Taju ja tuju muutvad ained on tehnikad ja kanep on neist tõenäoliselt mitmeotstarbelisim. Nagu iga tööriistaga, kaasnevad ka uimastite väärkasutamisega mõned ohud.

Nii nagu haamriga saab taguda seina naelu, aga tekitada ka kehavigastusi, on kanepi toimeainete kompleks õigesti tarvitades suurepärane ravim, võimalusteküllane vahend inimese kõiki elundkondi hõlmava kannabinoidiretseptorite süsteemi teaduslikuks uurimiseks ja mitme mõõdupuu järgi ohutuim inimkonnale tuntud lõõgastusainetest. Kanepi hooletul, võhiklikul pruukimisel võivad olla samas tarvitaja tervisele, tema lähedastele ja ühiskonnalegi nukrad tagajärjed. Keelurežiim, mille mõte peaks olema rahvast uimastite halbade mõjude eest kaitsta, aga hoopis võimendab neid soovimatuid tagajärgi.

Illustratsioon: Toom Tragel

Illustratsioon: Toom Tragel

Peavoolumeediat jälgides taolist tõsiasja märgata ei pruugi. Kui uimastitega kaasnevaid riske tutvustatakse üsna regulaarselt, siis sellest, et uimastitevastane võitlus õõnestab teaduse ja meditsiini arengut, ohustab riigi ja rahva turvalisust, võimendab konflikte, laastab rahva tervist, soodustab HIV ja muude nakkuste levikut, kergitab uimastisuremust, korrumpeerib korrakaitsestruktuure ja poliitikuid, häbimärgistab ja alandab nii mitteprobleemseid kui ka probleemseid uimastitarvitajaid, pärsib ennetus- ja ravipingutusi, toidab kuritegevust, eriti just musta turgu juhtivaid tippkurjategijaid, ning sisuliselt põletab meie kõigi raha, eriti sageli ei räägita. Need, kes julgevad avaldada arvamust, et vähemalt kanepi osas oleks aeg radikaalne ja pikaleveninud ühiskondlik eksperiment lõpetada, kantakse tihtilugu maha ullikeste või äärmuslastena.

Peavoolumeedia ponnistused

Pikaajalise uimastipoliitika vaatlejana ja MTÜ Ravikanep juhatuse liikmena on mul ühest küljest rõõm tõdeda, et uimastipoliitika, eriti kanepipoliitika, probleemistik leiab üha jõulisemat kajastamist meie peavoolumeedias, teisalt aga tekitab propagandamaigulisem osa sellest kajastusest tõsiseid küsimusi.

Miks näiteks pidasid Eesti uuriva ajakirjanduse verstaposti, ERRi menuka telesaate „Pealtnägija” tegijad vajalikuks saata suisa kahel nädalal järjest eetrisse kõmuliselt ja õõnsalt kõmisevat kanepivastast propagandat? (1)

Kas tundeküllased pildid kooliealiste laste kõige markantsematest kanepirikkumistest ja verinoorte uimastipruukijate vaimsetest häiretest kujutasid endast vastutulekut keeluseaduseid jõustavatele ja toetavatele struktuuridele? Kui nii, siis miks ei pidanud saate tegijad vajalikuks hoida tavapärast taset, esitleda probleemi kõiki tahke ega õigupoolest sarrustada ka senise narkopoliitilise paradigma pidepunkte?

Kelle huve uimastitevastane võitlus õigupoolest teenib?

Tõsi, globaalses plaanis on jää hakanud liikuma. Esimest korda 75 aasta jooksul said USA täiskasvanud kodanikud tänavu jaanuaris Colorado osariigis jälle arsti retseptita kanepit osta; peagi käivitab sarnase süsteemi Washingtoni osariik. President Obama nentis äsja, et ta ei pea kanepit alkoholist ohtlikumaks.

Uruguay muutub tänavu sügisel, mil seal legaalne, ent riiklikult rangelt reguleeritud kanep lettidele tuleb, kanepipoliitika laboratooriumiks, milles toimuvat kogu maailm lähiaastatel põnevusega jälgima hakkab ja kuhu ravimikontsernid juba miljoneid investeerima ja uurimiskeskuseid rajama tõttavad.

