Taju ja tuju muutvad ained on tehnikad ja kanep on neist tõenäoliselt mitmeotstarbelisim. Nagu iga tööriistaga, kaasnevad ka uimastite väärkasutamisega mõned ohud.

Nii nagu haamriga saab taguda seina naelu, aga tekitada ka kehavigastusi, on kanepi toimeainete kompleks õigesti tarvitades suurepärane ravim, võimalusteküllane vahend inimese kõiki elundkondi hõlmava kannabinoidiretseptorite süsteemi teaduslikuks uurimiseks ja mitme mõõdupuu järgi ohutuim inimkonnale tuntud lõõgastusainetest. Kanepi hooletul, võhiklikul pruukimisel võivad olla samas tarvitaja tervisele, tema lähedastele ja ühiskonnalegi nukrad tagajärjed. Keelurežiim, mille mõte peaks olema rahvast uimastite halbade mõjude eest kaitsta, aga hoopis võimendab neid soovimatuid tagajärgi.

Peavoolumeediat jälgides taolist tõsiasja märgata ei pruugi. Kui uimastitega kaasnevaid riske tutvustatakse üsna regulaarselt, siis sellest, et uimastitevastane võitlus õõnestab teaduse ja meditsiini arengut, ohustab riigi ja rahva turvalisust, võimendab konflikte, laastab rahva tervist, soodustab HIV ja muude nakkuste levikut, kergitab uimastisuremust, korrumpeerib korrakaitsestruktuure ja poliitikuid, häbimärgistab ja alandab nii mitteprobleemseid kui ka probleemseid uimastitarvitajaid, pärsib ennetus- ja ravipingutusi, toidab kuritegevust, eriti just musta turgu juhtivaid tippkurjategijaid, ning sisuliselt põletab meie kõigi raha, eriti sageli ei räägita. Need, kes julgevad avaldada arvamust, et vähemalt kanepi osas oleks aeg radikaalne ja pikaleveninud ühiskondlik eksperiment lõpetada, kantakse tihtilugu maha ullikeste või äärmuslastena.

Peavoolumeedia ponnistused

Pikaajalise uimastipoliitika vaatlejana ja MTÜ Ravikanep juhatuse liikmena on mul ühest küljest rõõm tõdeda, et uimastipoliitika, eriti kanepipoliitika, probleemistik leiab üha jõulisemat kajastamist meie peavoolumeedias, teisalt aga tekitab propagandamaigulisem osa sellest kajastusest tõsiseid küsimusi.

Miks näiteks pidasid Eesti uuriva ajakirjanduse verstaposti, ERRi menuka telesaate „Pealtnägija” tegijad vajalikuks saata suisa kahel nädalal järjest eetrisse kõmuliselt ja õõnsalt kõmisevat kanepivastast propagandat? (1)

Kas tundeküllased pildid kooliealiste laste kõige markantsematest kanepirikkumistest ja verinoorte uimastipruukijate vaimsetest häiretest kujutasid endast vastutulekut keeluseaduseid jõustavatele ja toetavatele struktuuridele? Kui nii, siis miks ei pidanud saate tegijad vajalikuks hoida tavapärast taset, esitleda probleemi kõiki tahke ega õigupoolest sarrustada ka senise narkopoliitilise paradigma pidepunkte?

Kelle huve uimastitevastane võitlus õigupoolest teenib?

Tõsi, globaalses plaanis on jää hakanud liikuma. Esimest korda 75 aasta jooksul said USA täiskasvanud kodanikud tänavu jaanuaris Colorado osariigis jälle arsti retseptita kanepit osta; peagi käivitab sarnase süsteemi Washingtoni osariik. President Obama nentis äsja, et ta ei pea kanepit alkoholist ohtlikumaks.

Uruguay muutub tänavu sügisel, mil seal legaalne, ent riiklikult rangelt reguleeritud kanep lettidele tuleb, kanepipoliitika laboratooriumiks, milles toimuvat kogu maailm lähiaastatel põnevusega jälgima hakkab ja kuhu ravimikontsernid juba miljoneid investeerima ja uurimiskeskuseid rajama tõttavad.

Arsti retseptiga võimaldatakse looduslikku kanepit üha laialdasemalt kätte saada, meile kõige lähemal on see võimalik Soomes ja Rootsis. Eestiski on ravikanep juba kümnendi legaalne olnud. Kummastaval kombel pole seda aga ühelegi patsiendile reaalselt võimaldatud. Avalikkuses räägivad mõned arstid, et seda pole haigetele tarviski, samas kui teised kiidavad patsientide omaalgatusliku kannabinoidravi heaks, ent keelduvad esitamast erialaliidule taotlust, mis võimaldaks patsiendil pruukida kanepi toimeaineid, mille hankimiseks peab ta praegu kas viima raha mustale turule või kriminaalkaristuse hirmus ise ravimit kasvatama.

Eestimaalastele on teadmata kanguse ja koosseisuga tänavakanep praegu kättesaadavam kui iial varem ning hoolimata sellest, et uimastiseaduste jõustamise püüdlused on tinginud keelatud ürdi pidevat kallinemist, ei kipu kaduma kuhugi nõudlus kanepi järele, siseriiklik tootmine ega ka salakaubavedu.

Kuhu edasi?

Muudetud teadvusseisundite saavutamise tehnikate agar kasutamine ja otsimine on üldinimlik joon. Inimloomust alla suruda üritava korra kehtestamise tulemuseks on alati kaose kasv.

Globaalne võitlus mõne uimastiga on jõudnud murdepunkti, kust edasi tuleb vormistada suhteliselt kiiresti uus paradigma, et mitte jääda tõeliselt halba seltskonda (Venemaa, Iraan jt jõhkrad keelurežiimid) ja langeda senisest veelgi laastavamasse kaosesse.

