Nii pohmell kui ka purjusolek enne seda on kirjarahvast n-ö aegade algusest inspireerinud ja muidu mõjutanud. Millised on olnud aga meie kirjandusloo peamised jooma- ja pohmellikirjanikud?

Pohmell ei ole eraldiseisev seisund, vaid alkoholi liigse tarvitamise paratamatu, haiguslik jätk. Nii ei saa esimest kuidagi teisest lahus hoida, seda ka kirjanduses.

Kirjanikud võibki liigitada kaheks: need, keda ergutab vintis pea, ja need, keda inspireerib pohmell. Esimeste teoseid iseloomustavad uperpallitav fantaasia, utoopiad, lopsakad ettearvamatu käitumisega karakterid. Sageli kalduvad nad liigsõnalisusse. Teiste pärisosaks on kibedad maailmavalust tiined eleegiad, aga ka lõikav ühiskonnakriitiline sarkasm. Sõnadega on nad arusaadavalt kokkuhoidlikumad. Piisab, kui tuua esimese liigi arhetüübiks Eduard Vilde ja teise omaks Juhan Liiv. Ka nooreestlaste kuulus üleskutse „jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks” on sellesse konteksti „tõlgitav”: „Jäägem pohmelli, aga joogem end ka täis!”

Ei maksa arvata, et mõlema tüübi esindajad peaksid omavahel samamoodi kisklema nagu Vilde ja Liiv. Pigem on tegu sugulastega, sest üks tunneb piisavalt teise ja teine esimese hingeelu. Muidugi on Liivi ja Vilde taolised suhteliselt puhtad tüübid haruldased. Lõviosa meie kirjanikest on kogenud nii täis kui ka haiget pead. Iseasi, kui aktiivselt keegi neid seisundeid loometöös rakendab. Kui lähtuda temperamenditüübist, siis peaks napsitamine ergutama rohkem sangviinikute ja flegmaatikute vaimulendu, alkoholimürgitus aga melanhoolikuid ja koleerikuid, aga kuna ka puhtad temperamenditüübid on haruldased, jääb sellise „välimääramise” katse väärtusetuks. Üks asi on küll selge ja ilmneb loominguski: purjus kirjanikule tunduvad rasked asjad väga lihtsad, pohmellis olevale lihtsad asjad väga rasked.

Stiilipuhas joomakirjanik, kalduvusega mitte pohmellide, vaid, vastupidi, deliiriumi suunas, oli Oskar Luts. Aivar Kull toob raamatus „Oskar Luts: pildikesi kirjanikupõlvest” (lk 278) väljavõtte Lutsu haigusloost: „Viimase kuu aja jooksul on pt. (= patsient) hakanud kaebama, et talle soomlased ja venelased kallale tungivad, on nendega tihti võidelnud ja neid tõrjunud. Kui hommikuti kainem on olnud, pole kedagi näinud, kuid juba vähe joobnuna nägi jälle kallaletungijaid.” Pohmell pole Lutsul kandev teema, v.a jutustuses „Udu”. (Viimast võib nimetada lausa pohmellientsüklopeediaks – eriti seetõttu, et on välja toodud tihedad ja mitmekülgsed seosed haige pea ja lakkumise vahel.) „Kevade” populaarne saunastseen aitab pigem Kiirt mitmekülgsemalt karikeerida kui tema tõelistesse piinadesse süüvida. Õigupoolest jääb Kiirest mulje, et ta kannatab selle seisundi all juba saapanööpide varastamisest kuni Tootsi viimase koolipäeva peksmisähvarduseni. Kannatab ka „Suves” ja „Tootsi pulmas”, olles sellisena täiesti unikaalne korüfee eesti kirjanduses. Küll väärib tähelepanu Kiire kaebus: „Süda läigib!” Miks alkoholimürgituse korral süda, s.t inimese keskseim ja poetiseerituim elund, läigib ehk on eriti atraktiivne ja esinduslik? Ilmselt on tegu rahvapärase eufemismiga. Lutsu sõnavara selles valdkonnas on rikkalik. „Tootsi pulmas” nimetab ta pea parandamist „eilase kassi tapmiseks”, „Vaikses nurgakeses” pohmelli „triibuliseks metskassiks”.

Purjus kirjanikule tunduvad rasked asjad väga lihtsad, pohmellis olevale lihtsad asjad väga rasked.

