Iseenda privilegeerituse tajumise teeb iseäranis keeruliseks selle iseenesestmõistetavus ja kohatine paratamatus. Ometi jagavad kõik inimesed ideaalis vastutust oma koosolemise organiseerimises, milleks on vajalikud tähelepanelikkus ja tundlikkus – katse mõista ja võtta tõsiselt ka teiste inimeste eksistentsi, meelelaade ja ka paratamatusi.

Leidub lihtne põhjus, miks olin nõus privileegist kirjutama: privilegeeritus pole üldse nii lihtne, kui pealispinnal paistab. Eeliseid tundub olevat raske kõrvalt vaadata, seda enam, et kõigi parameetrite kohaselt olen ma üsnagi privilegeeritud seisus – eks osalt just seetõttu lugu minult tellitigi. Nii võikski privileegidest mõtlemist alustada jõulise üldistusega: mida lähemal privileeg on, seda raskem on seda näha, s.t seda eesõigusena tajuda. Kui ma kehastan privileegi, siis on paratamatu, et see on mu kehaga kohakuti, ning privileegi kõrvalt vaatamine eeldab eraldi pingutust. Tõsi, mis see elu ilma pingutuseta on.

Ühesõnaga, enesestmõistetavuse tõttu ei kipu me oma eelisseisundeid ära tundma. Tajume paremini neid eesõigusi, mida meil pole. Näiteks ei mõtle ma pidevalt sellele, et mul pole rasket kroonilist haigust – kui see mul oleks, s.t kui mul poleks üldjoontes kehalist eelist, mida oleme harjunud tähistama sõnaga „tervis”, oleksin sunnitud tervise puudumisele pidevalt mõtlema.

Kui ma kehastan privileegi, siis on paratamatu, et see on mu kehaga kohakuti, ning privileegi kõrvalt vaatamine eeldab eraldi pingutust.

Privileegi endastmõistetavus

Minu – ja minusuguste – puhul puudutab eelöeldu kõige selgemalt kaht kõige paremini nähtavat sotsiaalset privileegi: sugu ja etnilist kuuluvust. Ma ei kaldu üldjoontes võtma oma meessoolisust või valgenahalisust kui mingit eraldi pühendumist nõudvat probleemi (tõsi, eestlane olemisega pole asjalood nii lihtsad, siin mängib rolli „eksistentsiaalne” ohustatus, mis tuleb ettekujutusest, et me rahvus viibib pidevalt kadumise lävel). Sama lugu on seksuaalsusega: loomuomaselt pole mul vajadust tajuda heteroseksuaalsust eraldi privileegina, mida peaks pidevalt vaagima. Seega on privilegeeritus seotud vähese sotsiaalse survega. Kui elaksime ühiskonnas, milles heteroseksuaalsetele inimestele oleksid kohandatud erinevad sotsiaalsed piirangud või struktuursed eelarvamused, s.t kui heteroseksuaalsus poleks enesestmõistetav, oleksin minagi sunnitud tajuma oma seisundit probleemsena ning peaksin sellele aktiivselt mõtlema.

Muidugi on asjad eelkirjeldatust tsipa nüansirikkamad. Heteroseksuaalsus on kahtlemata sotsiaalne privileeg, ent selle seest jooksevad omakorda läbi teistsugused privileegid, mis ei pruugi olla näiteks selgelt seadusandluses reglementeeritud (ja polegi vaja!), ent mis mõjutavad inimestevahelisi irratsionaalseid suhteid igast seadusest palju rohkem – näiteks väline atraktiivsus. Hea välimus on eelis, mida ollakse harjunud seostama ennekõike naistega, ent see puudutab ka meessugu. Viimasega seoses tasub lugeda Michel Houellebecqi, kes on veenvalt kirjeldanud seksuaalsuse ebademokraatlikkust, mis tuleneb asjaolust, et väline atraktiivsus ei jaotu inimeste vahel ühtlaselt: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu.”[1] Sellest omakorda tuleneb nooruse privilegeeritus: „Moodsas maailmas võis osaleda paarivahetuses, olla bi- või transseksuaalne, zoofiil või sadomaso, aga oli keelatud olla vana.”[2]

