Kuna täiuslikkusest pole mõtet rääkida, ilma et ta oleks täielik, saakski justkui lause olla täiuslik vaid siis, kui ta on ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. Jah, esmalt hakkame mõtlema kirjapandud lausetele, aga meenutagem näiteks sotsiaalmeedia vaidluste kirjapandud lauseid… Võib-olla leiab ülima võimaliku täiuse hoopis väljaöeldud lausest?

1.

Kuidas defineerida täiuslikku lauset? Nagu sageli, on sellelegi küsimusele rohkem kui üks vastus. 

a) Kipuksin algatuseks pakkuma, et täiuslik lause võiks jätta mulje täielikust seotusest reaalsusega. Justkui oleks lausel raskusjõud, mis tegelikkuse olemust enda poole tõmbab. Muidugi, sellises taotluses peitub vastuolu, sest kas pole reaalsus alati keelest keerukam? Keeles on paratamatult vähem sõnu ja väljendeid kui reaalsuses objekte, seoseid ja olekuid. Ükskõik kui põhjapanevalt ka reaalsust kirjeldada, jääb miski alati kirjelduse raamidest välja. Kõige lihtsam näide on liiginimedega. Kui ma seisan männimetsas ja ütlen, et mind ümbritsevad erinevad männid, siis väljendun ma ühtaegu täpselt ja ebatäpselt. Männid on tõesti erinevad, ent keeles pole sõnu, millega seda erinevust selgelt kirjeldada – selleks vajaks iga mänd omaenda sõna; sõna, mis osutaks ainult ühele konkreetsele männile, unikaalsele taimele, mis pole ühegi teise liigikaaslasega identne. Seega saab keel kirjeldada maailma ammendamatut rikkalikkust ainult kaude. Filosoof Simon Blackburn toob näite hobustega: „Nimetades midagi hobuseks, samastad sa ta teiste hobustega ja sellega sa ignoreerid või surud alla või moonutad täielikult üht üksikfakti: justkui tema enda hobususe konkreetset loomust. See on üks põhjusi, miks Nietzsche meelest on ilmne, et me elame lihtsustatud, kunstlikus, kokkuluuletatud ja lõppkokkuvõttes võltsitud maailmas.”[1] Tõsi, keeles on olemas kompensatsioonimehhanismid, mis aitavad sõnade vähesust ja sellest tulenevat maailmataju ebaadekvaatsust korvata – kõikvõimalikud kõnekujundid, näiteks metafoorid, mis toimivad pisut samamoodi nagu sünaptilised ühendused ajus. Aga metafoorid liigendavad ennekõike keelt ennast, mis tähendab, et selline liigendatus ei pruugi süvendada korrelatsiooni reaalsusega.

Kõige õpetlikumad laused jäävadki õpetama, need on nagu malematšid, mille lahendused on ühtaegu käeulatuses ja kättesaamatud.

b) Võimalik on vähendada eelmise tõlgenduse pretensioonikust, vaadata küsimust kitsamalt ja öelda lihtsalt, et täiuslik lause on sügavalt õpetlik, s.t annab elu kohta uut teadmist, avab lausega vastamisi sattunu silmad, vormib tema meelelaadi või lausa muudab mõtteviisi. Minu viimatine lemmik on John Wheeleri ütlus mateeria ja aegruumi seoste kohta: „Aegruum ütleb mateeriale, kuidas liikuda; mateeria ütleb aegruumile, kuidas kõverduda.”[2] Selline sõnastus osutab eelmises punktis öeldule, et sõnade vähesust annab siluda metafoorsusega – on ju selge, et mateeria ei ütle midagi, aegruum samuti mitte. Ometi kirjeldab Wheeleri tsitaat mateeria ja aegruumi omavahelist sügavat seotust, millest moodustub üksainus pidevus, kus meiegi koos oma sõnadeks tükeldatud keelega elame.