Pohmell kui metafoor

Mõlemad staadiumid on soodsate eelduste ja hea tahte korral saavutatavad ka ilma alkoholita. Juhan Smuuli „Muhu monoloogide” alusel valminud telefilmis „Siin me oleme” meenutab Ärni, kuidas ta oli naist kosides olnud „ilma viinata purjus”. Säärast seisundit kohtab kirjanike seas sageli. Kui nad trimpavadki, siis loometööst vabal ajal, ning paremal juhul jõuab tekstidesse keeruliselt kodeeritud järelkaja. Alkoholita pohmell on veel sagedasem nähtus, vähemalt eesti kirjanduses, selle põdejaid ei jõua keegi loendada. Õigupoolest tulebki selle loo termineid „pohmell” ja „purjus” käsitleda puhtalt vaimses, mitte füsioloogiaga seotud kontekstis.

Kahe leeri omapärane lõimija ja tasakaalustaja oli A. H. Tammsaare, kes võis sujuvalt ühe tüübi areaalist teise imbuda. Nii on tema „Tõde ja õigus II” tüüpiline purjusoleku romaan, „Tõde ja õigus IV” sama tüüpiline pohmelliromaan. Piinlikust ja süüdimatust jumalavastasest räuskamisest jõuab Indrek väljapääsmatute kannatuste ja hingepiinadeni abielus.

Kui Luts kirjutas süžeelt järgnevad jutustused „Tootsi pulm” ja „Argipäev”, millest esimene keskendub purjutamisele, teine pohmellile, siis „Tõde ja õigus IV” pulmi ei käsitle, ehkki kogu süžee põhineb Indreku ja Karini suhtel. Tegevus keskendub piinarikkale abielule ehk viljatutele peaparanduskatsetele. Kuni teha pole muud kui haarata revolver… Peab rõhutama, et nagu elus, nii on ka Tammsaare pentaloogias ajaliselt enne pea täis võtmine, millele järgneb kassiahastus. Kokkuvõttes on Indrek Paas väsimatu tõeotsija, kes leiab oma suured tõed nii raskes joobeseisundis kui ka väljakannatamatus kassiahastuses. See avaldab lugejale sügavat mõju.

Miks alkoholimürgituse korral süda, s.t inimese keskseim ja poetiseerituim elund, läigib ehk on eriti atraktiivne ja esinduslik? Ilmselt on tegu rahvapärase eufemismiga.

Muidugi leidub selliseid vahetüüpe eesti kirjandusloos palju. Omapärane nähtus oli Marie Under, kes oli Siuru päevil tüüpiline joomakirjanik, alates kogust „Verivalla” (1920) kuni loomingulise tegevuse lõpuni aga sama tüüpiline pohmellikirjanik. Seda, millise drastilise muutumise võib kirjanik sellel skaalal läbi teha (ilmselt küll peaasjalikult ühiskondliku situatsiooni muutumise tõttu), tõestavad August Gailiti kaks romaani: „Isade maa” (1935) ja „Üle rahutu vee” (1951). Esimene on täis sõgedat räuskamist, hoolimatust ja ülbust, teine aga ahastust, masendust ning jõuetust. Gailit on andnud meile siiski ka romaani „Toomas Nipernaadi” – teose, kus joobumuse ja pohmelli seisundid vahelduvad kiiresti ja järsult nagu kirurgi skalpelli all. Veel huvitavam struktuur on Vilde „Pisuhännal”: pohmellitsevale Sandrile ja lällavale Vestmannile on tasakaaluks kaine ja külm Piibeleht.

Tean kirjanikke, kes joovad endale meelega sisse räpast puskariõlidega küllastatud sodi, nagu hansa ja puskar, sest see tekitab eriti võika pohmelli. Seda just inspiratsiooni huvides, sest rahamuresid neil pole. Populaarne on ka pipraviin. (Pidavat aju kõrval ka seedimist soodsalt mõjutama.) Selles suhtes erinevad kirjanikud diametraalselt kunstnikest, keda on raske ette kujutada pohmelliga töötamas – käed ju värisevad, pea käib ringi. Arvuti klahvidega klõbistamine või pastaka käes hoidmine erilist füüsilist pingutust ei nõua. Teravalt ühiskonna väärnähtusi, ajaloolist ülekohut ning truudusetuid armastatuid piitsutavad tähtteosed võivad sündida ja areneda.

