallast patroniseerival viisil. Isegi Kasearu performance’ist tehti uudiseid stiilis „Rusikat tunda saanud naised astuvad lavale…”

Ma arvan, et [Kasearu performance’i-järgses vestluses] ütles hästi olulise asja Flo ema (Margo Orupõld, MTÜ Pärnu Naiste Varjupaiga juhatuse liige – toim.), et peegel tuleb ümber keerata, lõpetada meedias kössivajunud naise pildi näitamine, vaid näidata agressioonis meest või partnerit. See ei pea olema mees, perevägivald võib olla partneritevaheline, ega pea olema füüsiline, võib olla ka vaimne. Me võime minna kaugemale, me võime hakata rääkima kogu rape culture’ist. Sellest on praegu eriti lihtne rääkida tänu Donald Trumpi grab by the pussy’ile, mis muutis kõik asjad nii groteskselt illustratiivseks. Rape culture ei ole ainult see, kui sind füüsiliselt vägistatakse, see on ka see, kuidas me suhtume ohvritesse ning mis kõnepruuki naiste suhtes kasutatakse.

Mis otsuste või valikute najal sa jõudsid festivali intiimsuse ja vägivalla raamistuseni?
See oli algusest peale sisse kirjutatud, et luua teatud võimalus olla haavatav või piinlik või teha vigasid. See on vastuhakk edukultuurile, kus kõik on täiuslik, hermeetiline, esinduslik jne. See algas osaliselt Ivo Dimchevist. Tema viis luua avalikus ruumis nii intiimne ja laetud keskkond, olles samas nii teatraalne, nii drag, on hästi huvitav konflikt.
Ma ei plaaninud esialgu teha festivali vägivallast ega vägistamisest, aga ühel hetkel, kui vaatasin lõplikku valikut esinejatest ja nende performance’itest, sain aru, et vägivald ja haavatavus on sinna sisse kirjutatud, need on sama mündi teine pool.
Ilmselgelt on see noore naise pilk meie neoliberalistlikus ühiskonnas elamisele, ma ei saa sellest mööda vaadata. Näituse formaadis ei ole ma leidnud selle jaoks keelt, aga teatud haavatavuse või avatuse aste ja valusa või traumaatilise loo transformeerimine performance’i-formaadis tundus hästi sobiv. Ja mulle meeldib ka väga see, et need inimesed kohtuvad tunniks ajaks, antud momendis. Kõik, mis juhtub, juhtub seal saalis. Isegi kui see kunstnik kordab oma teost, Peachesi puhul võib-olla kahesajandat korda, siis ikkagi reaalselt juhtub see ainult seal ruumis, see üks kord, just nende inimestega.

Ma ise olen avastanud, et haavatavuse tunnistamine võib olla väga suur tugevus.
See on hästi empowering. Julgus olla suuremas grupis haavatav või isiklik on minu enda jaoks suur eneseületus. Ma võin seda teha läbi loomingu, aga grupis, inimeste sees, keda sa ei tunne… Üks on see, et on okei olla see, kes sa oled, ilma, et sa paneks liiga palju maske peale, aga teine asi on piir turvatsooni ja haavatavustsooni vahel. Asi, mis mind käivitas või traumatiseeris, oli see, mis juhtus Kölnis, kui mehed kogunesid ümber naiste ja hakkasid neid lihtsalt seksuaalselt ahistama. See on kõige haigem terrorismi vorm üldse, sest see on nii lihtsasti organiseeritav. Ja nüüd see Trumpi keiss. Ei ole okei, enesestmõistetav selline rape culture’i propageerimine. See on üks põhjuseid, miks festivalil on mingid teosed, mis seal on.

Kui ma sellele intervjuule jalutasin, pani tänaval mingi mees oma käe mu puusale, kui must möödus. Tundsin hetke viivul läbi mantli tema kämmalt oma kehal. Kogemata? Ma ei tea. Ma jäin talle järele vaatama. Ma ei saagi seda teada, kas tegu oli mu keha küsimata käperdamise või juhusliku puudutusega, sest kui ma talle järele jookseksin ja talt küsiksin, ei võtaks ta tõenäoliselt kummalgi juhul tegu omaks. Õõnsamgi tunne tekib sellest, et see ei tundu mulle väga suure asjana. Sest mööduja käperdamine pole kõige hullem asi, mis võib juhtuda.