Sarnane asi on naissoo ja meessoo vaheliste suhetega. Olgugi et pole kahtlustki meessoo üldises struktuurses privilegeerituses naissoo suhtes, võib mingites nüanssides avastada vastupidiseidki hoovusi (näiteks riietumise vabadusi puudutavates küsimustes, seelikus ja sukkades mehel oleks meie avalikus ruumis kõvasti keerulisem hakkama saada kui pükstes ja pintsakus naisel). Tõsi, sedasi öelda on omajagu ohtlik, sest mõni võitluslikum pilk võib siit välja lugeda privilegeeritud mehe instinktiivse kaitsereaktsiooni – soovi hakata oma privilegeeritust pisendama. Esiteks võin vastata, et mul poleks tulnud sellist mõtet, kui ma oma privilegeeritusele ei mõtleks, s.t ühiskond on piisavalt muutunud, et ma ei saa võtta oma positsiooni läbinisti enesestmõistetavalt. Teiseks, õnneks (või õieti paraku) olen õppinud nägema kõrvalt male gaze’i levikut ja toimet ning püüdnud ette kujutada, kuidas oleks naisena selliste pilkude all elada, ning aru saanud, et mehena jään taolisest tähelepanust üldjoontes puutumata (põhjusi ei hakka praegu lahkama).

Me kipume projitseerima oma hädasid ja ootusi liiga suurel määral endast väljapoole, nii et isiklikud puudujäägid-igatsused paistavad ennekõike väliste probleemidena.

Naiste laiemas objektistamises pole mul samuti illusioone. Hiljuti käisin PÖFFil vaatamas USA dokfilmi „Teine keha” (rež. Sophie Compton ja Reuben Hamlyn), mis räägib deep fake ehk süvavõltsingutehnoloogia kasutamisest – sotsiaalmeedias aktiivsete noorte naiste nägusid kasutatakse pornovideotes, s.t võetakse mõne naise nägu ja kleebitakse see mõne teise naise keha külge. Sotsioloog Katrin Tiidenberg, keda pärast seanssi intervjueeriti, nimetas seda üha levinumat praktikat „struktuurseks naistevastaseks kahjuks”. Tõsi, sama asja harrastatakse ka meestega, ent tunduvalt-tunduvalt vähem – ning julgen mehena lisada, et meie hulgas tekitaksid selliste süvavõltsingute objektiks sattumised vähem sotsiaalseid üleelamisi. Olen üldjoontes Tiidenbergiga nõus, et võltsitud porno puhul pole tegu mitte niivõrd tehnoloogilise, kuivõrd kultuurilise probleemiga, õieti väljendubki kultuuriline probleem selles, kuidas me tehnoloogiat kasutame, kuidas mehed oma sotsiaalset ebakindlust tehnoloogiliste võimaluste abiga naiste peal välja elavad.

Minu probleem = teiste probleem?

Privilegeerituse puhul tuleb pidada silmas eri nüansse – mitte ainult seda, millised arusaamad sotsiaalsete privileegide jaotumisest on vähem või rohkem levinud, vaid kuidas need arusaamad igas inimeses ainuisikuliselt vastu kajavad. Siin olen pannud tähele ilmingut, mida on tabavalt kujutanud Gary Larson. Ühel ta karikatuuril vaidlevad valemeid ja skeeme täis tahvli ees kaks teadlast, üks neist hästi lühike. Viimane on tõstnud näpu püsti ja seletab midagi aktiivselt. Esiplaanil on veel kaks teadlast, üks sosistab teisele: „Näe, Williams püüab jälle tõestada oma Väikese Paugu teooriat.” See vaimukas karikatuur viib mõtted ühele üldinimlikule omadusele: me kipume projitseerima oma hädasid ja ootusi liiga suurel määral endast väljapoole, nii et isiklikud puudujäägid-igatsused paistavad ennekõike väliste probleemidena. Mitte et see nii ei pruugi olla, mitte et ümbritsevas tegelikkuses polekski midagi parandada. Muidugi on – ja kuidas veel! Pealegi pole ülekandes „minu probleem = teiste probleem” iseenesest midagi halba, see on täiesti legitiimne viis ihaldada teiste iha, osutada oma isiku kaudu suurematele kitsaskohtadele, võidelda sotsiaalse privilegeerituse nimel. Iseasi aga, kuidas see iha ilmneb. Võimalik, et näiteks EKRE edukus põhinebki võimel panna paljude inimeste sisemine jõuetustunne sõltuma ühiskondlikest protsessidest kombel, mis tõstab privileegipuuduse omal moel uueks privileegiks, ohvriprivileegiks. See aitab muundada vajakaoleku nõudlikkuseks. Võib tajuda vananevate meeste soovi taastada oma kunagisi positsioone, sh oma privilegeerituse enesestmõistetavust, seisundit, mis ei sunni privilegeeritust teadvustama – selleks aga kasutatakse just nõudmist, et muutus algaks ümbritsevast ühiskonnast, mitte iseendast.

