Nikolai Baturin (5. VIII 1936 – 16. V 2019) oli eesti kirjanik Mulgimaalt, taigakütt ja ilmarändur, avarilma asukas…

Kõik?
Ei ole kõik.

See on üks korduv küsimus ja vastus Nikolai romaanis „Ringi vangid”. Küsimus ja vastus, mida Nikolai lugejad ja lähedased on juba hulk aastaid ikka ja jälle läbi elanud. Lugejad ses mõttes, et kõrges eas kirjanikelt ei tihka või ei oska me pahatihti enam palju oodata ja nii mitmed neist ju ongi väsinud ja vaikinud või oma hääles tuhmunud. Nikolai üllatas ja rõõmustas oma lugejaid aga üha uute poeetiliste müsteeriumitega, kus olid alles ta keelevägi ja keeleõrnus, aforistlik terasus ja igavikuhaare, lugude ja tegelaste kujundlik ja inimlik suurus.

Nikolai sõprade ja lähedaste jaoks on sel küsimusel ja vastusel – „Kõik?” – „Ei ole kõik…” – aga veel teine ja sügavam ja valusam mõõde. Juba oma seitsme aasta eest ilmunud romaani „Lendav hollandlanna” tagakaanel avaldas Nikolai ka „Minejamehe mõtted” – ja neil aastail sattus ta varjudevalla eeskotta ikka päris mitu korda… Mitu korda tuli meil kurvalt küsida: „Kõik?”

Aga miski Nikolais vastas, et ei ole kõik. Miski, mis oli suurem kui inimene ja tõstis inimese enda kõrgusele, vannutades, et sa ei ole veel valmis. See, mida sa maailmale andma tulid, ei ole veel valmis. Ka seal kõige hämaramas valgustas ikka teed tagasi mõne uue müsteeriumi idee, millest kõnelema hakates ta oma elu taas üles leidis. See oma avarilma radadel uitamine ja sõnadega sõnastamatu poole küünitamine oli ta elu ennegi, nüüd veel üha rohkem – mida piiratumaks muutus ta liikumine ruumis, seda trotslikumalt hoidis ta end liikvel vaimus. Lisaks auhinnatud romaanile „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” ja Loomingu Raamatukogus ilmunud tekstikogule „Fööniksburgi karussell” ilmus talt neil aastail veel murdeluulet ja Kondase-teemaline näidend, aga lisaks valmis „Kentauri” filmistsenaarium, mis on sama mahukas kui romaan ise; valmisid kogumikud Bloki, Ahmatova ja Jessenini tõlgetest, uue romaani „Maskide defilee” käsikiri… Kõik puha Lõhavere hooldekodu voodis lamades!

Ja kuigi vana taigakütt ja ilmarändur võis ka tõreleda ja toriseda oma nüüdse seisukorra üle, tundus ta teisalt lausa kergendunud, et tal nüüd nii vähe olmeilma askeldusi on. Avarilma jaoks jäi aega rohkem. Ning ütlen taas: ma pole tundnud kedagi teist, kes oleks oma sõnaga loodud maailma niivõrd vallanud ja olnud ise sellest niivõrd vallatud. Nii juba loodud kui ka veel valmimas lugudest oli tal iga kujund ja varjund eredalt meeles ning ta võis pikalt ja elevalt neid romaane või jutte peast vesta nii, nagu oleks raamat tal käes ja silme ees olnud, või näidend juba ta ees laval või film juba linal.

Neis tagasitulekuis võis Nikolai viimaks lausa hakata tunduma hävimatuna, mõnena oma üleinimlikest kangelaskujudest – oli märksa nooremaid ja näiliselt tervemaid, kes ühtäkki ja ehmatavalt alla andsid ja ära läksid, aga tema näis kestvat igavesti. Aga inimene temas oli väsinud, üha enam väsinud neist varjuvalla-käikudest. Inimene ütles mulle ühel sellisel käigul ja ka selle järel: „Mul on see inimese õigus minna, kui aeg on käes.” Mitte kohustus või kurb paratamatus, vaid õigus. Ja ta sai oma õiguse. Kõik?