Ma just hommikul lugesin ühte artiklit väikestest mikroagressioonidest, mida iga naine iga päev kogeb. Kui ütled välja, et sind häirib, kui näiteks sinu boss su keha kommenteerib, näitad välja justkui haavatavust, et see sulle korda läheb, ja selle pärast ei öeldagi midagi. Tänu sellele saabki mikroagressioone teha, et neile ei astuta vastu hirmust paista haavatavana.
Ma arvan, et lugude jutustamisel on oluline aspekt see, et kui su enda elus on midagi juhtunud ja sa võib-olla ei tea, kuidas sellega tegeleda, siis sa tead, et sa ei ole üksi. Et oleks enam saadaval kui ainult mingid edulood, mida meile kogu aeg ette söödetakse. Mulle tundub, et ühiskond surub meile suhteliselt normatiivselt üht tüpaaži peale ja kui sa küsid, et kas sobid sinna sisse või mitte, siis mina, olles 30+ naine, kes juhtib asutust… ma ei soovi alati neid projektsioone ja käitumismalle omaks võtta. Ma arvan, et on hea, kui lugusid on rohkem.

Enamik festivali esinejatest esindab läänemaailma.
Tajusin eelmist näitust (Praegu Viinis lahti olev näitus „Winter is Coming (Homage to the Future)” – toim.) tehes hirmuga, et mu teadmistepagas on niivõrd Euroopa-keskne, olgugi, et äärealadelt ja Ida-Euroopast ning ka Islandilt. Kuid kui kuraatorina töötada, tuleb küsida, mis on su valikuprintsiibid, näiteks mis regiooni kunstnikke sa näitad. Tegelikult üks aspekt, mis tuleb festivali sisse Dana Micheli, Black Crackeri ja Hanna Blacki kaudu, on rassiteema. Sest mulle tundub, et Eestis me juba räägime soost, klassist mitte niipalju, aga rassist ei räägi me üldse, sest see ei saada meid igapäevaselt. Aga muutuvas Euroopas on see üks teema, millest mingi teadvustusaste peab tekkima. Kuraatorina jälgin, et ma ei näitaks ainult kunstnikke Londoni kunstimaailmast või võimu tipust, et ma ei oleks oma uurimistöös laisk. Selle pärast oli mulle oluline näidata ka väga noori tegelasi, kes arvatavasti ei müü festivalil saali välja, aga kelle hääl on samavõrd oluline.

Millisesse sotsiopoliitilisse regiooni Eesti paigutaksid?
See kontekst, kus me oleme, on päris huvitav. Eesti üritab kriitikavabalt olla osa „Euroopast”, mis kohati ei ole väga adekvaatne. Ma arvan, et me oleme veider post-soviet mix.

Kuidas sa kirjeldaksid postsovjetti? Eesti postsovjet küllap erineb näiteks Bulgaaria omast…
Kohati tekitab hästi kummalisi tundeid, kui reisida, et Eesti on ikkagi veel nii valge valgel, me oleme rahvusriik. Kuigi meil on palju eri rahvuseid, keda me me ei näe enda ümber. Me räägime eestivenelastest, aga me ei räägi sellest, et meil on tegelikult ka tatarlasi jne. Me ei näe omaenda kultuuri paljusust või vähemalt me ei loe seda oma kultuuri osaks. See on olnud väga problemaatiline ja on ka edasi. Ma arvan, et Eesti identiteet on veider. See on veidi allasurutud, millega mul on probleeme.