Tõsi, õpetlikult täiuslike lausete probleem võib väljenduda asjaolus, et nad tunduvad liiga abstraktsed, liiga suured, inimliku mõõtkava jaoks haaramatud. Inimese vaatepunktist võib pidada aegruumi lõpmatuks, mis tähendab, et aegruumi olemust on võimatu tervikuna tajuda. Samas väljendub just haaramatuses püsiv köitvus, jätkuvat muukimist eeldav saladus: kõige õpetlikumad laused jäävadki õpetama, need on nagu malematšid, mille lahendused on ühtaegu käeulatuses ja kättesaamatud; iga järgmine käik avab ootamatuid perspektiive. 

c) Muidugi peavad kaks eelmist pakkumist sisaldama ka eeldust, et täiuslik lause on hästi sõnastatud. Siit tuleb kolmas võimalus, mis muudab sõnastuse vahendist eesmärgiks: täiuslik lause on täiuslikult ilus, kõlab hästi, selles on isikupärane rütm ja kõla, puudub kohmakus, kantseliidist rääkimata. On võimalik otsida pigem poeetilist kui loogilist täiuslikkust. Lause on poeetiliselt täiuslik, kui selle veatus ei osuta (ainult) lausest välja, vaid (ka) lause sisse, s.t see ei peagi tekitama ennekõike tunnet tõelevastavusest, vaid keelelise potentsiaali täideviimisest. Tundub, et millegi sarnasega tegeleb Lääne kirjanduse üks kuulsaimaid täiusliku lause jahtijaid, Albert Camus’ „Katkus” tegutsev Grand, kes on jõudnud järgmise tulemuseni: „Ühel ilusal maikuu hommikul ratsutas elegantne amatsoon uhkel raudjal märal mööda Boulougne’i metsa õitsvaid alleesid.”[3] Tõsi, Grand pole tulemusega rahul; ma isiklikult soovitaksin tal omadussõnadega koomale tõmmata.

Lause on poeetiliselt täiuslik, kui selle veatus ei osuta (ainult) lausest välja, vaid (ka) lause sisse, s.t see ei peagi tekitama ennekõike tunnet tõelevastavusest, vaid keelelise potentsiaali täideviimisest.

d) Loomulikult on võimalik astuda veel sammuke edasi ja öelda, et täiuslik lause ongi ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. S.t pole mõtet rääkida täiuslikkusest, kui see pole täielik. Sedasi muutub ülesanne muidugi eriliselt keerukaks. Ent mitte võimatuks. 

Viimati tekitati minus tugev täiuslikkuse tunne paar aastat tagasi, kui mu loovkirjutamise tudeng (tema nimi on Õnnela Kliimant) alustas üht kirjalikku tööd lausega: „Ma olen joonistatud oma möödunud päevade tuhaga.” Mu jaoks riivab see lause täiuslikkust kõigil mainitud tasandeil. Korrelatiivses mõttes võetakse siin veatult kokku aja paradoksaalsus, mille analüüsimisele pühendas oma kirjandusliku loomingu näiteks Marcel Proust: minevik on tuhk, s.t olnu jääk, aga ometi saab inimene seda jääki loominguliselt kasutada. Minevikus toimunud sündmustele mõtlemine ongi juba nende „joonistamine” – olnut pole võimalik otse näha, kuid mälestused aitavad luua olnust kujutisi. Pilgu asemel pilt. Selline joonistamine on aga paratamatu – see, kes ma olen olnud, määratleb seda, kes ma parasjagu olen. Teisisõnu: tuhastunud on küll minevik ise, ent mitte mälestused, mitte suhe minevikuga. Tuhaga joonistatu on muidugi habras, ent hapruski on oluline osa tuhajoonistuse kõnekusest. Õnnela lause õpetlikkus peitus mu jaoks eneseväljenduse sisemises potentsiaalis, tõsiasjas, et täpne väljendus on kõigi käeulatuses, täiuslikud laused ei kuulu kellelegi, mis tähendab, et igaühel on võimalik leida nendeni juurdepääs. Tuhalause ilu väljendub aga adekvaatsuse ja kujundlikkuse tasakaalus – võimes kujutada metafoorsuse abiga mineviku ning oleviku omavahelist paradoksi (keha allub mineviku ühesuunalisele pöördumatusele, ainult teadvus saab teha midagi võimatut: pöörduda tagasi pöördumatusse).