Arsti retseptiga võimaldatakse looduslikku kanepit üha laialdasemalt kätte saada, meile kõige lähemal on see võimalik Soomes ja Rootsis. Eestiski on ravikanep juba kümnendi legaalne olnud. Kummastaval kombel pole seda aga ühelegi patsiendile reaalselt võimaldatud. Avalikkuses räägivad mõned arstid, et seda pole haigetele tarviski, samas kui teised kiidavad patsientide omaalgatusliku kannabinoidravi heaks, ent keelduvad esitamast erialaliidule taotlust, mis võimaldaks patsiendil pruukida kanepi toimeaineid, mille hankimiseks peab ta praegu kas viima raha mustale turule või kriminaalkaristuse hirmus ise ravimit kasvatama.

Eestimaalastele on teadmata kanguse ja koosseisuga tänavakanep praegu kättesaadavam kui iial varem ning hoolimata sellest, et uimastiseaduste jõustamise püüdlused on tinginud keelatud ürdi pidevat kallinemist, ei kipu kaduma kuhugi nõudlus kanepi järele, siseriiklik tootmine ega ka salakaubavedu.

Kuhu edasi?

Muudetud teadvusseisundite saavutamise tehnikate agar kasutamine ja otsimine on üldinimlik joon. Inimloomust alla suruda üritava korra kehtestamise tulemuseks on alati kaose kasv.

Globaalne võitlus mõne uimastiga on jõudnud murdepunkti, kust edasi tuleb vormistada suhteliselt kiiresti uus paradigma, et mitte jääda tõeliselt halba seltskonda (Venemaa, Iraan jt jõhkrad keelurežiimid) ja langeda senisest veelgi laastavamasse kaosesse.

Riiklike struktuuride jaoks oleks kõige valutum leppida süsteemse dekriminaliseerimise korras kanepi väikeste koguste oma tarbeks kasvatamisega, mis võimaldaks ühest küljest kahandada natuke senistest jõustamispüüdlustest tulenevaid otseseid kahjusid ühiskonnale ja üksikkodanikele, parandades seeläbi politsei mainet ja taastades osa ammugi kadunud usaldusväärsusest noorte silmis, teisalt aga tõhustada vabanenud ressursside arvelt võitlust rahvusvaheliste smugeldajatega. Mitmel pool mujal on see töötanud, samas kui täisleppimatus pole andnud mitte kunagi mitte kusagil soovitud tulemusi.

Suhtlus on võimalik vaid võrdsete vahel. Seni kuni jõustamisstruktuurid tegelevad kanepitarvitajate, oma tarbeks kasvatajate ja pisivahendajate küttimise, trahvimise ja puuritoppimisega, jääb üldrahvaliku debati asemel kõlama propagandamonoloog ning uimastisõjaga seonduvad ohud ainult võimenduvad.

Kanepipruukimise valdavus kooliealiste hulgas ja nii politsei töövahenditele kui ka narkokoertele tabamatute sünteetiliste uimastite kiirenev turule ilmumine on vaid mõned näited keelurežiimi katastroofilistest „soovimatutest tagajärgedest”.

Seaduse muutmine moel, mis välistaks mittevägivaldsete uimastitarvitajate tagakiusamise, teeks võimalikuks survestamata suhtluse jõustamisstruktuuride, uimastiennetusega tegelevate ametkondade, riigiaparaadi ja uimastipoliitika reformimise pooldajate vahel. Eesmärgid on meil ju samad: rohkem turvalisust ja õiglust, alaealiste tarvitajate osakaalu ja kangete uimastite tarvitamismäärade kahandamine, uimastitega seonduvate terviseriskide ennetamine ning probleemsete sõltlaste tõhusam ravimine ja valutum taaslõimimine ühiskonda.

Hävitamine ei saa olla eesmärk

Rõhutamata ei saa jätta seda, et uimastikeeluseadused kiusavad kõige valusamalt kõige nõrgemaid – hädasti kannabinoidravi vajavaid patsiente ja alla 18-aastaseid lapsi, kes ei peaks kanepit tarvitama (eriti kui selle kvaliteet ja puhtus on reguleerimata) ega suhtlema selle hankimiseks kriminaalkurjategijatega (kes müüvad sageli muudki keelatut, küsimata kliendi vanust). Kui riskikäitumisele altil lapsel veab nii, et tema haridusteed ja edasist elukäiku ei riku pikaks ajaks ära uimastiohud, ei pruugi ta ometi pääseda repressioonide eest, mida pannakse toime tema kaitsmise nimel nendesamade uimastite eest.

