Kirjutan neid ridu põhjarannikult, otse mere äärest. Väljas möllab 2005. aasta jaanuaritormiga võrreldav maru, lained trügivad peaaegu ukse alla ja lõhuvad kallast. Ansamblist 3Pead tuntud Janek Murdi verivärske kauamängiv „Triiviv” paistab sellise ilma taustaks hästi sobivat – ehkki plaati täidavad enamjaolt vaiksemad palad, on see etteaimamatu nagu meri isegi.

Murdi SoundCloudi lehel, kust saab „Triiviva” muide tasuta triivima panna, on plaadile pandud silt new age. Eks see album natuke esoteeriline ole, eriti kaks esimest lugu („Teele!” ja „Lainete ajul”), mida võiks vabalt suviselt peegelsileda vee ääres nautida. Mõnes järgmises palas sukeldub Murd veidi sügavamale merre või suisa ookeani („Triibutuba”), kuid ujub sealt kiiresti pinnale, et taas rahulikus lahesopis sulistada. Loost loosse kordub sama teema – unistav ja voolav, lainete loksumisega ühes taktis kulgev meloodia. Ent siis saabub „Tsüklon”, mis kurjakuulutavast algusest hoolimata õigeks orkaaniks ei muutugi, kuigi ehk oleks võinud…

Minu üllatuseks on „Triiviv” ka peaaegu lüürikavabalt poeetiline plaat. Vaid kaheksandas loos „Meie laev” teeb kaasa jõulise ja tundliku häälega Bonzo ning plaadi eelviimases palas on Murd kasutanud Mikk Mikiveri helisalvestist Friedebert Tuglase poeemist „Meri”. Tore, et viimastel aastatel on kohalikku muusikasse eesti kirjandus tagasi ilmunud – Vaiko Epliku ja Andres Ehini koostööst on palju räägitud, kuid Murdi-Tuglase-Mikiveri ühisloomingus on samuti oma võlu. „Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda / kui magava hiiglase raudrüüs rinda,” edastab Mikiver Tuglase mõtteid ning taustal kostub laevapasunaid.

Huvitav, kas Murd nägi oma Telliskivi loomelinnakus asuvas stuudiost nende palade kirjutamise ajal merd või piisas talle vaid kujutluspildist? Mina vaatan aga aknast välja ja näen, et pärastlõunast on saanud õhtupoolik ning merel möllav torm on mattunud talvepimedusse. Kostab vaid lainete müha. Ning „Triiviv”.