Võimalik, et näiteks EKRE edukus põhinebki võimel panna paljude inimeste sisemine jõuetustunne sõltuma ühiskondlikest protsessidest kombel, mis tõstab privileegipuuduse omal moel uueks privileegiks, ohvriprivileegiks.

Ohvriprivileeg – veendumus, et mu enesetunde eest vastutavad ennekõike teised ning mul on vastutuse nõudmiseks rohkem õigust kui teistel – ei puuduta aga ainult EKRE valijaid, seda võib harrastada igaüks, ka kõige nüüdisaegsem ja progressiivsem meist. Iga inimene võib nõuda maailmalt (olgu selleks siis lähikond, ühiskond või kõiksus ise) oma ahistuse lahendamist. Alati on mugavam leida ebamugavuse, pettumuse, ahistuse põhjusi kusagilt mujalt kui enda seest. Küsimus on selles, kas me nõuame parandusi ainult enda keskkonnalt või suudame me suunata sama nõudlikkust ka iseendile. Küsimus on selles, kui tundlik olen ma teistelt tundlikkust soovides. Mu meelest tuleks jälgida, et inimesed ei hakkaks oma nõudmisi edastades üht ebaõiglust teise ebaõiglusega asendama, aga see eeldaks kõigilt mitte ainult ühiskonnale, vaid ka iseendale suunatud tundlikkust. Enesestmõistetavusest võib saada väga ohtlik jõud. Pean olema oma privileegide ja nende jaotumise suhtes tähelepanelik. Esiteks, ei saa olla süüdi paratamatustes ega nende tõttu ka halvemas positsioonis – ning nahavärv ja sugu kuuluvad paratamatuste hulka. Teiseks jagavad kõik inimesed ideaalis teatud puhtinimlikku vastutust oma koosolemise organiseerimises, sest osavõtt selles on paratamatu, olgu osavõtu vorm milline tahes. Nimetaksin seda vastutust pidevaks tähelepanelikkuseks, üldinimlikuks katseks mõista teistsuguste inimeste eksistentsi, võtta tõsiselt mitte ainult nende vaateviise ja meelelaade, vaid ka nende paratamatusi, mõista teistsugususe paratamatust ja sellest tulenevat teistsugususe üldisust. Julgen pidada sellist tähelepanelikkust iga inimese pealisülesandeks, kuigi see saab hakata tõeliselt toimima ainult teistsugususte vastavuses, ainult nii, et kõik pooled võtavad teiste teistsugusust tõsiselt. Igaüks meist on millegi või kellegi suhtes teistsugune – miks siis eirata, pisendada, välistada teiste samasugust teistsugusust?

Tõsi, asi pole siingi nii lihtne – privilegeeritusest tulenevate reljeefsuste tasandamiseks ei piisa ainult teistsuguste teadvuste teadvustamisest, sest sageli tuntakse, et ühe privileegiga kaasneb automaatselt teise privileegipuudus, mis tähendab kohe ka positsioonide ebavõrdsust. Vabaduse ja võrdsuse omavaheline paradoks – vabaduse võrdne jaotumine on pehmelt öeldes keeruline võrrand. Aga see ei tähenda, et seda ei peaks proovima kõikide jõududega lahendada (õieti sõltubki lahenduse õnnestumine lahendust otsivate tahete ühisest kandepinnast). Võimalik, et lahendus ei peitugi ehk reljeefsuste ümberjaotamises või eesõiguste kaotamises, vaid nende laotamises, võimalikult laiapindses levitamises. Õieti võibki laotamine olla kaotamise eeltingimuseks.