Sellest, et elude hävitamine pole tegelikult ametkondade siht, annavad muu hulgas tunnistust nt siseministeeriumi südamlik ja informatiivne keskkond tarkvanem.ee, mis õhutab lastega juba varakult uimastitest rääkima, vahetult elusid päästev naloksooniprogramm ja Eesti Politsei kodulehel lapsevanematele jagatud asjalikud nõuanded, kuidas lapse usaldust kaotamata tema uimastiprobleemi tuvastada ja lahendama hakata.

Sellised positiivsed algatused näitavad, et tahe teha head ja valmidus nentida, et kahjude mõistlik kahandamine võib olla täisleppimatusest tulemuslikum, on olemas. Kahjuks õõnestavad tahet ja valmidust põhjendamatust keelupoliitikast tulenevad riskid. On aeg hakata otsima ühiskonna kõigil tasanditel tõsiseltvõetavaid lahendusi nende miinimumini kahandamiseks.

Uimastiprobleem on rahvatervise probleem

Kuna mitme riigi praktiline kogemus näitab, et kanepi õigusliku staatuse nihutamine korrakaitse tegevussfäärist välja tervishoiu ja rahvatervise edendamise poole toodab reaalseid tulemusi, leian ma, et jätkata tuleks poolelijäänud dekriminaliseerimist. Kuni kanepit ja selle tarvitajaid ei eraldata selgelt kangemate ja ohtlikumate uimastite turust, kaotades kriminaalkaristused väikese koguse oma tarbeks kasvatamise eest ja täpsustades segast seadust, mis määratleb kriminaalsena vähemalt kümnekordse lävedoosi (mida tarvitajal pole mustalt turult hangitud kauba kohta võimalik teada), ei hakka praegu kehtiv tarvitamise ja väikeste koguste omamise dekriminaliseerimine kunagi soovitud tulemusi andma.

Kanepi ravimõjudest ja ravikanepi legaliseerimise tagajärgedest teadlike kodanike õiglustunnet riivab aga tõenäoliselt rohkemgi olukord, kus legaalne ravikanep on isegi hulgisklerootikuile, HIV-sse nakatunuile ja vähihaigetele kättesaamatu, rääkimata neist, kelle kroonilisi valusid, luude hõrenemist, tsöliaakiat, diabeeti, sõltuvushaigust või kümneid muid tüütuid, enamasti elupõliseid tervisehäireid kannabinoidravi, olgu siis kanepi uimastavate või suisa mittepsühhotroopsete koostisainetega, leevendada võiks.

Kuni keeluseaduse õigustajad toovad enam kui küsitava turvalisuse nimel ohvriks patsientide õiguseid, on nende häid kavatsusi raske tõsiselt võtta.

1. Saated olid eetris 8. ja 15. jaanuaril.


Täiendavat lugemist

countthecosts.org – inglis-, vene- ja hispaaniakeelne veebileht koondab globaalse uimastisõja soovimatud kahjud seitsmesse kategooriasse.
• Publius „The Cannabis Papers. A Citizen’s Guide to Cannabinoids” – ingliskeelne aimeteos pakub üksikasjalikku ülevaadet endokannabinoidsüsteemist ja selle moduleerimise võimalustest fütokannabinoididega.
• „How to Regulate Cannabis: a Practical Guide” – sihtasutuse Transform UK koostatud käsiraamat kirjeldab kokkuvõtlikult legaalse kanepituru reguleerimise põhimõtteid ning olemasolevaid ja välja pakutud regulatsioonimudeleid.

Eesti keeles veebis

ravikanep.ee – MTÜ Ravikanep veebileht jagab teavet ravikanepi taotlemise korra kohta ning tutvustab kanepi õiguslikku staatust ja fütokannabinoidravi võimalikke rakendusi.
kanepitemp.wordpress.com – Eesti meedia pideva seiramise lõpetanud, aga tõlkelugude ja algupärase sisu avaldamist jätkavas teabepäevikus leidub ohtralt allikaviidetega varustatud temaatilisi artikleid.

• Facebooki kogukond „Kanepi legaliseerimise avalikud pooldajad” hõlmab kanepiteemalisi artiklilinke, diskussiooni ja ligi 4000 kasutajat, kellest jahmatavalt paljud on alaealised.

