Maarja Pärtna kirjutab, kuidas kevadel, kui kehtisid veel piirangud, teritas tema silmi ja kõrvu, vaatas ringi oma südames ja kodulinnas ning kohtas nõnda… kobrast.

I

Aprilliõhtu Tartus Tähtvere dendropargis. Madalas tiigis on mulluste hundinuiade ahervarred, nende kõrval kolm rohelise lendurikiivriga isaparti ja ruuge õllepurk, mille peale on trükitud naabruses asuva õlletehase torn. Eemal jalgtee kõrval on pink, istun sinna ja võtan seljakotist binokli. Hetke pärast ilmubki ta keset tiiki nähtavale – tumepruun loom kahvatusinises vees, hääletu ja aeglane nagu puulootsik, sõuab põõsa alla kuhjatud mudast ja raagudest pesa poole ning sukeldub vee alla. Laulurästas vilistab hõberemmelga ladvas ööbikult näpatud viisijuppi, iga paari minuti tagant möödub mõni jooksja, siis ema kahe lapse ja musta koeraga, kes jääb uudishimulikult kaldarohtu nuusutama, kuid lippab kutse peale kuulekalt teistele järele. 

Mõne aja pärast tõuseb kobras taas pinnale, seekord tiigi keskel. Nina, silmad, kõrvad – ja selg nagu madal kaljusaar. Ta ujub tillukesse tiigisoppi, kus on mõned langetatud puud, ronib veest välja tüvele, istub paar hetke liikumatult nagu raidkuju ja asub siis koore kallale, sikutab lahti lühikese riba, haarab sellest parema esikäpaga kinni ja hammustab kooretüki tüve küljest lahti. Pisut aega toimetab ta märkamatult, aga kui tiigi vastaskaldale ilmub noormees hundikoeraga, kaob ta sabaplaksuga vee alla, ehkki siin ei ole ühtki teist kobrast, keda ohu eest hoiatada. Siis ei ole teda tükk aega näha. 

Hämarus toob kaasa jaheduse ja ees ootab külmavõitu öö, ehkki mitu päeva järjest on olnud päikeseline ja soe. Videvikus süttivad pargis kõrged prožektorid ja kõrvitsakollane kuma valgub mööda vett laiali. Viimaks hakkab mul jahe ja ma otsustan koju minna. Enne lähen veel korraks kalda äärde ja vaatan vette, põhjas veetaimede vahel on pruunid puukoorekrobelised kärnkonnad, üks neist tõukab end lahti, tõuseb pinnale ja vaatab, kes see on, kes siia tuli. Silmitsen teda keset oma näo peegeldust – tõesti, kes see on, kes siia tuli?  

II

Mai alguse soojade ilmadega lööb tiigi ümbrus roheliselt õhetama. Istun videvikus pingil ja puhkan päevatööst, kui kopra tööpäev alles algab. Kogu esimese pandeemia-aasta on ta üksinda tiigis elanud, omamoodi eneseisolatsioonis, kaaslasteta noor linnametsloom, pärit siitsamast Supilinna külje alt Emajõest. 

Aga koprad ei ela harilikult üksinda. Nad on seltsivad loomad, kelle elukaar on teiste kobraste omaga tihedalt põimunud – kui nad leiavad kaaslase, jäävad nad kokku kogu eluks ja veedavad selle väikestes peregruppides koos koprapõnnidega, kes lahkuvad paariaastaselt omaenda elupaiku otsima. Kummatigi ei ole neist saanud romantilisi truudusesümboleid. Selle asemel on nende liha, karvkasukat ja elupaigatähistuseks vajalikku ihunõret nii mõõdutundetult himustatud, et nad kütiti üheksateistkümnenda sajandi keskpaigaks Eestist sootuks välja ja naasid alles sada aastat hiljem taasasustamise toel. Ligikaudu sama saatus on neil olnud kõikjal Euroopas, ainult tagasitulek pole igal pool läinud nii hästi kui siin. Pikas minevikus on kopra kannaluust valmistatud ripatseid ja lõikehammastest tööriistu, nahast õmmeldud kasukaid, tihedast karvkattest vilditud meeletul hulgal kaabusid ja kübaraid, röövitud nõret kasutatud ihuhädade ravitsemiseks ja kallite nahalõhnaliste parfüümide koostisosana. Ning kui nad oleks selle kõige käigus maastikest välja suretatud, kas ma oskaksin neid taga igatseda? Kahtlane, ehkki mitte ilmvõimatu. 

