Kaarel Arb (29.11.1982 – 2015) oli oma naksitrallilikus muheduses inimene, kelle lähedal oli alati hea olla. Tema külje alla oli peol alati hea tantsima minna, sest nii sai alati palju nalja ja üldiselt paistis, et Kaarlit ümbritseski alati selline küllaltki ebareaalne murevaba tsoon. Ta oskas hästi asjadest rääkida ja kirjutada – eriti muusikast (aga ka telesarjadest) ning tema blogi Popop oli arvatavasti paljudele üheks esimeseks teejuhiks muusikasse.

Oma eluteel jõudis Kaarel igatahes mõjutada muusikaringkondi nii Tallinnas kui Tartus rääkimata üksikutest inimestest, kellele ta oma pika habeme ja laia naeratusega alati meelde tuleb kui kuskilt mõni Kaarli käest teada saadud hea lugu kostuma hakkab. Nii mõnelgi on Kaarlit meenutades jutustada mõnest koos läbi elatud toredast seigast ja nende heade sõnade saatel saadame teele ennekõike sõbra, kellesarnast teist on raske ette kujutada.

„Fotomälestus aastast 2006. Selle pildi tegi vist Aron Urb peale Jaapani tüdrukuterio Ex-Girli kontserti Juuksuri tagaruumis. Mina olin tulnud just enne kontserti bändiproovist ja võtsin kitarrile autogrammi, Janno Zõbin tegeles talle omasel moel korraldamisega ning Kaarel arb tuli bändi superesinemise eest tänama. Kuigi me viimastel aastatel väga kokku ei puutunud, elasime-tegutsesime ju eri linnases ja väljaannetes, on ja jääb ta ikkagi minu ja tegelikult meie kõigi ühe eluperioodi osaks. Me tutvusime Sõpruse Puiestee foorumi kaudu. Olin tema blogi Popop püsilugeja. Kaarel oli habemik enne kui piraadiparrad moodi läksid, väsimatu kohalolija pea igal sündmusel, optimistliku meelelaadiga melomaan, kes tegi ning jõudis nii mõndagi. Imetlesin ta väsimatust. Kurat küll – me oleme alles kolmekümne tuuris ning juba jääb meid ebaõiglaselt vähemaks…” – Mart Niineste

„Võin öelda et Kaarel mõjutas väga tugevalt minu muusikamaitset, võiks isegi öelda et kujundas seda tol ajal ning tegelikult juhatas ka mind n-ö õigetesse kultuurikihtidesse ja nii ma hakkasingi indie-skeene kontsertfotograafiks. Tol ajal olid põhilised peo- ja kontserdikohad Kinomaja, Kultuuritehas (Polymer – toim.), Juuksur (mis oli mõnda aega peaaegu meie teine kodu ja pidasime seal koos isegi baarmeni ametit) ja Von Krahli kõrgaeg mahtus ka muidugi sellesse aega.” – Aron Urb

„Ligi 10 aastat tagasi kui Kaarel veel põhiliselt Tallinna skenet hullutas, siis sattusime mitmeid korde koos plaate mängima. Esimest korda kohtusime muidugi eelmise sajandi keskpaiku lasteaias – kusagil seal, kus Järve Selver täna laiub. See pilt on vist tehtud Volüümeril Polymeris 2008 suvel. Väga äge kutt oli! Ja muidugi tänu talle kuulsin parimatest indie-träkkidest aastaid enne kui need mainstream’i jõudsid – Kaarel defineeriski tollal minu jaoks alternatiivi. Nüüd defineerib kusagil mujal. Aga nagu ütleb Soulwax, siis „Part of the Weekend Never Dies!” – Tõnis Hiiesalu

„Üks lõbus hetk Tallinn-Turu-Tallinn tripilt mitme aasta eest. Aron, Kaarel ja mina käisime ühte Soome indie-bändi kuulamas, mille eelmine kontsert toimus Tallinnas, kadunud klubis Juuksur. Kaarel õpetas soomlastele Eesti keelt: „ma kusen sulle taskusse” – ja soomlased siis kordasid seda õhinal, nägu naerul. Kaareli naeru on võimatu ära unustada, see oli kõige nakkavam.” – Evert Palmets

„Kaarliga kohtusin esimest korda 2013. aasta sügisel. See oli akadeemilise kirjutamise loeng ning kohutavalt igav loeng pealekauba. Kuna igavus oli mind päris meeleheitele viinud, siis hakkasin lollitama. Ma isegi ei oodanud, et keegi tülpimusest kaasa irvitaks, kuid mingi eriti debiilse märkuse peale hakkas keegi kõva häälega naerma. Vaatasin hääle suunas ja ehmusin esialgu: mingi üüratu habe naeris näkku. Kaarliga sai veedetud loendamatud loengupausid suitsu pahvides ja tobedaid nalju tehes. Olen talle väga tänulik väljendite eest, nagu „mida perset” ja „kuhu on sul minna”. Kasutan neid hoole ja armastusega. Imelik mõelda, et Kaarli suust neid enam ei kuule.” – Eva Mustonen

„Kaarlit ei näinud ma kunagi vihase või kurvana. Ikka ta kas naeris või imestas.

Ja kui hästi ta ikkagi kirjutas.

Kaarlit nägin ma sageli enne muusikaviktoriini Naiivi ukse ees suitsetamas, saladuslik muhelus näol. See oli hea enne, et tuleb põnev mäng. Nii hea enne, et vikto tundus paigana, kuhu miski tõeliselt halb ei ulatugi.

Kaarli kärisev naer Arhiivi võlvide all ütles, et just sellist kohta on need ruumid oodanud, terve sajandi.

Kaarel tuli vahel õhtuti Riiamäe ülekäigul vastu, teel Karlovasse, kõrvad klappides, silmad muusikas. Aga teadsin, et ta tuleb selle muusikaga allalinna tagasi.

Sügisehakul sattusime kõrvuti plaate mängima, jätkasime ka siis, kui korraldajad ütlesid, et tuleb ära lõpetada.

Ta ei ole siiani lõpetanud ega lõpeta mitte iialgi. Kuulake ainult.” – Berk Vaher

Kaarel Arbi ärasaatmine on homme – laupäeval, 12. detsembril kell 15:00 Tartu Krematooriumis (Jaama 122).

Fotod: Aron Urb.

Galerii