Vaatamist

• „Weed” – uudistekanali CNN teeneka tervishoiu- ja arstiteaduste reporteri dr Sanjay Gupta põnev aimefilm tutvustab peamiselt kanepi raviomadusi.
• „The Union: the Business Behind Getting High” – Kanada aimefilm ebaseadusliku uimakanepi kasvatamisest, müügist ja salakaubaveost sisaldab palju usutlusi ekspertidega.
„Prescribed Grass” – Iisraeli ravikanepiprogrammi käsitlev aimefilm, mida on võimalik vaadata YouTube’is ingliskeelsete subtiitritega.


Siseministeeriumi kommentaar
Riina Raudne, uimastiennetuse valitsuskomisjoni koordinaator

Eesti lähituleviku narkopoliitika keskendub ennetuse ja ravi arendamisele ning lähtub meie praegusest sõltuvusprobleemide reaalsusest: meil on endiselt käsil märkimisväärne ja mitmepalgeline narkoepideemia. Hinnanguliselt oli 2009. aastal Eestis vahemikus 4000–10 000 süstivat narkomaani(1), mis teeb ligikaudu 0,9% 15–44-aastaste elanike üldarvust. Lisaks on Eestis suhteliselt levinud sõltuvus ka legaalsetest ainetest – hinnanguliselt on meil kuni 60 000 alkoholisõltlast, mis viitab (legaalsete ja illegaalsete ainetega) uimastamise kui sellise suhteliselt kesksele kultuurilisele positsioonile. Erinevate uuringute andmeid vaadates näib, et meie ühiskonnas napib sõprade ja perekonna kontrolli ja tuge, et uimastitega eksperimenteerimine ja nende rekreatiivne kasutamine jääkski ainult katsetamiseks ning ei toimuks pikkamööda sõltuvusse laskumist. Sõltuvuse ravi on aga kallis ja ei pruugi alati õnnestuda. Seetõttu jääb sõltuvuste vähendamise riiklikuks suunaks soovitus vähendada uimastite kasutamist kui sellist, eriti alaealiste puhul.

Eesti uimastisituatsiooni iseloomustab veel see, et praegu alustatakse „taju ja tuju muutmise tehnikatega” erakordselt vara – legaalsete ainete ehk alkoholi ja tubakaga alustab ligi kolmandik Eesti kooliõpilastest 11-aastaselt või pisut enne seda, 15.–16. eluaastaks on pea kolmandik tarvitanud illegaalseid aineid, sealjuures on 96% neist, kes on 15–16-aastaselt illegaalseid aineid tarvitanud, olnud varem purjus alkoholist. Kuna varakult alustatud tarbimine viib sagedamini sõltuvuse ja muude vaimse tervise probleemideni, on põhjust olla üsna murelik, kuna ei ole näha, et ilma suure investeeringuta ravisse ja ennetusse lähiaastatel hakkaksid sõltuvused oluliselt vähenema.

Käesolevas kontekstis tuleks ära mainida, et Eesti võrdlemine jõhkardliku keelurežiimiga on pisut liialdav – meil on isegi Skandinaavia lähinaabritega võrreldes siiski mõned üsna moodsad seadused vastu võetud ja seda juba üle kümne aasta tagasi. Väikeses koguses narkootikumide omamine ja tarvitamine on alates 2002. aastast dekriminaliseeritud, et vältida sõltlaste või esmatarvitajate ebaproportsionaalset ja sildistavat kriminaalkorras karistamist. Samas on suures koguses narkootikumide omamine, tootmine, müümine ning nende edasiandmine alaealisele endiselt kriminaalkorras karistatav, et vältida narkokaubanduse ja narkoturu laienemist. Kui muudes Euroopa riikides (Portugal, Holland) on dekriminaliseerimisega kaasnenud ka olulised investeeringud ennetusse ja ravisse, siis Eestis on ennetus ja ravi endiselt lapsekingades. Dekriminaliseerimisest alates 2002. aastal on narkootikumide tarvitamine alaealiste seas Eestis kahekordistunud ning üsna kõrgel tasemel pidama jäänud. Kui aastal 1999 oli ESPADi (the European School Survey Project on Alcohol and Other Drugs – toim.) uuringu järgi elu jooksul illegaalseid uimasteid (peamiselt kanepit) tarvitanud 15–16-aastaseid 15%, siis aastal 2003 oli see osakaal noorte hulgas 24% ja 2011. aastal juba 32%.(2) Järgmine uuring korraldatakse 2015. aastal.

