Kuidas muutub jalutaja roll ja tema maailma tõlgendamise viis, kui jalutuskäigu peamiseks fookuseks saab vaatlemise asemel kuulamine. 

Aprillis toimub Eesti Muusika Päevade osana helirännak, mida juhivad Märt-Matis Lill ja Leho Rubis. Helirännakut (ingl soundwalk) võib kirjeldada kui jalutuskäiku mööda valitud trajektoori, kus tähelepanu keskmes on kuulamine. Helirännaku tänapäevases praktiseerimises võib näha ühisjooni Fluxuse liikumisega 60–70ndate New Yorgis – kus kunstipraktika kohtus igapäevaeluga –, keskkonnahelidele keskendunud helikunstnike Hildegard Westerkampi ja Janet Cardiffi tööde ning ka jalutuskunsti ja -filosoofiaga, mille tõid oma kirjutiste keskmesse näiteks prantsuse luuletaja Baudelaire ja temast inspireeritult ka filosoof Walter Benjamin, kelle töödes võib kohata jalutajat (pr flâneur).

Küsin Leho Rubiselt, mis on sellise ettevõtmise tähendus või olulisus praeguse aja, praeguste ühiskondlike protsesside valguses. Mõtlen John Cage’i ja Fluxuse peale – kas tänapäeval erineb helirännak olemuselt näiteks 60ndatest või 70ndatest? 

„Mulle tundub, et sedalaadi ettevõtmised on olulised sõltumata ajastust ning eriti taoliste ühiskondlike protsesside kontekstis, mis inimesi emotsionaalselt kurnavad. See aitab väga lihtsa meetodina tulla tagasi enda füüsilise kogemuse juurde ning olla kohal siin ja praegu, nähes vaatamata traagilistele sündmustele ka väikeste, igapäevaste tajude ilu. Igas hetkes avalduvat helitajude abstraktset vaipa võib lihtsalt kuulata või tõlgendada seda M. Duchampi vaimus kui kunstiteost, mis võib suhestuda nii Cage’i ja Fluxuse taotlustega kui ka teiste, ajas tunduvalt vanemate ja kaugemate kultuuride maailmatajuga. Näiteks Hiroshi Sugimoto on võrrelnud 70ndate New Yorgi kunstimaastiku abstraktsete kontseptsioonide kujutamist Jaapani 12. sajandi budistlike templite kunstiga. Tegemist on isikliku ja avatud tunnetusteega, mis on eneseküllane, vajamata mingite tähenduste lisamist, kuid samas ka avatud lõputuile tõlgendusvõimalustele loomingus,” vastab Rubis.

Helid ei ole linnakeskkonnas peamiseks infoedastajaks – domineerivad visuaalsed märgid, kuulamisele ei pööra me niivõrd palju tähelepanu.

Vaadelda, kuulatada

Kas see, kui keskenduda kõndides kuulamisele, muudab midagi? Helid ei ole linnakeskkonnas peamiseks infoedastajaks – domineerivad visuaalsed märgid, kuulamisele ei pööra me niivõrd palju tähelepanu. Helid viitavad tihti otseselt ümbritsevale keskkonnale. Salomé Voegelin toob oma raamatus „Listening to Noise and Silence” välja stseeni raamatukogust, kus kõik lugemissaalis viibijad on süvenenud oma arvutiekraanidesse või raamatutesse, aga kui korraks silmad sulgeda, avaneb järsku ühine ruum, kus nohisevad, krabistavad, nihutavad end toolidel soojad hingavad inimkehad[1]. Kui paljud linnaelu struktuurid põhinevad kokkulepetel, keerukatel suhetel, millel pole tihti seost vahetus keskkonnas kohalolemisega, on kuulamismeel üks võimalus, kuidas tulla tagasi vahetusse siin-ja-praegu-kohalolusse. Märt-Matis Lill märgib: „Võib-olla peitub praeguse aja üks lisapaineid selles, kuidas meie tähelepanu üritatakse üha efektiivsemalt virtuaalvahenditega kaaperdada. Ses mõttes on kõrvade ja laiemas plaanis meelte avamine sellele justkui oluline vastusamm.” 

Leho Rubise sõnul võib igapäevahelide kuulamine aidata kaasa loominguks soodsa meeleseisundi kujundamisele: „Teadlik tähelepanu helide ja teiste meid ümbritsevate tajuväljade suhtes aitab luua tundlikku, keskendunud ja sisemisest mürast vaba teadvusseisundit. Taoline, n-ö tühi meeleseisund on minu isiklikus kogemuses loovuse allikaks nii india klassikalises muusikas kui ka maalikunstis. Seetõttu ma isegi ei nimetaks meid saatvaid helisid igapäevahelideks, vaid kunstipraktikaga ühendavaks osaks laiemas mõttes. Lähtuvalt me endi meeleseisundist ja mõtestamisest võib n-ö igapäevane taju muutuda ka sakraalseks – see on puhtalt sisemise perspektiivi ja muutunud meeleseisundi küsimus. Oluliseks eelduseks on siin mittekiirustav meeleseisund ning püüe tajuda helisid, lahterdamata neid teadvuses meeldivateks ja ebameeldivateks.”