Täpne väljendus on kõigi käeulatuses, täiuslikud laused ei kuulu kellelegi, mis tähendab, et igaühel on võimalik leida nendeni juurdepääs.

2.

Huvitav, et kõik eespool toodud näited pärinevad kirjakeelest. Justkui tasuks otsida täiuslikku lauset ennekõike paberile kirjutatust või trükitust. Selline eelhoiak on ka mõistetav, sest kirjaoskuse levikuga muutusid keelelise tõsiseltvõetavuse jõujooned (pean praegu silmas ennekõike kristlikku maailma). Ernest Gellner on kirjutanud kirjaoskuse rollist agraarühiskonnas, kus kirjavallas kaldus vahekord „sakraalse ja ilmaliku vahel tugevalt esimese kasuks. Seega on kirjutajad ja lugejad ühtaegu spetsialistid ja koguni rohkem kui spetsialistid; nad moodustavad osa ühiskonnast, aga pretendeerivad olema tema kui terviku hääl”[4]. Sakraalse kirja levik võimendus reformatsiooni ja sellest vallandunud piiblitõlgete kaudu, mistõttu muutus püha kirjasõna isiklik, kodune uurimine sama oluliseks kui selle suuline kuulutamine pühakojas – mis samuti toetus alati kirjapandule. Alguses võis ju olla Sõna, aga et see alguspunktist edasi kanduks, tuli Sõna kirja panna, vormida Kirjaks, anda kord kõlanu kajale püsivus. Lisaks oli hakanud kirjalikult sätitud sõna levikut juba enne reformatsiooni kiirendama odava paberi kasutuselevõtt XIV sajandi lõpul ja trükikunsti leiutamine XV sajandi keskel.[5]

Tõepoolest, suuline keelekasutus mõjub kirjaliku (ja eriti trükitu) kõrval juhuslikuna, üürikesena, alati asendatavana. Suulised laused tulevad ja lähevad, läbistavad inimesi ja hajuvad – kuigi need võivad jätta inimestesse jälgi, saavad jäljedki jätkata teadvuste sees omaenda elu ja muunduda, samas kui kirjapandu püsib eriti trükituna kindlas olekus. Muidugi ei kaasne kirjaliku kindlusega tõlgenduste ühesust, ent tõlgenduste algpunkt on igal juhul selgem kui suulistel juhtudel. Pealegi, kui rääkida täiuslikest lausetest, siis pole ekslik eeldada, et need nõuavad viimistlemist, täpsustamist, juhuslikkust eemaldavat lihvi. Kirjaliku lause saab puhastada kõigest „üleliigsest”, parasjagu ümberringi lainetava elu virvarrist, et panna reaalsuse lainetus peegelduma kirjeldava lause selges piisas. Suulises suhtluses vormuvad laused seevastu sageli ootamatult, isegi eelnevalt valmis mõelduina võivad nad vestlustes oma algset kuju sekundi murdosa jooksul muuta. 

Ent sellisest arutlusest hoolimata on mus tekkinud kahtlus, et võib-olla on kõige täiuslikumad laused siiski suulised ja sõltuvad kõigest sellest, mis reaalajalise elava keelelisusega kaasneb; sellest, et kõneaktid on paratamatult seotud olukordadega, milles nad teostuvad. Kirjapanduna tasandub elementaarne tõsiasi, et igas ütlemises, olgu see nii „puhas” kui tahes, on alati kaasas ka ütleja seisund ja teda parasjagu ümbritsevad olud. Seega ei pea suulise lause täiuslikkus, ebakõla puudumise tunne tulenema vältimatult lausest enesest, vaid olukorrast, milles lause kõlab. Mõni ütlemine võib sattuda õiges ajas õigele kohale, nii et see lööb ennast lahti nagu lehvik, samas kui teises olukorras ei paneks sedasama lauset keegi tähelegi. Samuti ei pea suulise lause täiuslikkusel olema ilmtingimata üldinimlikku kandvust, sest kõnelemine on sageli väga isiklik praktika, konkreetselt kellelegi suunatud. Kõige põnevam tundub suuliste täiuslike lausete spontaansus: nendeks tuleb alati valmis olla, nad võivad kõlada millal tahes, kus tahes, kellelt tahes. Täiuslikkus ei hüüa tulles. 