Ei ole kõik. Avarilm on ju alles ja elab, paljuski avastamata. Avastamata nende jaoks, kes veel polegi teda lugenud või on mõnda; aga veel enam avastamata meie jaoks, kes on teda juba palju lugenud. Kõik justkui alles algab otsast peale, kõik see lugemine ja avastamine – ehk ka üha enam tõlkimine ja tõlgendamine, mille eest Nikolai oli alati sügavalt tänulik, kui see oligi tões ja hinges kaasarändamine, mitte vaid rutuline ja pindne äravormistamine. Mis ta kirja pani, oli nii ergult ja eredalt teelolemise ja kohatunnetamise poeesia, et tavaviisidel paikne lugemine ja loetu vaagimine seda päriselt ei avagi – nagu võivad tunnistada need, kellega koos kinkisime Nikolaile ta 80. sünnipäevaks Tartus lugemispeatustega rännuretke, milles ta ise küll juba vaid mõttes ja kujutluses sai osaleda, aga kus Karlova pargitrepijalami vaatest sai „Kartliku Nikase” Fööniksburg, tuumavarjendist „Sõnajala kivis” allveelaev, Emajõe luhast „Kuningaonni kuninga” ja „Karu südame” põlislaas, vanast katlamajast „Kentauri” naftaväli ning Plasku vaatetornist „Ringi vangide” pilvelõhkuja ja „Sõnajala kivis” Viimsevaatetorn. Ja kui siis lõpuks olime tagasi jõudnud Tartu Kirjanduse Maja pööningule, milles on kummastavalt sarnast Nikolai Võrtsjärve-äärse kodutaluga, helistasin talle, et oleme retkelt naasnud. Ja Nikolai oli pisarateni liigutatud – temani kandus kõik see teisekssaamine neis inimestes, neis kirjakohtades ja neis linnapaikades läbi selle rännaku.

Usun, et tal oli sellest kingist tuge sel rännakul, millel ta ise oma viimastel aastatel oli – pärast taigasid, kõrbesid ja ookeane, inimajaloo ja kujutluse mõõtmatusi oli Nikolai avastamas veel üht avarilma müsteeriumi. Mine tea, ehk kõige raskemini. Omaenese päristist olemasolu ja just selliseks saamist ses ilmas. Seni polnud sellest, mis selgelt ja päriselt on või olnud, talle justkui kunagi küllalt. Ehk küll tõelised läbielamised olid ka ta pöörasemate fantaasiate tuumaks, olid need fantaasiad talle ikka elusamad tõikadest ja olmest – ta ei kärsinud elada elu, milles puudunuks kas või korrakski pinge ja draama ja kangelaslikkus, ja nii võis ta ka oma argipäeva fabuleerida nii, et ta isegi sellest väsima kippus ja rahu igatses. Aga selle rahu pandiks oli valmidus tunnistada ja jagada ennast kui inimest inimeste seas.

Aastaid keeldus Nikolai oma elulugu jutustamast või jutustada laskmast, ehk küll „Kartlikus Nikases, lõvilakkade kammijas” on tuntavalt palju väga isiklikku lapsepõlvemaailma. Ta ütles ikka, et tema ja ta elu ongi ta teostes. Aga kui nüüd mõne aasta eest ilmus väike raamatuke „Fööniksburgi karussell”, siis selles on õigupoolest varjul üks teine raamat, mis on suurem kui välimine. Algselt pidi sellest saama „Aken allikaga aeda”, milles avapalaks sellenimeline nukra huumoriga kirjutatud novell – aga ta sulest ka üks õrnimaid lugusid –, kus „linnupõlvedega taiminimene” Isand Immortell meenutab vanadekodus olnud aegu ja igatseb oma õe järele. Aga sellele järgnema pidi ta enda koostatud valimik, kus lisaks hiljem „Fööniksburgi karussellis” ilmunule veel ka näiteks „Varahilisel ajal” ja „Oaas” – ja see kõik kokku pidigi olema krüptilisel moel esitatud autobiograafia. Sel kujul see raamat ei ilmunudki. Ja siis vajas ta ikka veel üht ja ilmsemat omaelulugu – ja astuski iseendale veel mitu pikka sammu lähemale ja leituga omakorda lugejate poole. See lugu või lugude kogum tast endast, „Maskide defilee” on nüüd ehk juba sel aastal ilmumas. On kummastavat, maagilist ja üleloomulikku sealgi, aga üle kõige on see ikka ta iseenese taasleidmise müsteerium.

Kõik? Ei ole kõik. Kui me Nikolaiga viimati kohtusime, rääkis ta veel ühest romaaniideest. See oli lugu poisist, kes elab perega kaljusaarel, nad käivad sealt kala püüdmas, aga poisile meeldib ka lihtsalt merel käia, paadis pikutada ja taevast ja mere virvendust vaadata. Ja ükskord ta avastab, et on paati pikali heites merele triivinud, aga aerud on jäänud kaldale… Ja siis seal niimoodi üha edasi kandudes avanevad talle mere virvendustes ajapikku kõik maailma rahvaste lood ja mustrid.

Nikolai rääkis sellest, teades, et ta ei jaksa seda romaani enam kirja panema hakata. Aga tema jaoks pidi alati jääma võimatusevõimalus. Kui ta enam kuidagi ei saanud seda kirjutada, siis pidi ta ikkagi kuidagi saama seda kirjutada.

Ja just vaid nii saigi ta seda lugu kirjutama minna – jättis oma aerud kaldale.