Kelle poolt allasurutud?
Meie endi. Ma ei tea, kas see on sellest, et me oleme alati olnud kellegi võimu all ja nii vähe aega olnud iseseisvad, aga mulle tundub, et see on hea õpilase meeldimistahe… Võib-olla tuleb see sellest, et me ei ole jõukas riik, et me ei saa öelda nagu Islandi iseseisev saareriik, et see on meie identiteet. Meil on palju mõjutusi igalt poolt, mida me ei taha kuidagi esile tuua.

See on huvitav, et Eesti riigi enesekirjelduse saaks täielikult ümber sõnastada selle kaudu, et meie genofond on meeletult kirju sajanditepikkuste võõrvõimude tõttu ning samamoodi on siin elavate rahvuste nimekiri väga pikk.
Mhmh. Me räägime polaarsusest eesti-vene, mis tegelikult ei ole selle lause lõpp.

Kui lääne feministid tulid Ida-Euroopasse, said nad vastukaja, et lääne teoorial ei ole postsovjeti kontekstis kohta, kuna siinne olukord ja inimeste kogemused on erinevad. Kas sul on tekkinud n-ö impordikonflikte?
Tihti imporditakse teooria läänest ja praktika toimub Ida-Euroopas. Seda eriti queer– või feminismiteoorias, kuna väga vähe teooriat kirjutatakse kohapeal (mis muutub aasta aastalt muidugi). Mina ei ole teoreetik ja minu lähtepunk ei tule sealt, aga ma arvan, et on oluline, et me kirjutame oma kogemusest ning kontekstist lähtuvalt. Oluline, et me ei kopeeriks üldistatud globaliseeruvaid mudeleid nii kunstiväljal, teoorias kui ka loomingus, vaid võtaks lähteaine siit, kuid suhestuks ümbritseva maailmaga.

Milliseid kogemusi või objekte võiks praegu postsotsialistlikes maades fookusesse seada või väljapoole sõnastama hakata? Nii nagu Jaanus Samma uuris oma projektis „NSFW. Esimehe lugu” nõukogude geiajalugu, on meil paljud asjad ka iseenda jaoks ju mõtestamata.
Jah, ja see ei ole ainult Eesti teema, vaid kogu geiajalugu on kirjutamata kogu regioonis. Õnneks on inimesi, kes sellega tegelevad, nii et see on 10 aasta teema, millal meil on mingi pagas või lugemisvara.
Ma arvan, et ei ole sellist ühte asja, et see on see meie impordimaterjal. See on hästi 90ndate teema, kui me olime eksootika, nüüd me peame mängima samade mängureeglitega. Kedagi ei huvita enam Eesti kunstnik selle pärast, et ta on Eesti kunstnik.

Ma ei peagi silmas Eesti Nokiat, vaid just seda, mida oleks oluline praegu siin meie enda jaoks ära sõnastada.
Ma arvan, et kui me räägime paljususe aspektist – on see soo, seksuaalsuse või vähemuste teema –, on need teemad hästi olulised. Mind huvitab poliitiliselt või ühiskondlikult laetud kunst. Mis ei tähenda, et ma ei naudi kunsti, mis tegeleb valge ruumiga enda ümber, aga maailm on fucked up. Kunstis on huvitavamaid võimalusi asjadest rääkimiseks kui näiteks ajakirjanduses. Kõik võib muidugi paralleelselt juhtuda, aga ma arvan, et poliitilisele korruptsioonile mitteallumine on see, mis võiks tulla kunstiväljalt. Vastuhakk. Me võime rääkida keskkonnakaitsest kuni seksuaalvähemusteni. Selles spektris on väga palju ära teha ja palju huvitavaid väljakutseid. Mind huvitab minu ümbritseva elu ja minu elukutse ühendamine. Kui ma alustasin kunstimaailma reflektsiooniga enda ümber, siis see mind enam ei huvita. Maailmas toimub praegu niipalju suuremaid ja olulisemaid asju, kaua ma ikka neid valgeid seinu enda ümber reflekteerin.

Nu Performance Festival algab Tallinnas sel laupäeval, 29. oktoobril. Tutvu festivali kavaga Kanuti Gildi SAALi kodulehel.

Esilehe foto Maria Arusoost: Aleksander Kelpman