Pean selle näitlikustamiseks rääkima isikliku loo. Kümmekond aastat tagasi läksime abikaasaga ühel talvisel õhtul jalutama. Olime kriisisituatsioonis, suusad olid ristis, läbisaamine keeruline – otsustasime, et kõnnime ringi ja räägime sel teemal pisut. Mäletan seda nii, et küsisin algatuseks temalt, mida ta arvab end meie suhtes tegevat. Ta vastas: „Ma praktiseerin alandlikkust.” See lõi mul jalad alt ja pea selgeks. Mitte ainult seetõttu, et abikaasa tsiteeris Veiko Õunpuu „Sügisballi”, kus sellise lause pillab seltskonnas viibiv arhitekt Maurus. Ennekõike sain aru, et mu kõige lähedasem inimene tundis ennast täpselt samamoodi nagu mina – meie omavaheline dissonants oli täielikus kooskõlas, s.t mõlemad tundsid, et nad annavad rohkem, kui vastu saavad. Mäletan, et see arusaam, mida abikaasa kolmesõnalise lausega väljendas, lõikas korraga läbi mingi minusse kogunenud pingestatuse ja ma sain aru, et me oleme tegelikult üks. Ta poleks saanud öelda paremini, õigemini, täpsemalt. Tema täiusliku lause taustakiirgus valgustab meie kooselu siiani. Rääkimata sellest, et igasugune pikem lähedussuhe peab sisaldama alandlikkuse praktiseerimist – valmidust loovutada territooriume, järele anda, eelistada omakasule teisekasu (õieti ongi lähedussuhtes omakasu ja teisekasu üks ja seesama asi).

Kõige põnevam tundub suuliste täiuslike lausete spontaansus: nendeks tuleb alati valmis olla, nad võivad kõlada millal tahes, kus tahes, kellelt tahes. Täiuslikkus ei hüüa tulles. 

3.

Veel üks isiklik märkus seoses suulise ja kirjaliku keelekasutusega. Olen nimelt piiranud drastiliselt osalemist sotsiaalmeedias toimuvates vestlustes, olgugi et teoorias peaks just eri pooli koondavates lõimedes võimenduma kirjaliku eneseväljenduse eelised suulise ees: sõnastuse täpsus, võimalus oma argumente lihvida, aeg reageerida vastaste argumentidele, tähelepanelikkus teiste kirjutatu suhtes, võimalus silmadega kuulata, järele mõelda. Ometi olen sattunud ülimalt harva nägema sotsiaalmeedias selliseid kirjalikke vestlusi, mille käigus jõuab vaidlus ühisosani või vähemalt terava vastuseisu konstruktiivsema lahendumiseni. Sageli on vastupidi – vastandused omandavad üha teravamaid reljeefe, argumentatsioonid sulavad loosungiteks, üleolevateks või vihasteks pisteteks, sõprussuhteid katkestatakse, nõutakse oma ideoloogilise vastase eemaldumist või eemaldamist. Julgen väita, et kui sellises arutluses suhteid katkestavad pooled satuksid vaidlema silmast silma, oleks ühisosani jõudmise šanss mitu protsendipunkti kõrgem. Suulises vestluses vaatad sa oma vastasele otse silma, kuuled tema hingamist, näed tema liigutusi ning saad nendele otse reageerida, nende järgi oma rütme ja toone sättida – ning see on suur eelis. Miks? Sest silmast silma on oma vastasest keerulisem distantseeruda.[6]

Olen ülimalt harva sattunud nägema sotsiaalmeedias selliseid kirjalikke vestlusi, mille käigus jõuab vaidlus ühisosani või vähemalt terava vastuseisu konstruktiivsema lahendumiseni. Sageli on vastupidi.