Riiklike struktuuride jaoks oleks kõige valutum leppida süsteemse dekriminaliseerimise korras kanepi väikeste koguste oma tarbeks kasvatamisega, mis võimaldaks ühest küljest kahandada natuke senistest jõustamispüüdlustest tulenevaid otseseid kahjusid ühiskonnale ja üksikkodanikele, parandades seeläbi politsei mainet ja taastades osa ammugi kadunud usaldusväärsusest noorte silmis, teisalt aga tõhustada vabanenud ressursside arvelt võitlust rahvusvaheliste smugeldajatega. Mitmel pool mujal on see töötanud, samas kui täisleppimatus pole andnud mitte kunagi mitte kusagil soovitud tulemusi.

Suhtlus on võimalik vaid võrdsete vahel. Seni kuni jõustamisstruktuurid tegelevad kanepitarvitajate, oma tarbeks kasvatajate ja pisivahendajate küttimise, trahvimise ja puuritoppimisega, jääb üldrahvaliku debati asemel kõlama propagandamonoloog ning uimastisõjaga seonduvad ohud ainult võimenduvad.

Kanepipruukimise valdavus kooliealiste hulgas ja nii politsei töövahenditele kui ka narkokoertele tabamatute sünteetiliste uimastite kiirenev turule ilmumine on vaid mõned näited keelurežiimi katastroofilistest „soovimatutest tagajärgedest”.

Seaduse muutmine moel, mis välistaks mittevägivaldsete uimastitarvitajate tagakiusamise, teeks võimalikuks survestamata suhtluse jõustamisstruktuuride, uimastiennetusega tegelevate ametkondade, riigiaparaadi ja uimastipoliitika reformimise pooldajate vahel. Eesmärgid on meil ju samad: rohkem turvalisust ja õiglust, alaealiste tarvitajate osakaalu ja kangete uimastite tarvitamismäärade kahandamine, uimastitega seonduvate terviseriskide ennetamine ning probleemsete sõltlaste tõhusam ravimine ja valutum taaslõimimine ühiskonda.

Hävitamine ei saa olla eesmärk

Rõhutamata ei saa jätta seda, et uimastikeeluseadused kiusavad kõige valusamalt kõige nõrgemaid – hädasti kannabinoidravi vajavaid patsiente ja alla 18-aastaseid lapsi, kes ei peaks kanepit tarvitama (eriti kui selle kvaliteet ja puhtus on reguleerimata) ega suhtlema selle hankimiseks kriminaalkurjategijatega (kes müüvad sageli muudki keelatut, küsimata kliendi vanust). Kui riskikäitumisele altil lapsel veab nii, et tema haridusteed ja edasist elukäiku ei riku pikaks ajaks ära uimastiohud, ei pruugi ta ometi pääseda repressioonide eest, mida pannakse toime tema kaitsmise nimel nendesamade uimastite eest.

Sellest, et elude hävitamine pole tegelikult ametkondade siht, annavad muu hulgas tunnistust nt siseministeeriumi südamlik ja informatiivne keskkond tarkvanem.ee, mis õhutab lastega juba varakult uimastitest rääkima, vahetult elusid päästev naloksooniprogramm ja Eesti Politsei kodulehel lapsevanematele jagatud asjalikud nõuanded, kuidas lapse usaldust kaotamata tema uimastiprobleemi tuvastada ja lahendama hakata.

Sellised positiivsed algatused näitavad, et tahe teha head ja valmidus nentida, et kahjude mõistlik kahandamine võib olla täisleppimatusest tulemuslikum, on olemas. Kahjuks õõnestavad tahet ja valmidust põhjendamatust keelupoliitikast tulenevad riskid. On aeg hakata otsima ühiskonna kõigil tasanditel tõsiseltvõetavaid lahendusi nende miinimumini kahandamiseks.

Uimastiprobleem on rahvatervise probleem

Kuna mitme riigi praktiline kogemus näitab, et kanepi õigusliku staatuse nihutamine korrakaitse tegevussfäärist välja tervishoiu ja rahvatervise edendamise poole toodab reaalseid tulemusi, leian ma, et jätkata tuleks poolelijäänud dekriminaliseerimist. Kuni kanepit ja selle tarvitajaid ei eraldata selgelt kangemate ja ohtlikumate uimastite turust, kaotades kriminaalkaristused väikese koguse oma tarbeks kasvatamise eest ja täpsustades segast seadust, mis määratleb kriminaalsena vähemalt kümnekordse lävedoosi (mida tarvitajal pole mustalt turult hangitud kauba kohta võimalik teada), ei hakka praegu kehtiv tarvitamise ja väikeste koguste omamise dekriminaliseerimine kunagi soovitud tulemusi andma.

Kanepi ravimõjudest ja ravikanepi legaliseerimise tagajärgedest teadlike kodanike õiglustunnet riivab aga tõenäoliselt rohkemgi olukord, kus legaalne ravikanep on isegi hulgisklerootikuile, HIV-sse nakatunuile ja vähihaigetele kättesaamatu, rääkimata neist, kelle kroonilisi valusid, luude hõrenemist, tsöliaakiat, diabeeti, sõltuvushaigust või kümneid muid tüütuid, enamasti elupõliseid tervisehäireid kannabinoidravi, olgu siis kanepi uimastavate või suisa mittepsühhotroopsete koostisainetega, leevendada võiks.

Kuni keeluseaduse õigustajad toovad enam kui küsitava turvalisuse nimel ohvriks patsientide õiguseid, on nende häid kavatsusi raske tõsiselt võtta.

1. Saated olid eetris 8. ja 15. jaanuaril.