Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

Vahel juhtub, et ühe n-ö laua taha satuvad asju arutama kaks päris erineva eluala inimest, antud juhul ajuteadlane ja filoloog. Küsimusi, mida lahata, oleks muidugi küllaga, kuid valime neist ikkagi ühe ja alustame, püüdes tuvastada, mida intuitsioon ei tähenda (ning tüürida sedakaudu vaikselt selle poole, mida ta lõppeks ikkagi just tähendab). Mida ütleb meile keel, milles me räägime ja mõtleme? Miks õieti paistab intuitsioon inimestele tihti millegi mitteratsionaalsena? Millal oleks tark oma sisetunnet usaldada ning millal oleks mõistlik kõik asjaolud teadlikult ja põhjalikult läbi kaaluda? Ning viimaks – mida saab õppida kirjandusest ja kunstist?

Maia: Kuna olen taustalt filoloog, kipuvad mind teadagi huvitama väga keeleküsimused. Nüüd intuitsiooni ja selle sünonüüme guugeldades hakkasin mõtlema sellele, kui kujundlik on üleüldse keel. See on seotud paljuski asjaoluga, et keel on vanem kui meie, ta on kujunenud suuresti tänapäevase teaduse eelsel ajal. Ja samas, ehkki meie teadmised maailmast on sellele ammu järele või sellest ettegi jõudnud, võime näha, kui inertne on keel ise ja kui ammune maailmanägemine seal edasi elab. Moodustub suletud ring, kus ühelt poolt mõjutab meie maailmanägemine keelt, mida me räägime, aga teisalt mõjutab keel, mida me räägime, mingi piirini ka paratamatult meie mõtlemist. Kui rääkida intuitsioonist ja vaadata selle sünonüüme või väidetavaid vasteid eesti keeles, siis leiame eest sellised sõnad nagu „kõhutunne”, „sisetunne”, „südamehääl”, „kuues/seitsmes meel” ning mu absoluutne lemmik „naiselik vaist”, aga intuitsiooni vastena kasutatakse ka veidi neutraalsemaid või vähem poeetilisi sõnu, nagu „instinkt”.

Jaan: Ma arvan, et seda, millest me täna räägime, võib kirjeldada kõikide nende sõnadega. Ajuteadlasena on mul küll siin alati materjali naljaks, kui öeldakse „kõhutunne” või „südamehääl”, sest on selge, et tegelikult tuleb see kõik ikka ajust.

Maia: Eks väga paljud keelekujundid olegi kehalised, mis on mõistetav, sest keha ongi n-ö filter minu mina ja ümbritseva maailma vahel. Aga lisaks näeme nendes näidetes selgesti tõepoolest seda, et „intuitsioon” nähtusena on olnud miski, mis paigutatakse „ajust” sõnaselgelt väljapoole. Seda võib arendada edasi – ja see tundub loogilise järeldusena –, et see paigutatakse väljapoole „ratsionaalsust”, „mõtlemist” jne. Teisalt on see „naiseliku vaistu” näide samuti huvitav, aga näitab mu meelest sisuliselt ikkagi täpselt sama asja, lihtsalt personifitseeritumal moel – nähtus paigutatakse keeleliselt väljapoole „meest” kui ratsionaalse(ma)na kujutletavat sugupoolt.

Jaan: Nende keeleliste terminite aluseks on väärarusaam, justkui intuitsioon ei oleks ratsionaalne. Ratsionaalne on see, mida on antud olukorras kõige optimaalsem teha; mis on objektiivselt kõige õigem valik. Seda silmas pidades võib intuitsioon olla kahtlemata väga ratsionaalne, kohati palju ratsionaalsem kui meie mõtlemine. See paneb mõiste „naiselik vaist” hoopis teise valgusesse, eks. Nüüd tahaksid ka mehed osa sellest vaistust, et olla ratsionaalsed.

