Järjehoidja rubriigis ilmuvad Müürilehe kirjandusarvustused, kus vaadeldakse nii äsja ilmunud teoseid kui ka neid, mis väärivad tagasihaaravalt meelde tuletamist ning üle lugemist. Järjehoidja hoiab silma peal sellel, mis parasjagu lauanurgal või voodi kõrval pooleli. Olgu selleks siis mõni trükisoe luulekogu, kingituseks saadud klassikaline romaan või põnev tolmust puhtaks pühitud antikvariaadileid.

Lauri Teder
„Mullikile”
Värske Raamat, 2013
72 lk

Mullikile on pehme läbipaistev materjal, millesse pakendatakse purunemisohtlikke esemeid. Mullikilesse mässitud objekte on võimalik ohutult pikkade vahemaade taha transportida, aga niisama hästi võib seda kasutada ka lihtsalt õrna kraami säilitamiseks. Mullikilet iseloomustavad sümmeetriliste kordumiste muster, pidevus, jätkumine.

Sarjas „Värske raamat” üheteistkümnenda teosena ilmunud Lauri Tederi debüütkogu „Mullikile” pealkirjas võibki näha luuletekstides vihjatud vaimsete enesekaitsevahendite võrdpilti. Tekstide tegelased oskavad end sotsiaalse ebamugavustunde, liiga intensiivsete suhete ning muidu hirmutavatena mõjuvate väljavaadete eest mitmelgi viisil kaitsta. Oma turvatsooni saab üles ehitada näiteks järgmiselt. Võtta (enese)irooniline hoiak, kui tunded liiga tõsiseks, magusaks või suisa pateetiliseks lähevad (lk 11). Taganeda olukordadest, mis oma lahendamatuse või absurdsuse tõttu jõuetust tekitavad (lk 20). Äärmuslikumal juhul saab end sotsiaalsest läbikäimisest sootuks irrutada (hikikomori’d lk 32–33), leebemal end olukordadest lihtsalt üle- ja äramõtlemise abil distantseerida (lk 66) jne.

Tederi luuletekstide noorte suhtumine maailma on kahetine: ühest küljest tahaksid nad justkui enda turvatsoonis püsida, teisalt aga tõukab neid tagant igatsus kogeda vahetuid ja ehedaid inimsuhteid. Samavõrra kui nad üksteist vajavad, kardavad nad haiget saada (lk 16: „kõik kallid / keda olen näinud puruks tambituna / õhku jäetuna / teil on alati needsamad / kosmonautide silmad / ja käed nii külmad”), ja mis kaitseks purunemise eest paremini kui mullikile? Sõltumata kõikvõimalikest piiritõmbamisvõtetest jääb luulekogust siiski kõlama mõte, et asi on seda väärt. Tasub püsida südamega nende juures, kes on kõige tähtsamad ja lähedasemad (lk 56) – ka oma isikliku mulli(kile) lõhkumise hinnaga.

Ent Tederi luulekogus on ka asju, mille eest mullikile ei kaitse, vaid lööb nendega kokku puutudes heleda pliksatusega lõhki. Siin-seal vihjatakse surma-aimdusele, senise isikliku kogemuse välisele teadmisele, et ükskord saadakse tahes-tahtmata vanaks ning päris lõpus tuleb kõigil elust üksinda välja astuda. Teder ei esita vananemis- ja surmatemaatikat teatraalsete žestide või romantiliste sõnakõlksudena, vaid suhtub neisse kui (bioloogilise) elu paratamatustesse (lk 62). Selle raskepärase aimduse taustal pole just teab mis kerge ülesanne katsuda end oma turvatsoonist välja murda, et vahetu side maailma ning ümbritsevate inimestega võiks säilida ja kosuda.

PS. Kodu pole mitte lihtsalt koht, vaid inimesed: „ja ühel hetkel / on kodu koht kus julged / paigale jääda sest seal / on tema / ja kui teda pole / siis oled kõigest / üürikeses üüritud / kongis ja ekraanidest / pimestatud / ja sa tahad nii väga / ta üles otsida / kus ta ka ei kondaks / öelda kähinal: „süüta mind ja täida / mu aknad elava valgusega” (lk 31)

PPS. Miks Tartu tõesti mõnikord sõnniku järele lõhnab? (lk 58)