Võib tajuda vananevate meeste soovi taastada oma kunagisi positsioone, sh oma privilegeerituse enesestmõistetavust, seisundit, mis ei sunni privilegeeritust teadvustama.

Kosmiline eesõigus

Asjalood tundub muutvat veelgi keerukamaks tõsiasi, et elame maailmas, kus kõiksugu privileegid on pidevalt ohus. Võib vaid mõelda, milline oleks Eesti siis, kui 2022. aasta veebruaris oleksid täitunud Venemaa luupainajalikud taotlused. Praegu on meil kasutada ühiskond, kus on iga kell võimalik privileegide üle vaielda, üksteise privileege kahtluse alla seada. Selline ühiskond ise on omamoodi privileeg, järjekordne enesestmõistetavus, millele me mõtleksime aktiivselt alles siis, kui see oleks meilt käest rebitud (seda oli sunnitud tegema mu vanavanemate põlvkond). Kummalisel kombel on see jube sõda pannud mind meie praegust, oma spasmide, afektide ja hädade käes vaevlevat Eestikest pea heldinult hindama.

Lisaksin lõpetuseks veel kaks universaalset privileegi. Esimene paneb meid sööma ilma eriliste süümepiinadeta kõiksugu loomade liha, kelle me oleme oma liigi tahtele allutanud. Kui nahavärvus ja sugu on paratamatud privileegid, siis suhe loomade ja taimedega seda pole – me oleme otsustanud olla teiste liikide tundlikkuse suhtes tundetud, hoides kinni usust, et tõeline mõistmine saab olla vaid inimlik. Meenub tuntud juudi kirjaniku Isaac Bashevis Singeri ütlus: „Loomade suhtes on kõik inimesed natsid.”[3]

Ühiskond, kus meil on iga kell võimalik privileegide üle vaielda, üksteise privileege kahtluse alla seada, on ise omamoodi privileeg.

Teiste liikide allutamise ja hävitamise tagant paistab veelgi laiem privileeg – privileeg olla elus. Elu tõsiasi on kosmilises plaanis ülimalt ebatõenäoline nähtus. See, et kosmoses, mõõtmatus kõikkonnas, on tekkinud orgaaniliseks eluks, kusjuures elu mõtestavaks orgaaniliseks eluks sobilik ruumipunkt, on tõeline vedamine, uskumatu, raskesti põhjendatav eelis. On absurdne mõelda, kui hoolimatult me oma kosmilisse eesõigusse suhtume – seda osalt just seetõttu, et elu asub kõikjal me ümber ja igas meie keharakus, me elame keset elu, elu tuksub meis, voolab me veresoontes, eristab ja liidab meis aineid, hoiab meis peidus bakterite tsivilisatsioone. Elu on nõnda enesestmõistetav, et selle täieliku lakkamise perspektiiv ei mahu meile lihtsalt pähe. Tundub aga, et on viimane aeg elusolemise privileegi teravalt, igapäevaselt ja ennekõike kollektiivselt teadvustada. Kuigi siin on üks sügav häda: kui meeste privilegeeritusele saavad osutada naised, valgete privilegeeritusele teist nahavärvi inimesed jne, siis kosmos vaikib, kosmosel pole meie püsimisest või hävingust sooja ega külma. Üks Päikesesüsteem ees või taga.

[1] Houellebecq, M. 2008. Elementaarosakesed, lk 66. Tlk Indrek Koff. Varrak.
[2] Houellebecq, M. 2015. Saare võimalikkus, lk 161. Tlk Triinu Tamm. Varrak.
[3] Vt Singer, P. 2021. Loomade vabastamine, lk 112. Tlk Martin Garbuz. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Jan Kaus on… ah, on, mis ta on, peaasi et oleks enam-vähem normaalne inimene.