Nagu sa ilusasti esile tood, paigutatakse intuitsioon ajust välja ning, tõepoolest, ta tulebki kuskilt välja paigutada. Aga ta tuleb paigutada välja teadlikust mõtlemisest, sest ühelt poolt käib meie ajus tohutu hulk arvutuslikke protsesse, mis toimuvad teadvuseväliselt – seal töötab ka intuitsioon –, ja siis on meil see väike osa, millest me oleme ise teadlikud, kus me ise oma mõtlemist juhime. Meil on inimestena suur illusioon, et see väike teadliku mõtlemise osa on justkui see, mis juhib kogu aju. Vahel ta juhib ka, aga tihtipeale mitte. Niisiis need punktid, mille sa keeleanalüüsist välja tõid, on tegelikult ju õiged, lihtsalt vajavad natukene ümberpanemist. Ehk siis intuitsioon ei ole mitte väljaspool aju, vaid teadlikku mõtlemist.

Jaan: „Ajuteadlasena on mul alati materjali naljaks, kui öeldakse „kõhutunne” või „südamehääl”, sest on selge, et tegelikult tuleb see kõik ikka ajust.”

Maia: Kas ma saan su jutust õigesti aru, et suurem osa aju tööst ongi intuitiivne ja sellele vastanduv teadlik mõtlemine moodustab hästi väikese osa?

Jaan: Ütleme nii, et suurema osa moodustab teadvuseväline töötlus ja osa sellest teadvusevälisest töötlusest on see, mis toidab ka intuitsiooni. Kui me tahaksime intuitsiooni päris õigesti defineerida, siis peakski ütlema – nagu tegelikult kõhutunne ütleb –, et see on mingi tunne, mis tekib kuskil ja jõuab teadvusesse. Ehk miski, mis tekib teadvusevälise töötluse tulemusel, jõuab teadvusesse tundena, et ahhaa, ma vist peaksin sellise valiku tegema. Selle tunde teadvustamine ongi tegelikult meie intuitsioon. Aga selle taga on tohutu teadvuseväline töötlus.

Seejuures ei pruugi otsustamine ise olla tingimata teadvustatud. Tunne küll jõuab teadvusse ja me võtame selle otsuse samamoodi vastu, aga võib näiteks juhtuda nii, et vaas veereb laualt maha ja sa haarad sellest välkkiirelt kinni. Siis võiks öelda, et sa tegid liigutuse intuitiivselt ja teadvustasid seda alles hiljem. Teadvusel ei ole alati juhtfunktsiooni. Vahel on nii, et tekib intuitsioon, et peaks ostma selle ilusama auto, aga mõistus jõuab järele ja ütleb, et oot-oot-oot, ei osta ikka, aga teinekord suudab intuitiivne reaktsioon meie käitumist juhtida. Selleks et vaas kinni püüda, toimuvad su ajus keerukad arvutused: ta peab täpselt ennustama, kuidas kujuneb trajektoor, kuhu sa peaksid oma käe panema, võttes arvesse seda, et käsi liigub mingi aja, jne. Ma arvan, et mõni tahaks vaielda, kas see on ikka intuitsioon, aga intuitsiooni on eri keerukusega ja see on kõige lihtsama taseme intuitsioon – asi kukub enne, kui sa sellest teadlikuks saad. Ja selle intuitsiooni ajel sa püüad selle kinni.

Maia: Nüüd tahaks muidugi kuulda mõnd näidet keerukast intuitsioonist!

Jaan: Hea näide, mis aitab meil veel kord mõelda intuitsiooni ja ratsionaalsuse suhetest, on see, kui matemaatik tuleb mingi uue seaduspärasuse, näiteks teoreemi peale. Alguses ta ei tea, miks ta nii tunneb, et see või too on õige, aga ta intuitsioon ütleb talle seda. Seega matemaatikateadus, mida võiks ju pidada ratsionaalsuse ülimaks näiteks, põhineb ka tihti intuitsioonil. See oleks võimatu, kui intuitsioon oleks midagi ebaratsionaalset. Aga see kõik sobib kokku, kui saame aru, et intuitsioon on see, kui aju tohutult ratsionaalsete teadvuseväliste arvutuste tulemus jõuab teadvusesse.

