Margus Karu (11.09.1984–05.06.2017) paistis paljudele tähena, mis põles ereda leegiga. Tema erakordsus seisnes sisemises soojuses ning piiritus avatuses, mis avaldus lisaks suhetele lähedaste ja sõpradega ka tema menuromaanis „Nullpunkt”. Sellest loost said abi paljud, kes kannatasid koolikiusamise all või ei osanud leida kohta oma noores elus. Peale kirjutamise otsis ja leidis Margus õigeid inimesi Eesti telesaadetesse ja filmidesse ning korraldas pidusid, et inimesed leiaksid armastuse. Sõprade sõnul peitusidki Marguses endas selle tunde kõige hapramad vormid.

Karu Facebooki profiilil on kirjas, et ta amet on Prince at Pimeduse Prints. Aga kui üldse midagi, siis oli ta Valguse Prints. Kuigi häid ja imelisi inimesi on palju, ei tea ma kedagi teist, kelles oleks nii piiritult sõbralikkust, avatust, siirust, rõõmu, naeru. Isegi siis, kui tal oli väga valus ja väga raske. Isegi siis ta naeris nii, et kaasanaermine oli vältimatu. Ta pani kõik tundma end nii, nagu nad kuuluvad – nagu nad on tähtsad. Ja olidki tema jaoks. Kas ta andis endast liiga palju ja ei jätnud endale piisavalt?
Karu oli vabadus, Karuga koos olid vabadus. Kord käis ta mu talvisel sünnipäeval pikas neoonkollases iluvõimlejatrikoos, millel oli rind nabani paljas. Kõige naljakam oli see, kuidas saabudes oli karvamüts peas, palitu seljas, väsinud saapad jalas – ja siis need neoonkollased liibukates jalad. Kõik need korrad, kui ta kandis teksasid ja maikat erinevate varieteest laenatud uhkete sabakuubedega. Töötasime koos filmis, kord leidsime kaks paari läikivast satiinist Aladdini-pükse ja läksime nendes avalikule üritusele. Kõiges oli alati lusti ja puudus hirm raamidesse mitte mahtuda.
Karu tegi inimestele üllatusi, korraldas üllatuspidusid, saatis postkaarte või tegi näiteks ise audioraamatu, kui ma pikemaks ajaks Eestist ära läksin – „et sa saaksid õhtuti mu häält kuulda ja tunneksid, et oled kodus”.
Mul on lõputult ilusaid mälestusi Saaremaa suvedest. Karul oli mõõtmatu karisma – ja ta ei olnud võimeline kehva lugu jutustama. Isegi depressiivsena mingil mõttetul kliendikohtumisel teleklipi ideed pakkudes sõnastus ta nakatavalt hästi. Kui Saaremaal ööde viisi lõkke ümber „Maffiat” mängisime, ei saanud ta kunagi tegelasena osaleda, sest ta pidi alati jutustaja olema. „Ja siis ärkab mõrvar…” Teen silma lahti, leian ta pilgu. Need hetked. Need hetked, kus ma teen silmad lahti ja seal ta on. Ma ei usu, et see ootus kunagi mööda läheb. Et ühel päeval ma olen 70 ja ma ei otsi enam tänavalt silmadega Margust.
Kord oli mul Saaremaal nii hüsteeriline ärevus, et mind seoti sõbralikult puu külge kinni, et ma hullu ei paneks ja maha rahuneksin. Teised liikusid juba oma olemiste juurde, aga Karu seisis mu kõrval ja tõstis mu suu juurde sigaretti, kuni ma rahunesin. Ja kuigi olime ümbritsetud lilledes põõsastest, tõi mulle lille. Sest elu on siiski ilus.
Lihtne oli elus püsida maailmas, kus oli Margus Karu. Ta võis paariminutilise kogemata kohtumisega täita su soojusega, mis kestis nädalaid. Teda oli nii palju. – Eia Uus