Allikas: ESPAD, 2011.

Allikas: ESPAD, 2011.

Teiseks räägib „keelurežiimi” võrdluse vastu see, et kanepis sisalduvate toimeainete (tetrahüdrokannabinool (THC), kannabidiool (CBD)) kasutamine ravimi koostises meditsiinilisel eesmärgil on Eestis juba teatud tingimustel lubatud. Seni ei ole ükski ravimitootja esindaja taotlenud Eestis müügiluba kannabinoide sisaldavatele ravimitele. Samuti ei ole ükski arst taotlenud kannabinoidisisaldusega müügiloata ravimi kasutamist oma patsiendi ravis. See ei pruugi olla kannabinoidravi eelistavate patsientide jaoks ideaalne olukord, aga see ei tulene väidetavast „keeluseadusest”, vaid on pigem seotud arstide teadmiste, hoiakute, kogemuste ja uskumustega kanepit sisaldavate ravimite toime osas võrreldes teiste ravimitega, mida nad saavad oma patsientidele praegu pakkuda. Ei ole välistatud, et arstide sättumus ja konsensus muutuvad aja jooksul, kuid riigil ei ole siin otsest rolli.

Eelneva valguses ei tundu kanepi müügi ja kasvatamise täiendav dekriminaliseerimine, eriti mittemeditsiiniliseks kasutuseks, praegu põhjendatud. Samas saab vajaduse korral kaaluda ravikanepiga seotud praktikate muutmist olemasoleva seadusandluse raames. Ülejäänu osas jääme praegu huviga ootama teiste riikide eksperimentide andmeid ja hindamistulemusi ning keskendume Eestis ennetuse ja narkoravi korrastamisele.

Täiendavaid leevendusi teiste narkootiliste ainete osas praegu plaanis ei ole, kuna ainete illegaalne staatus jääb oluliseks osaks psühhoaktiivsete ainete nõudluse vähendamisel. Illegaalne staatus tähendab esiteks seda, et ainete kättesaadavus ja ostumugavus on tõkestatud ning lihtsalt seaduserikkumist vältida soovides ei hakka suurem osa inimesi ainet ostma ega tarvitama. See ei ole ideaalne lahendus, sest organiseeritud kuritegevuse ohud ei jää loomulikult ka riigile märkamata, aga illegaalne staatus aitab aeglustada narkoturu laienemist. Võime väita, et kui näiteks 10–15% täiskasvanutest tarvitab lõõgastuseks mõnd illegaalset ainet, on see suur osakaal rahvastikust. Samas saame öelda, et suur edu on see, et 85–90% ei tarvita. Alkoholi kui legaalse aine puhul on osakaalud vastupidised ja ka kahjud on siis selle võrra suuremad.

Lähiaastate narkomaaniaga seotud ennetustöö pingutused on suunatud uimastamise populaarsust vähendavate sotsiaalsete normide muutusele läbi lastevanemate ja koolikeskkonda muutvate ennetusprogrammide. Nii sotsiaalministeerium, siseministeerium kui haridus- ja teadusministeerium investeerivad lähiaastatel süstemaatiliselt vanemaharidusse ja koolipõhistesse ning kõrgendatud riskidega noortele suunatud ennetusprojektidesse, mille tulemusena loodame suurt arenguhüpet.

Kindlasti saavad aga ka vastutustundlikud täiskasvanud ja meedia normide kujundamisel kaasa aidata, vältides kanepi kirjeldamist imerohuna, mis kõik isiklikud ja ühiskondlikud hädad kui peoga pühib ja annab eakohast ja huvitavat vastandumist otsivatele teismelistele võimaluse „keelurežiimi” vastu välja astuda.


1. Uusküla, Anneli; Rajaleid, Kristiina; Talu, Ave; Abel-Ollo, Katri; Des Jarlais, Don C 2013. A decline in the prevalence of injecting drug users in Estonia, 2005-2009. – International Journal of Drug Policy, 24(4), lk 312–318.

2. Kobin, Maarja; Allaste, Airi-Alina; Sooniste, Tuule; Derman, Niina; Vainu, Vaike; Reiska, Epp; Kaha, Kaisa; Araste, Lii; Saat, Helve; Vorobjov, Sigrid; Saar, Uno 2012. Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: 15–16-aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete narkootikumide kasutamine Eestis. Uuringu raport. Tallinn: Tallina Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituut, Tervise Arengu Instituut.