Maia: „Näeme oma igapäevakeelest, et „intuitsioon” nähtusena on olnud miski, mis paigutatakse „ajust” sõnaselgelt väljapoole.”

Maia: See, et need protsessid toimuvad ikka ajus, on vähemasti teadliku mõtlemise tasandil küllap üsna selge, rääkigu sõnad, mis nad räägivad. Aga vahet siiski tehakse, ka n-ö füüsiliselt, näiteks räägitakse üsna laialdaselt vasakust ja paremast ajupoolkerast, vasakule omistatakse ratsionaalseid tunnuseid või funktsioone ning paremale intuitiivseid (aga ka näiteks loomingulisi). Mida ütleb selle kohta ajuteadus, kas selline eristus ja märksõnad on pädevad?

Jaan: Lühike vastus oleks ei. Aga mingil määral on nii, et paremal ajupoolkeral me näeme rohkem aktiivsust siis, kui üritame millestki aru saada, kui on käsil mõni loominguga seotud tegevus. Aga väga tähtis on siinkohal, et selleks, et millestki aru saada või mõne loomingulise asjaga tegeleda, on ikkagi mõlemat ajupoolkera tarvis ja see sünnib nende koostöös. Lihtsalt, kuna vasak ajupoolkera on keskendunud rohkem keelelisele töötlusele, siis paremal on natuke teised rollid. Aga suures plaanis toimub mõlemas ajupoolkeras teadvusevälist töötlust ja seega on nad mõlemad ka seotud intuitsiooniga.

Aga kui me räägime intuitsioonist keeles, siis see toimub suuresti just vasakus ajupoolkeras. Näiteks kui ma üritaks selgitada mingit väga keerulist asja, kui ma ei ole seda kunagi varem selgitanud, ja ma jään sõnadega hätta, siis tekib ju mingi intuitsioon, et mis sõna peaks kasutama, mida ma peaks ütlema, et sulle seda selgitada. See protsess toimub suuresti kindlalt vasakus ajupoolkeras. Nii et kõik oleneb sellest, millega see intuitsioon seotud on.

Maia: Aga kui nüüd natuke konkreetsemaks ja ehk ka praktilisemaks minna, siis aiman, et inimesi võiks huvitada ka see, millal on tark intuitsiooni usaldada. Mulle näib nõnda, et kui inimene muutub oma alal üha professionaalsemaks ja/või tegutseb seal piisavalt kaua, siis võib küll juhtuda, et ta suudab kiiremini, ülemäära kalkuleerimatagi mingeid otsuseid vastu võtta. Kiirus tundub mulle üldse olevat siin üks oluline märksõna, mis võiks ju ka eriti praeguses maailmas argumendiks osutuda – et kui meil on infot liiga palju, materjale ja arvamusi asjade kohta liiga palju, kas siis ei võiks just olla targem tugineda mingile tundele, kui meil juhtub asjade kohta mingi tunne olema.

Jaan: Intuitsiooni tasub usaldada siis, kui see on seotud millegagi, milles me oleme eksperdid või mille kohta meil on palju teavet. Aga kui ala on meile võõras, oleks vale intuitsioonile tugineda. Intuitsiooni headus on võrdelises seoses sellega, kui palju me selle asja kohta õppinud oleme. Võtame näiteks male. Mida rohkem sa malet mängid, seda rohkem su aju õpib, kuidas teatud mustreid töödelda. Nii ongi, et kui sa oled väga hea malemängija, siis sul tekib malelauda vaadates kohe intuitsioon seoses sellega, mis peaks järgmine käik olema. Aga teisalt võime kujutada väga hästi ette kehva maletajat, kellele on õpetatud, et usalda alati oma kõhutunnet. Kui kõhutunne ütleb talle, et liiguta seda või teist nuppu, siis sellel ei ole mingit väärtust. Kui sa oled mingis asjas amatöör, siis tasub ikka kõik hästi läbi mõelda, rahulikult vaadata, kas äkki peaks midagi veel arvesse võtma.

