Miks tabas Tommy Cashi „Espresso Macchiato” mõningate itaallaste närvi pihta ning milliseid Cashi looga sarnaseid fenomene võib leida Itaalia enda muusikast?

Olen pikka aega mõelnud kirjutada artiklit, et võrrelda „Eesti laulu” Itaalias toimuva Sanremo muusikafestivaliga. Kuid viimane „Eesti laul” pakkus mulle kui nüüdseks palju aastaid Eestis elanud itaallasele hoopis huvitavama ja pakilisema teema, mille üle arutada: nähtus nimega Tommy Cash, täpsemalt tema lugu „Espresso Macchiato”. Lugu pälvis itaallaste tähelepanu ning ei jätnud neid ükskõikseks. (Minu mäletamist mööda on see esimene kord, kui „Eesti laulu” konkurss üldse Itaalia päevalehtedesse jõudis.) Mõnele meeldib see väga, mõnes tekitab uhkust, teistele aga mitte ning on toonud kaasa solvumist ja avalikke kaebusi (sh mõne poliitiku ja isegi Itaalia tarbijakaitse poolt). Sellest räägin lühidalt allpool, kuid alustaksin punktist, mida on unustatud nendes aruteludes tihti mainida: Cash ja tema koostöölised on kokku pannud väga õnnestunud muusikalise akti. Kas meelega või mitte (aga Cashi persooni arvestades pigem meelega), meelitavad nii laulu stiil kui ka selle sõnad ideaalselt ligi rahvusvahelist kuulajaskonda, kes on viimasel 5–10 aastal harjunud itaaliakeelsete remix-lugudega. Meelde tulevad näiteks partisanide laulu „Bella ciao” mitmed uusversioonid või siis 1956. aasta Renato Carosone (tegelikult napolikeelse) numbri „Tu vuò fà l’americano” uuemad  diskosvingi stiilis väljalasked. „Espresso Macchiato” on juba võitnud oma kindla koha selles alažanris. Ning kui salmid meenutavad just mainitud svingistiili, siis melodramaatiline sissejuhatus („Mi amore” jne) viitab muidugi itaalia ooperilaulmise maneerile. Muusikaline pot-pourri, mis tundub väga hästi toimivat.

Glamuurne elu paari piimatilgaga

Carosone lugu „Tu vuò fà l’americano” viib mind teise punktini. Selle pealkiri tähendab, et „sina tahad käituda/elada nagu ameeriklane” ning sõnad jutustavad loo naeruväärsest Napoli noormehest, kes ahvib (enda ja 1950ndate itaallaste kujutlemise järgi) ameerika elustiili: alates pesapallimütsi kandmisest kuni Camelite suitsetamise, soodaveega viski joomise ja isegi ti amo asemel oma kallimale I love you deklareerimiseni. „Espresso Macchiato” peategelane sarnaneb – küll vajalike muudatustega – Carosone loo omaga: hoolimata sellest, kas ta on päris itaallane, elab või unistab ta elamisest nagu stereotüüpiline itaallane ning seda ühe üsna levinud kujutlemise järgi: ta suitsetab palju, töötab kõvasti nagu mafiooso (kuritegu on mõistagi omamoodi töö), naudib glamuurset elu ning muidugi ei saa ta hakkama ilma oma espressota, kusjuures macchiato, st paari piimatilgaga. Et tegemist pole ilmselt päris itaallasega, võib välja lugeda laulu vigasest itaalia keelest, mis on kokku segatud vigase inglise keelega. (Keelte segamine on omane ka Carosone loole.) Tekstis leidub isegi tähenduseta sõnu nagu „corneo”, mis on nt ERRi veebis loominguliselt tõlgitud kui „väga kuum”.

