Esmaspäeval Uberit sõites 200 eurot, teisipäeval kodukokana 60 eurot, kolmapäeval veebipõhise õppejõuna 40 eurot, neljapäeval giidina 120 eurot ja reedest puhkama, et oma linnakorter turistidele vabastada (300 eurot!). Kas selline võiks näha välja postkapitalistlik tulevik?

Jagamismajanduse valdkond on saanud Eestis hiljuti väga huvitava ja praktilise kaasuse kaudu üsna palju tähelepanu. Maksuamet on jõudnud koostöös sõidujagamisteenust pakkuva ettevõttega Uber otsuseni luua e-süsteem, mis võimaldab Uberi kasutajatel mugavalt makse deklareerida, ning valitsus on otsustanud toetada sõidujagamise regulatsiooni väljatöötamist riigikogu majanduskomisjonis. See on positiivne näide meie institutsioonide valmisolekust uuendustega kaasa minna ning kohaneda vastavalt ühiskonnas toimuvatele arengutele. Siiski peab ka tõdema, et kuigi hea algus on tehtud, on jagamismajandus Eestis valdkonnana endiselt nii juriidiliselt kui ka praktikas paljuski defineerimata, peites endas laiemat potentsiaali ja mõju majandusele, kui Uberi kaasus esile toob.

Jagamismajanduse juured peituvad ilma vahendajateta inimeselt inimesele ressursside jagamise traditsioonis. Naabritega lastehoidmise vahetused, auto jagamine hommikul tööle sõites või sõbraga ühisesse kasutusse soetatud muruniiduk on lihtsad näited sellest traditsioonist. Seni kuni üksikud indiviidid omavahel kokkuleppeid teevad, ei tõuse kellegi kulm. Tore ju, kui naabrid suhtlevad! Kui aga tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded, miljonid inimesed hakkavad eelistama otsekontakti tootjaga, ise väiketootjaks olemist, rentimist omamise asemel ning nutikaid säästlikke lahendusi, on sellel paratamatult põhjalik transformeeriv mõju sellele, kuidas me ettevõtlust ja teenuste kujundamist näeme.

Tehnoloogia areng võimendab tarbijate maailmavaate muutumist ülikiiresti mõju omavaks tarbijakäitumiseks ning ettevõtted, kes sellega ei arvesta, jäävad paratamatult ajale jalgu. Tarbija otsuste peamiseks mõjutajaks ei ole enam endale infomonopoli rolli võtnud professionaalsed ettevõtted. Infoühiskonnas on tarbija teadlikum kui kunagi varem. Ta tahab aru saada, miks tema valitud tooted ja teenused on parimad. Ta tahab ise otsustada.

Omamine vs. kasutus

Üha enam võib näha, kuidas seni omamisel põhinenud tarbimine on asendumas kasutamiskeskse vaateviisiga. See tähendab, et olulisemaks kui ressursi omamine saab selle kasutamine vajalikul hetkel. Tarbija soovib üha rohkem kasutada näiteks sõiduvahendit just siis, kui seda vaja on, just nii pikalt, kui seda vaja on, just sellel marsruudil, kus vaja, ega soovi auto omamisega kaasnevaid kohustusi ja ajakulu. Siinkohal on jagamise peamiseks motiiviks soov mitte omada. Samamoodi võib mõte liikuda seoses tööriistade, suvekodude, matkatarvete, lapsevankrite ja millega iganes.

Ma ei imestaks sugugi, kui järgmine suur trend oleks kortermajadesse ühiste pesupesemisruumide loomine. Milleks tunda pesumasina hooldamise ja remontimisega seonduvat peavalu, kui tegelik vajadus on pesta pesu siis, kui pesu on must. Sellise mõtteviisinihke tulemusel muutub oluliseks ettevõtete suutlikkus olla oma teenusega täpselt õigel ajal õiges kohas, et tarbija kasutusvajadustele vastata. Jagamismajanduses on taolisele tarbimiseelistusele lahendust pakkuvaid näiteid juba mitmeid. Sõidukite jagamise lahendusi pakuvad Eestis ülalmainitud Uber, Taxify ning Autolevi. RentMarket pakub mugavat võimalust rentida tööriistu ja seadmeid, vältides sellega kodukapis jõude seisvate asjade kuhjasid.

Ressursside mõistlikum kasutus

Üks jagamise peamisi motiive on olemasoleva ressursi maksimaalne kasutusse rakendamine. Tarbijad ja ettevõtjad märkavad üha enam (osaliselt) kasutuseta ressursse ning teadlikkus kaasnevast rahalisest ja keskkondlikust säästust tõukab leidma nutikaid lahendusi. Näiteks on viimastel aastatel tekkinud Eestis mitmeid ühiskontoriprojekte. Selle asemel et pidada oma kuludega üleval pooltühja kontorit, on ettevõtetel võimalus rentida kontorit vastavalt oma vajadusele üksiku kontorikoha kaupa.