Maia: Üks sfäär, kus me oleme kõik ilmselt suuremad eksperdid kui keegi teine, on meie enda elu. Mitte (vaid) näiteks professionaalne või akadeemiline sfäär, vaid ka meie igapäevaelu, meie tunded, emotsioonid jne. Ma kusjuures aiman, et just see on sfäär, kus meil soovitatakse mingit laadi distsipliinides enim oma südamehäält kuulata. See justkui ongi ju kõike eelnevat arvesse võttes puhta tõsi, kuivõrd keegi teine ei saa olla minu elu küsimustes parem asjatundja kui mina! 

Jaan: Esmapilgul näib tõesti nii. Aga siin on kaks väga tähtsat „aga”. Esiteks, me ei tohiks usaldada intuitsiooni oma tervist puudutavates küsimustes, sest me ei ole kõige suuremad eksperdid (arstid on!). Teiseks ei tohiks usaldada intuitsiooni seal, kus on tarvis võtta arvesse pikka perspektiivi. Intuitsioon on väga tugev relv, et teha otsuseid, mis on head praegu. Aga maailm on keeruline. Need otsused ei pruugi olla head kahe kuu, ehk isegi kahe nädala pärast. Näiteks võib sul olla küll väga tugev intuitsioon, et sa ei taha oma praegust tööd enam teha ja küllap leiad midagi paremat, aga siin ei tohiks ilmtingimata intuitsiooni usaldada. Siin ja praegu on see ajule hea otsus, sest pääsed tööst, mis ei meeldi, aga pikas perspektiivis võib see olla väga halb, sest praegusel ajal on raske uut tööd leida või oma äriga alustada. Intuitsiooni võib kasutada, et pakkuda välja alternatiive, aga kui asi puudutab otsuseid, mis on elule pikaaegse mõjuga, siis tasub teadliku mõtlemisega neid alternatiive kaaluda ja teha otsus paari päeva või paari nädala pärast.

Jaan: „Me ei tohiks usaldada intuitsiooni näiteks oma tervist puudutavates küsimustes, sest me ei ole kõige suuremad eksperdid (arstid on!).”

Maia: Huvitavat tendentsi võib täheldada esoteerilisemat laadi – aga isegi mitte ainult – artiklite juures, mis püüavad seda kõhutunnet, südamehäält jne defineerida, ehk tuuakse mõni elulähedane näide à la kas mäletad, kuidas koolis juhtus eksamil tihti, et esimene mõte oli õige (aga vaat, siis sa ei pannud seda kirja)! Mul endal seostub selline tunne küll esmajoones mälumängude ja viktoriinidega, kus tekitab suurt pettumust, kui õige vastus käis küll läbi, aga jäi n-ö lauda, kirja pandi valeks osutunu. Kui lugeda selliseid näiteid artiklitest ja raamatutest, mille eesmärk näib olevat müüa meile skaalal ratsionaalne-intuitiivne maha see teine, siis olen täheldanud, et minugi mälu reageerib sellele, tunneb ära, et ahhaa, selline olukord on tõesti olnud. Aga järele mõeldes saan aru küll, et küllap me mäletame siin just esmajoones ikkagi pigem markantsemaid näiteid, siinkohal ehk pettumustunnet – või ka rõõmutunnet, kui mina teadsin õigesti, aga meeskonnakaaslased mitte –, ja unustame ära lugematud korrad, kus see ei kehtinud kohe üldse; kui esimene mõte oli täiesti vale!

Jaan: Tegelikult on ju täiesti võimalik selline olukord, kus aju saab intuitiivselt aru, mis on õige vastus, aga signaal on liiga nõrk ja me n-ö mõtleme üle. See on võimalik, aga see kahtlemata ei toimi iga kord. Sest meie mällu jäävad tõesti just markantsemad olukorrad ja näited, kus see ilusasti esile tuli, ning me unustame ära need korrad, kui see ei toiminud. Jällegi, kui inimene ikka ei tea, siis ta ei tea.