Õrn teema

Erinevalt Carosone ameeriklase moodi elavast tegelasest, ei tundu Cashi „Tomasso” (päris itaalia eesnimi oleks Tommaso) olevat eeskätt mitte naeruvääristamise objekt, vaid kohati lausa imetlusväärne tüüp, vähemalt inimeste silmis, kes imetlevad rahaliselt edukat elu. Väga võimalik, et Tommy Cash, nagu ta lavaperekonnanimi vihjab, on nende seas. Samas on Cashi loos ilmselge irooniline, lausa koomiline joon (nagu tema teostes laiemalt), mille sihtmärk jääb pisut ebamääraseks: lugu ja tema esitaja pakuvad küll nalja, kuid on raske öelda, kas tegu on eneseirooniaga (Tomasso = Tommy) või hoopis sarkasmiga kellegi suunal. Siinkohal võib mainida, et mõnes itaallases tekitas kahtlust ja lausa solvumist sõna „mafiooso” kasutamine justkui kiitusena või üldse selle sõna seostamine Itaalia imidžiga. Maffia tõttu on Itaalias (ja mujal) suur hulk süütuid inimesi surma saanud ja muudmoodi kannatanud – mafioosoks sildistamine on Itaalias umbes sama tõsine kui Saksamaal natsiks nimetamine. Keegi ei julgeks kasutada sõna „nats” kiitusena ega seostada seda mõnes poplaulus suvaliselt Saksamaa imidžiga. Cashi kaitseks võib aga öelda, et „maffia” ja „mafiooso” on sõnad, mis on omandanud aastate jooksul rahvusvaheliselt laiema tähenduse kui Sitsiiliast pärit, oma tunnusjoontega, kuritegevusega tegelev rühmitus (maffia) või sellesse rühmitusse kuuluv isik (mafiooso). Sõna laiemas tähenduses on (meeldigu see või mitte) kuritegevuse kõrval ruumi ka teatud romantikale, sarmile või irooniale. Et laulus just seda sõna kasutatakse, on ka vihje selle kohta, et tegu ei pruugi olla päris itaallasest tegelasega (mitte küll, et Cash ise oleks justkui kogu selle mõtteprotsessi läbi käinud).

Cashi sihtmärk

Iroonia viib mu omakorda viimase punktini. Soovitan tähelepanelikult kuulata „Eesti laulu” elavat esitust ning võrrelda seda salvestatud versiooniga. On ilmselge, et Tommy Cashi tugevus ei seisne eriti ilusas ega täpses vokaalis. Cash on pigem geniaalne performer kui traditsiooniline laulja (ka räppariks kutsumine ei pruugi nii hästi tema teosega sobida). Võib isegi väita, et iroonia sihtmärgiks oli hoopis „Eesti laulu” konkurss ning et selle finaalis domineerimine osutus üheks hästi õnnestunud naljaks lauljate konkursi kulul, küll muidugi korraldajate kaasosalisuse ja isegi rõõmuga. (Eurovisioon on juba veidi teistsugune – seal on väidetavalt rohkem ruumi n-ö laulmist mitte nii oluliseks pidavatele esinejatele, selles mõttes ei saaks ka Eurovisiooni kutsuda Cashi nalja sihtmärgiks.) Sarnane number sooritati 1996. aastal Itaalias Sanremo muusikafestivalil, kus humoorikas ansambel Elio e le Storie Tese esines teravat sarkasmi täis lauluga „La terra dei cachi” (tlk hurmaade maa). Nende huumori sihtmärgiks oligi Itaalia ja seda just läbi paljude ka Cashi loos leiduvate stereotüüpide, sealhulgas maffia, spagettide jne. Samal ajal oli vanamoodne ja konservatiivne Sanremo festival ise selle loo sihtmärgiks ning suur osa publikust ka premeeris seda (lugu sai teise koha, kusjuures kahtlustati kulissidetagust sekkumist, et see esimest kohta ei saaks). Ja nii nagu Itaalias tollase Sanremo puhul, on kindlasti praegu Eestis inimesi, keda kurvastas Cashi võit ja tema Eurovisioonile saatmine: viisakam laulja võinuks ju esindada Eestit kui ilusa laulmise maad! Samas tuleb ehk leppida teatud reaalsusega: selleks, et Eesti saaks oma koha n-ö suurele lavale, on ilmselt vaja omapärast, piisavalt Eesti-kastist väljas mõtlevat ja loovat isikut. Seda on teinud Arvo Pärt, kelle teosed niivõrd Eesti klassikatraditsioonidega ei haaku. Sama on tegemas – küll täiesti teises kontekstis ja teisel skaalal – Tommy Cash.

Francesco Orsi on filosoofia kaasprofessor Tartu Ülikoolis, kes õpetab ja kirjutab peamiselt sellest, mida tähendavad „hea” ja „halb” (nn „metaeetika”), kuid kirg muusika vastu paneb teda vahel mõtisklema ka heast ja halvast muusikas.