Kirjalikus suhtluses on palju vähem mitteverbaalset ambivalentsi, palju vähem igasuguse elava suhtlusega kaasnevat pilkude, žestide, liigutuste tantsu. Julgen üldistada, et suulises keskustelus liigutatakse tõdesid inimeste kaudu, kirjalikus suhtluses kipub minema sageli vastupidi – inimesi liigutatakse (ja liigitatakse) tõdede, ideoloogiate kaudu, kuna nendes osalevate inimeste näod ja isikupära on taandunud. Marshall McLuhan, osutades Aquino Thomasele, kirjutab: „[S]eesugune mõistuste vastasmõju, mis leiab aset suulise õpetamise käigus, ei ole kirjasõna vahendusel võimalik.”[7] Olen seda õppejõu rollis seminarides pidevalt tundnud – õpilastega mõtteid vahetades olen minagi õppiva, s.t oma veendumusi proovile paneva ja täiendava inimese rollis.

Üks eelis on suulistel lausetel veel, olgu need siis täiuslikud või mitte. Nimelt asuvad need väga lähedal praktikale. Kui ma kirjutaksin mõnes artiklis, et „lähedussuhetes oleks hea praktiseerida alandlikkust”, siis ei kohustaks see mind otseselt millekski. Kirjalikes õpetussõnades on alati sees teatud distants, mille tekitab kirjalikkuse tõsiasi ise. Kirjas tardunud õpetussõnad on suunatud kõigile ja eikellelegi. Ent kui ma ütlen midagi sarnast oma sõbrale või lähedasele, kellelegi konkreetsele, konkreetses olukorras, on mul palju suurem võimalus (või lausa kohustus) kanda öeldut tegevusse üle, kanda hea mõte igapäevaellu, lihvida või lausa muuta oma käitumist. Võib-olla ongi kõige täiuslikumad laused sellised, mida annab konverteerida täiuslikeks tegudeks või enamgi, täiuslikuks tegutsemiseks. Nagu kirjutab Nassim Taleb: „[K]õik oluline tuleb päevavalgele alles praktika käigus.”[8] Seegi kõlab kui mitte täiusliku, siis igatahes hea, katsetamist väärt lausena.

[1] Blackburn, S. 2015. Tõde. Teejuht neile, kes segaduses. Tlk Märt Väljataga. Eesti Keele Sihtasutus. Lk 129.
[2] Vt nt Cox, B.; Forshaw, J. 2022. Black Holes: The Key to Understanding the Universe. William Collins Books. Lk 75.
[3] Tsiteeritud teosest Camus, A. 1989. Sisyphose müüt. Tlk Ott Ojamaa, Henno Rajandi ja Krista Soomere. Eesti Raamat. Lk 196.
[4] Gellner, E. 2019. Rahvused ja rahvuslus. Tlk Anneli Andresson. Tallinna Ülikooli Kirjastus. Lk 131.
[5] Toomas Paul kirjutab, et kui trükikunsti esimesel poolteisekümnel aastal (1444–1460) trükiti „vaevalt 30 nimetust, siis järgmise 40 aasta kestel anti välja 45 000 nimetust 10–12 miljonis eksemplaris. XV sajandi lõpul oli umbkaudu 1200 trükikoda kahesajas linnas, Veneetsias üksi üle 150 trükikoja”. Vt Paul, T. 1999. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Emakeele Selts. Lk 135.
[6] Püüan pidevalt meeles pidada, mida on öelnud Leonidas Donskis: „Ainus tõhus viis viha pikendamiseks on isoleerida need, kes vihkavad, füüsiliselt oma vihkamise objektidest, mis varem või hiljem mõlemad osapooled ära kurnab.” Vt Donskis, L. 2010. Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest. Tallinna Ülikooli Kirjastus. Lk 258. Tsitaat pärineb artiklist „Cervantes versus Shakespeare ehk armastuse ja sõpruse sotsiogenees „Don Quijotes” ning „Romeos ja Julias”” (tlk Triinu Pakk).
[7] McLuhan, M. 2020. Gutenbergi galaktika. Trükisõnainimese kujunemine. Tlk Toomas Rosin. Ilmamaa. Lk 59.
[8] Taleb, N. N. 2019. Antihabras. Asjad, mis lõikavad kasu korratusest. Tlk Kalle Hein. EKSA. Lk 245.

Jan Kaus on kirjanik, kes on kirjutamise kõrval üha rohkem huvitatud kirjasõna suulise esitamise võimalustest. Tundub, et siin on veel omajagu kasutamata potentsiaali.