Ressursikasutuse seisukohast on ülemaailmselt populaarne näide Couchsurfing, kus võrgustikus osalejad annavad ühiskasutusse oma elutoa diivani. Ressurss, mis on nagunii olemas, on ühise hüvangu nimel kasutusse rakendatud. Antud näite puhul on kasulikuks tulemuseks positiivne emotsioon, uued sõbrad ja keskkonnakulude vältimine, rääkimata individuaalsest rahasäästust.

Sarnast rahalist võitu pakub inimese jaoks ka Easynesti platvorm, mis võimaldab reisijatel leida hotellitoa jagamiseks kaaslasi, et ei peaks maksma asjatult tühjaks jääva koha eest toas. Eestist alguse saanud ettevõtetest on leidnud nutika lahenduse Barking, mis pakub optimaalset kasutust linnas päeval tühjana seisvatele parkimiskohtadele. Hiljuti jagamismajanduse konverentsil maksu- ja tolliameti peadirektori välja käidud idee rentida talunikele kaitseväe sõidukeid, oleks suurepärane näide riigi varade nutikast kasutamisest.

Igaüks võib olla tootja

Toimumas on nihe tootmise ja teenuste detsentraliseerimise suunas. Uue aja inimene väärtustab oma aega ja isikupära. Üha enam eraisikuid leiab võimaluse hakata väiketootjaks, olgu siis soovist valida endale ise töötamiseks sobiv koht, aeg ja koormus või juhtida ise oma aega ja tegevusi, mitte sõltuda tööandjast. Tehnoloogilised võimalused annavad ükskõik kellele võimaluse teenida elatist sellega, mida talle teha meeldib – käsitöö, mööbel, toidukaup, kunst, remonditööd, lastehoidmine jne. Sotsiaalvõrgustike ja jagamismajanduse platvormide abiga saab otsekontakti tarbijaga ning võimaluse oma tooteid/teenuseid otse müüa.

Heaks näiteks on Eestis tegutsev ettevõte Toitla, mis ühendab kodukokkasid ning turustab nende toitu. See on suurepärane võimalus näiteks lastega kodus olevatele emadele teha paindliku aja ja mahuga tööd. Skillshare on tore näide oma oskuste kaudu tulu teenimisest. See rakendus võimaldab kodust lahkumata õpilastele üle maailma õppeseansse korraldada, jagada oma oskusi ning saada selle eest ka tasu. Platvormi Vayable kaudu saavad eraisikud pakkuda end turistidele giidiks. Võimalusi oma oskustega iseseisvalt ilma tööandja olemasoluta elatist teenida on mitmeid.

Tootjana võib tegutseda ka kogukond või naabrite grupp. Näiteks taastuvenergia tootmine väikeste tootmisjaamadena on üha kasvav trend, mida tõestavad energiaühistud Eestis ja mujal maailmas. Selline tegevus pakub kogukondadele iseseisvust, võimalust valida keskkonnasõbralikum tarbimisviis ning teenida lisatulu.

Jagamismajanduse üks tulevikupotentsiaal võib avalduda ka selle mõjus avalikele teenustele. Usalduse kasv kogukondades ning suurenev toetus eraisikutena tegutsevate teenusepakkujate suhtes võib tuua kaasa koostööl baseeruvad kogukonnad, kus vajadus avalike teenuste järele võib väheneda. Seda tänu muidu riigi toetustest elavate inimeste aktiivsele kogukonnaellu kaasamisele teenusepakkujatena.

Kapitalismi lõpp?

On üsna selge, et lõputul kasvul baseeruv kapitalistlik majandus peab piiratud ressurssidega keskkonnas varem või hiljem oma ülesande saavutamise võimatust tunnistama. Jagamismajandusel on potentsiaali pakkuda mõistlikumaid, paindlikumaid ja ressursisäästlikumaid lahendusi. Laiemas skaalas tootmise detsentraliseerimine ja lokaliseerimine, otsekontakti süvendamine tarbija ja tootja vahel ning eraisikute üha suurem osalus investeerimises (Hooandja, Fundwise jm) ning teenusepakkumises mõjutab suuremat majanduspilti märgatavalt.

See, kui suureks mõju osutub, sõltub muu hulgas ka olemasolevate institutsioonide ning õigusruumi paindlikkusest ja avatusest uuenemisvajadusele. Jagamismajanduse praktikad on esitanud juba praegu väljakutseid olemasolevale õigus- ja maksusüsteemile, nagu Uberi kaasusest näha võib. Jagamismajanduse ettevõtete lisandumise taustal Eesti ettevõtlusmaastikule võib arvata, et taolisi juhtumeid tekib ilmselt edaspidi juurde. Uuendusi ja värsket pilku vajavad potentsiaalselt ka litsentside ja kvalifikatsioonide valdkond ning tarbijakaitse. Ma usun, et majandussüsteem on tuntavalt transformeerumas ning jagamismajandus on üks (kuid mitte ainuke) sellele kaasaaitavatest teguritest.