Maia: Samas nähtub, et intuitsioonist mõeldakse tihti ka kui millestki kaasasündinust selles mõttes, et ta on justkui midagi inimesele loomupärasemat ja loomulikumat võrreldes ratsionaalsega, mis on siis justkui juurde õpitud ja seega kunstlik või vähemasti teisene. Ma muidugi lihtsustan ja selle, mida nimetasin eespool „esoteeriliseks kirjanduseks”, skaala on tegelikult väga lai. On niisugust lektüüri, mis nimetab intuitsiooni olulise mõjutajana seda, kui mitmes „elu” meil parasjagu käsil on, ning soovitab intuitsiooni arendamiseks erinevaid (pool)vääriskive, aga muidugi on ka sellist kirjandust, mis näeb intuitiivsust ja ratsionaalsust (sest nõnda nad ikka endiselt kipuvad olema vastandatud) ühe terviku eri osistena, mis on mõlemad vajalikud. Aga väga tihti kohtab siiski sõnavara, mis osutab intuitiivsele kui millelegi, mis on inimesele pärisomasem kui ratsionaalne mõtlemine – mida tuleks siis usaldada oma tegeliku olemuse peegeldajana.

Jaan: Inimesed ei ole vist lihtsalt sellest eristusest aru saanud, et teadvustatud töötlus on ainult väike osa ajus toimuvast. Kui ajuteadlane seda vaatab, on see nii loomulik aju töö osa, et millestki ajuvälisest või esoteerilisest rääkida ei ole lihtsalt tarvis. Aga eks intuitsioon tundub natuke salapärane ikka – kust see tuleb, kus ma seda tundsin? Aga tegelikult tundsin ma seda seetõttu, et mu aju oli nende asjadega mingil määral juba varem kokku puutunud. Aju tundis ära mingi mustri. Minu nii-öelda teadlik mina ei saa aru, miks see nii on. Aga see salapära ei tähenda tegelikult, et selgust peaks otsima kusagilt esoteerikast.

Maia: Kirjandusinimesena olen muidugi tugevalt (loomulikult intuitiivsel) seisukohal, et kui me loeme palju või vaatame palju filme, mõtleme kunsti peale jne, võivad meid mõjutada ka hoopis meist endist, meie reaalsetest kogemustest väljastpoolt tulevad seosed. Ma arvan, et ei ole vale, kui öeldakse, et kirjandus ja üldse kunst arendavad meis näiteks empaatiat. See ei ole küll teadlik protsess, aga juhtub ikka, et oleme kusagilt midagi lugenud, mõnele raamatutegelasele kaasa elanud (ja tavaliselt ikkagi mitmetele, sest mingisugused väga inimlikud asjad on ka kirjanduses ju üldjoontes väga korduvad – asjad, millest on üldse mõtet rääkida) ja selle kaudu midagi justkui läbi elanud. Pole ilmselt ebaloogiline eeldada – ehkki ka mitte lihtne tõestada –, et see võiks mõjutada meie otsuseid.

Jaan: Tihti ongi nii, et me ei tea, kust miski tuleb, kust me midagi teame, meil on tohutult palju kogemusi, mida me teadlikult ei mäleta, aga mis on kuskil ajus olemas mingite poolikute mustritena, mida aju suudab kasutada. Aju eesmärk ei olegi kõike mäletada, vaid pigem koguda huvitavaid juppe, mida võib kunagi tarvis minna. Aga ei ole vaja mitte mälestust ennast, vaid just näiteks väikest mustrit, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Seega võib öelda küll, et kunst ja kirjandus treenivad meie ajus intuitsiooni.

Jaan Aru on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor.

Timo Rohula on vabakutseline muusik, kunstnik ja DJ. Ta on õppinud EKAs graafilist disaini ja Gerrit Rietveldi akadeemias audiovisuaalseid kunste ning tutvunud Berliinis klubimuusika köögipoolega. Viimastel aastatel on Timo tegelenud ka Babaji kriya joogaga, mille tulemusel ta on avastanud eneses peituva intuitsiooni ja inspiratsiooni.