Järjehoidja rubriigis ilmuvad Müürilehe kirjandusarvustused, kus vaadeldakse nii äsja ilmunud teoseid kui ka neid, mis väärivad tagasihaaravalt meelde tuletamist ning üle lugemist. Järjehoidja hoiab silma peal sellel, mis parasjagu lauanurgal või voodi kõrval pooleli. Olgu selleks siis mõni trükisoe luulekogu, kingituseks saadud klassikaline romaan või põnev tolmust puhtaks pühitud antikvariaadileid.

Mart Kivastik
„Vietnami retsept”
Väike Öömuusika, 2012
288 lk

Näitekirjanikuna tuntud Mart Kivastiku esimese romaani „Vietnami retsept” (2012) tagakaanel loetletakse võõrapäraseid märksõnu. Seal on öeldud: „ports jahedat Hanoid ja kuuma Saigoni, päikselist Nha Trangi” ning „kausitäis pho bo’d ja pudel jääkülma Leo õlut või odavat Dalati veini”. Sisukirjeldus lõppeb järgmiste sõnadega: „ning lõpuks pikk mõru teekond iseendasse – ei tea, kuhu?” Sellise tutvustuse põhjal jääb mulje, nagu oleks tegemist ühe eksootikast läbiimbunud müstilise retkega, mille lõpus on valgustumine. Eksootika osas lugeja petta ei saa. Vale oleks aga arvata, et „Vietnami retsept” räägib loo sellest, kuidas üks lääne inimene võtab omaks idapärase maailmapildi. Pigem on tegemist küllaltki hollywoodiliku raamatuga kontrastidest ja sarnasustest.

„Vietnami retsept”, mis oli esialgu kirjutatud reisikirjana, jutustab peatükkide kaupa vaheldumisi kaht lugu. Esiteks boy meets girl: Poisi tutvumine võluva eesti tüdruku Mariga kaugel Vietnamis. Enesehaletsuses vaevleva noormehe jaoks on see nii katsumus kui ka õppetund. Teine lugu räägib purjus peaga sõlmitud lepingust minna kohaliku Dongiga motikaretkele teisele poole Vietnami.

Tagakaas lubab pikka ja mõru teekonda iseendasse ning mõneti võib tõesti öelda, et üheks märksõnaks on „kasvamine”. On siis tõesti tegemist bildungsroman’iga, kui raamat sisaldab reisimist ja noort meest? Kui otsida, siis Poiss-kasvab-suureks-narratiiv leidub teoses küll, kuid peidetuna väikestesse, peaaegu tähelepandamatutesse detailidesse. Näiteks sellesse, kuidas peategelane suhtub oma nimesse. Poiss ei lase Maril kutsuda teda nimepidi, vaid sunnib Poisiks kutsuma – see osutab tõrksusele täiskasvanuks olemise ja kasvamise ees. Alles teisel lugemisel jäi silma, kuivõrd Poiss heldib kronoloogiliselt hilisemas Dongi-loos oma nime rõhutatult õigestiütlemisest – Andresen, mitte Andersson. Senimaani oli Dong tema nime järjekindlalt valesti hääldanud. Nime pidevast valestiütlemisest, mis tundus esimesel lugemisel olevat mäng ühe lihtsameelse karakteri ilmestamiseks, oli saanud peen detail peategelase muutumises.

Kasvamisloo kõrval võib näha peamise põhimotiivina ühe emotsiooni lugu. Raamatu mõlemas liinis valitseb minategelast reisitüdimuse meeleolu, mis näib teda valdavat juba lennukilt maha tulles. Rõõmsameelse ja sportliku Mari ligiolek püstitab Poisis sisemisi tõkkeid, seevastu veendunud keep-smiling-suhtumisega Dongi suhtub ta eestlasliku skeptilisusega. Mõlemal juhul on tegemist ülima ettevaatlikkusega, mis pärsib Poisi Vietnami-kogemust ja iseseisvustaotlust. Romaani lõpus vabaneb peategelane oma rammestavast reserveeritusest ning reis on täitnud oma eesmärgi – tõrksast Poisist on saanud eksootilistele kogemustele aldis Toomas Sven Andresen.

Nagu ka Vahur Afanasjev sedastab, ei uita „Vietnami retsept” „hingeotsingu umbteedel”, kuivõrd Vietnam on „väga kaugel ja maailma nägemine vietnamlase silmadega pole kahvanäole jõukohane” (1). Nii ei lõppe raamat virgumisega ega otsigi mõnda säärast lahendust. Teos ei püüdle sellist tüüpi sügavuse poole. Selle asemel jõuab peategelane mõnevõrra meelt muuta ühe võõra riigi suhtes. Enamat ühe reisi jooksul üldjuhul ei jõuakski.