Oma neljandal stuudioalbumil on James Blake muutunud julgemaks, ent samas on tema muusikas ka uutmoodi minimalismi.

Pitchfork on leidnud temas sarnasusi koguni Arvo Pärdiga, mina nii kaugele ei läheks. Küll aga on endiselt tunda gospelinoote ning õhulist souli. Mõnusat kontrasti pakuvad hiphopilikumad lood, mis mõjuvad ehedalt ja kaasatõmbavalt. Naudin hüpnootilisi korduvusi, kuid kahjuks jääb nii mõneski loos puudu emotsionaalsest jõust. Huvitav on seejuures, et palad, mis on muusikaliselt pigem igavad, on just tekstilt mõttetihedamad ja vastupidi.

Oodatud nukrameelsuse asemel on valdavad lootus, puhas ja õrn armastus ning siiras heameel elamisest. Samas on lauludes endiselt palju sügavalt isiklikku enesesse vaatamist, näiteks „I hope this is the first day / That I connect motion to feeling” albumi nimiloos või „I thought I might be better dead, but I was wrong” palas „Power On”. James on kõnelenud avalikult oma vaimse tervise probleemidest ning see temaatika on armastuse kõrval olulisel kohal ka tema loomingus. „Assume Form” pakub nii äratundmist kui ka üllatusi ning näitab Blake’i täiesti uutest külgedest. Paratamatult kaasneb katsetamisega ka järeleandmisi või valikuid, mis lihtsalt ei tööta.