Noor kobras tiigil oli leidnud elupaiga, aga kaaslast mitte – olin tunnistajaks ühe elu ajutisele ummikusse jooksmisele. Tema eraklikku tegutsemist jälgides mõtlen, et kui oleksin ise veetnud selle pika haiguseaasta üksinda, oleks see olnud väljakannatamatult raske. Olen sisimas kõike muud kui üksiklane, selleks on lähedus ja elu mõte minu jaoks liiga tugevalt seotud. Suhete toetav sõrestik annab mulle seestpoolt kuju, peale pikka eemalehoidmist näen seda eneses selgelt nagu veepinnal peegelduvat pilti. Vajan enda ümber teisi inimesi ja teisi elusolendeid samuti – nendeta olen tühi kui tuumata pähklikoor. 

Järgnevate nädalatega kasvab tiigi kaldale kännuokastik nagu habemetüügas suu ümber. Õhtuti käime elukaaslasega vaatamas kobrast, kes on langetanud veel mõned noored puud ja kaks põõsast, teisest vaid viimased ridvad püsti. Läbi vaikse õhu kostab krõmpsutamist – kaldal istub tume mätas ja närib pajuoksa, ümberringi risti-põiki maas peenikesed tüved. Tiigivesi täitub vähehaaval risuga, pooleldi kooritud tüvejuppidega. Kauge kiirabisireen, naerukajakate kräunatused, mööduva jalgratta kriuksumine, minu käsi soojas peos, nahk vastu nahka, tuttavad südamelöögid. Kui nad lakkaksid, oleks see talumatu. 

III

Ühel õhtul märkan üle pika aja taevas lennuki pilveviirgu, kusagil on veel mõni riik vanasse rööpasse tagasi pöördunud. Koroonapiiranguid leevendatakse siingi, peagi pääseb jälle raamatukokku, muuseumi, kohvikusse. Pääseb ka lennujaama, või õigemini on sinna pääsenud kõigile riskidele vaatamata ka muuseumide ja kohvikute kinnioleku ajal. Üks sõber sõitiski keset teist isolatsiooniperioodi maakera kuklapoolelt Eestisse, et näha oma perekonda, teine läks kohaliku elu üksluisuse eest lähistroopikasse pakku. Mina olin siinsamas, teritasin silmi ja kõrvu, vaatasin ringi linnaruumis ja südames.

Maailm on lahti minemas, aga suurem avardumine on aset leidnud minu sees – mu vahetu ümbrus ei jaotu enam puudeks, loomadeks ja lindudeks, vaid hõberemmelgaks, kärnkonnaks ja kopraks, võsaülaseks ja kuldtäheks, laulurästaks ja ööbikuks, külmamailaseks ja tiigilendlaseks ja veel paljudeks teisteks, igaühel oma isiklik hõõgus, oma aeg, koht ja iseloom. 

IV

Mai lõpp on vihmane ja nende päevade jooksul, kui ma tiigi ääres ei käi, on park üleni lehtinud. Rohelus mähib kõik õhtutunnil endasse, vees peegeldub noorte lehtede avalus ja tüvede selge sihikus. Kauguses müriseb mootorratas, selja taga rõkkab vali ööbikulaul. Aga mida pole, on tuttav virvendus veepinnal. Kobras on tiigist lahkunud, jätnud maha maja ja toidulavatsi. Kas temagi tundis janu teiste järele, tajus oma üksildase ettevõtmise viljatust ja läks otsima teist, kes on tema moodi? Eelmisel aastal nägin kaldal seismas kalameest, kes ootas, õngeritv käes. Eks lootnud temagi tulutult siit kedagi leida.

Maarja Pärtna on kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Linnas jalutades on tal enamasti kaasas binokkel ja märkmik.