„Ao” aitab kaasa, et muserdava-masendava halliga võitlemiseks ajju hädavajalikku lisaserotoniini süstida.

★★★★★

Mustlaskitarr, klaver ja analoogsüntesaator ei tarvitse kõlada eriti harjumuspärase kombinatsioonina. Janek Murdil on aga läinud korda panna nad üht keelt kõnelema ja luua selle põhjal mahemagusalt õdusa õhustikuga kauamängiv. 

Autor on öelnud, et sihtis albumi kokkuseadmisel terviklikkust. Õnnestunult! „Ao” valgus särabki vaieldamatult kõikse eredamini, kui võtta need ca 50 minutit ja ta ainiti algusest lõpuni läbi tunnetada. Kuulates jääb kõlama plaadi värvinguline liikuvus: iga lugu kasvab välja eelmisest ja sumbub nõtkelt järgmisesse, mõjumata juhukombel järjestatuna. Seejuures pole nad ülevoolavalt erinäolised, näides pigem ühe ja sama maailma või teekonna (iseloomustagu seda sõna „lootustäratav”) eri nukkadena, millest kulgetakse läbi liialt kiirustamata.

Pealkirjade poeetikagi ei seisne niivõrd nende omavahelises haakumises, vaid rohkem suutlikkuses määratleda tabava lakoonilisusega lugude atmosfääre. Pehmelt piuksatav elektroonika meenutab tõesti õrnalt viravat valgust („Helk”). Ja kui „Kaob” algab kenakesti päikselisel noodil, siis keskpaigast saati võrsuvad asemele võikalaadse pingega särtsuvad sündid. Vaheldunud meeleolu tõuseb eleegilisse seniiti loos „Laotub laiali”, kus väärivad tähelepanu tõeliselt lummav sissejuhatus ja puhkpillisämplid, ning hakkab siis vaibuma, päädides taas leebema lõpplahendusega („Tuleb taas”).

Ahjaa, ehkki mainisin ennist, et album tasustab heldelt nimme tema jaoks võetud aega, siis läheneda võib vabalt ka teisiti. Näiteks – pidades ehk silmas ka tükike teist publikut –, kui plaanite parasjagu alustada oma iga-aastast „Minecrafti” või „Stardew Valley” tsüklit, et hilistalve muserdava-masendava halliga võitlemiseks ajju hädavajalikku lisaserotoniini süstida, on „Ao” üks parimatest helikogumitest, mille saatel sel viisil mediteerida. Pole imestada, et Murd on teinud nime mh audiotaustade loomisega.