Hulluks läheb lugu aga siis, kui kirjanik langeb „nokk kinni, saba lahti” tsüklisse, s.t pohmellid ja purjusolekud aina vahelduvad, pidamata pikemaid puhkepause. Siis on tegu juba eeskätt alkohoolikuga, degenereeruva isikuga, mitte kirjanikuga. Õnneks tekivad sellised tendentsid enamasti vanemas eas või loomingulise kriisi seisundis, kui autor on tähtsama ja uuenduslikuma osa oma loomingust juba andnud. Igatahes on see tee jätkusuutmatu. Pohmell tuleb välja kannatada, nagu varakristlased kannatasid piinamisi. Ainult siis kirgastab ja õilistab see kannatajat ning muteerub kirkaks kirjanduslikuks tekstiks. Nii nagu rütmiline sissehingamine peab vahelduma väljahingamisega, ei saa ka pohmelle aina uutesse joomingutesse lämmatada. Põhimõtteliselt on nii joobeseisund kui ka alkoholimürgitus üsna ruttu – ja tavaliselt jälgedeta – mööduvad. Mõistlik on kasutada neid kirevuse loomiseks elu paletil, mitte tsüklite tekitamiseks. Rahvasuu räägib, et kord läinud vintis Indrek Tarand EKRE miitingut segama. Mart Helme tahtnud teda välja visata. „Sa oled ju purjus!” heitnud Helme ette. „Aga sina oled kole,” vastanud Tarand. „Ja mina olen homme kaine.” Oli see nii või ei olnud, kuid elutarkust on selles vastuses küll.

Pohmell tuleb välja kannatada, nagu varakristlased kannatasid piinamisi. Ainult siis kirgastab ja õilistab see kannatajat ning muteerub kirkaks kirjanduslikuks tekstiks.

Õilis pohmelus

Pohmelli kirjandusteose dominandina esineb meil harva. Üldiselt nähakse selles midagi ebameeldivat, tegelasi rõhuvat, pahelist ning korduvat. Põhjalikult käsitleb teemat Heiti Talviku tsükkel „Pohmeluslikke mõlgutusi”. Nii selle kui ka veel paljude luuletuste järgi võiks oletada, et Talvik oli purjus peaga kange mürgeldaja, kelle jaoks pohmellid mõjusid seda valusamalt. („Jälle vaarun koju / pisarais ja purjus. / Ah, kui naeruväärselt / eluõnn mul nurjus!”) Tuleb siiski nõus olla Jaan Roosiga („Läbi punase öö I”, lk 158): „H. Talvik oli täiesti valge leht ja vaikne ning tagasihoidlik kui vähegi võimalik…” Sest sama kinnitavad teisedki kaasaegsed.

Pohmelli luulendajana on Talvik aga hindamatu. Toosama „Pohmeluslikke mõlgutusi” sobiks ka tema valik- või koondkogu pealkirjaks. Tema tekstide omapära on see, et pohmell sõidab trimpamisele väga kiiresti ja täie hooga sisse. („kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest, / on oma päevad võllas lõpetand.”) See mõjub kompaktselt ja efektselt. Seal, kus Lutsul kuluks diskursuse vahetamiseks terve peatükk, tuleb Talvik toime ühe-kahe reaga.

Tundub, et hoolimata oma vaimsest pingest ja psüühilisest intensiivsusest jääb pohmellikirjandus joomakirjandusele võimaluste rikkalikkuse poolest alla. Viimane võimaldab luua grotesksemaid tüüpe, rohkem fabuleerida, fantaseerida… Võtkem kaks peaaegu ühel ajal ilmunud teost: Lennart Meri „Hõbevalgem” (1984) ja Enn Vetemaa „Eesti näkiliste välimääraja” (1983). Mõlema autoripositsioonil on rohkem ühiseid kui eraldavaid tunnuseid: kõige võimatumate ja meelevaldsemate assotsiatsioonide loomine, nihestatud fantaasia priiskamine orgia tasemel, realiteetide ignoreerimine. Ometi puudub nii sisus kui ka stiilis vähimgi sarnasus.

Kui purjus kirjanik ja pohmellis kirjanik on mõlemad aktsepteeritavad nähtused, siis kriitikute kohta see kahjuks ei kehti. Purjus kriitik on oinas, pohmellis kriitik – šaakal. Õnneks on meie kirjandusteadus juba ammu – vähemalt kuuekümnendatest – nii professionaalne, et kummalgi liigil eriti lahedat ökoloogilist nišši pole. (Oinaid on muidugi rohkem kui šaakaleid.)

Lõpuks võib küsida: kas KÕIK eesti kirjanikud saab niimoodi pohmelli- ja joomakirjanikeks lahterdada? Muidugi mitte! Ainult head. Keskpärased ja viletsad ei kuulu enamasti ühte ega teise liiki. Nagu ka kõik võimutruud ametliku tellimuse täitjad.

Veiko Märka (snd 2. novembril 1964) on vabakutseline ajakirjanik, kirjanik ja kriitik. Rohkem kui kümne luule-, proosa- ja mälestusteraamatu autor.