Märt-Matis Lill lisab: „Mind on alati huvitanud muusika ja nii-öelda muusikaväliste ideede suhe ehk see, millal me hakkame teadvustama seda lõpmatult rikast ja kirjut kõlamaailma, mis meid iga hetk saadab. Muusikale on igapäevahelide maailm olnud teatud mõttes kogu aeg ammendamatuks varasalveks, aga eriti modernismist ja sellega kaasnenud müra emantsipatsioonist peale on kõikvõimalikud varem tähelepanuta jäänud helid saanud üha rohkem ka muusika osaks.”

Muusikale on igapäevahelide maailm olnud teatud mõttes kogu aeg ammendamatuks varasalveks.

Märt-Matis Lill

Jalutaja kui kollektsionäär

Vahel tundub, et nähtav püsib rohkem paigal, sellest on võimalik anda ülevaadet. Üks suurimaid jalutuskäikude teemal filosofeerijaid on olnud Walter Benjamin. Jalutaja kuju ilmneb tema loomingus kollektsionäärina. Jalutaja on vaatleja, ta ei pruugi hoolida füüsiliste objektide kogumisest, kuid ta kogub üsna sarnasel viisil muljeid ja mälestusi. Mingis mõttes on hetkede koguja isegi klammerduvam ja nostalgilisem kui see, kes kogub asju – tajudes kõige mööduvust, loobub ta materiaalses maailmas õnne otsimisest ja toetub oma mälu üksildasele püsivusele. Silm tunneb ära tänavaid, maju, mis seisavad alati omal kohal, kutsudes esile nendega seonduvaid minevikumälestusi. Võiks küsida, kuidas muutub jalutaja roll ja tema maailma tõlgendamise viis, kui suunata jalutuskäigu peamine fookus kuulamisele. Sattusin hiljuti lugema raamatut „The Nomadic Listener”, kus kuulamisele keskendumine avab kummalisel kombel ukse ka näilise paigaloleku sees peituvasse liikuvusse, püstitades küsimuse ka sellest, mida üldse tähendab vaikus, liikumatus või puuduolek: „Kuidas kõlab ootamine? Ootamine avab tähelepanule iga asja. Asjad löövad õitsele kui hommikused lilled, hakates iseenda järele lõhnama. Paberiraskus jääb läbipaistvaks ja liikumatuks; kohvitass säilitab oma tühjuse eilse joogi jälgede ümber; õun muutub isuäratavaks; avatud raamat muutub tühjaks leheküljeks.”[2]

Pannes tähele seda, mis on ooteruumis, täitub ruum tähelepanu lahti rulludes, aeg täitub alati „millegagi” nagu salvestuslint. Kõrvu ei saa sulgeda nii nagu ka silmi, side maailmaga on katkematu, vahetu. Kunagi ei saa ette ennustada – millestki ei saa kinni hoida, isegi nimetada ei saa päris täpselt, näiteks „autode müra” on vaid hägune üldnimetaja, iga müra ja mürasisesed müraühikud (omavahel lõpmatult ühildamatud) on kõik erilised ja ainukordsed, samal ajal tekib ka omamoodi suurema, kõikehõlmava kestuse tunne. Kust üldse leida vaikust, küsib John Cage oma raamatus „Silence”. Küsides, s.t kuulatades hakkab hirm tühjuse ja igavuse ees kahanema, sest mida põhjalikumalt kuulata, seda enam hakkab tunduma, et kardetut ei olegi võimalik leida.

„Kõrvad on avatud õhu pisimalegi liikumisele. See hüpervalvelolek haarab endasse osa minu tähelepanust; ma hakkan kuuluma sündmuste hulka, mis minu ümber toimuvad. Ma muutun fragmentaarseks ja minu enese tuum hakkab ilmnema muutuvana.”[2]

[1] Voegelin, S. 2010. Listening to Noise and Silence: Towards a Philosophy of Sound Art.

[2] Chattopadhyay, B. 2020. The Nomadic Listener. 

Helirännak Tartu linnaruumis toimub 17. aprillil kell 12 ning seda juhivad Märt-Matis Lill ja Leho Rubis. Üritus on osa 16.–24. aprillil toimuvate Eesti Muusika Päevade programmist, mille teemaks on sel aastal „Teisiti”.

Marta-Liisa Talvet kirjutab muusikat ja tekste, õpib Berliinis heliloomingut ning on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria eriala Tartu Ülikoolis.