On emadepäevaeelne vihmane laupäev. Tõmban end tugitoolis mõnusasti kerra ja asun Jean-Claude Mourlevat’ „Ookeani kutset” lugema. Tegelikult hüppan pea ees tundmatusse vette.

Jean-Claude Mourlevat
„Ookeani kutse”
Tõlkinud Indrek Koff
Draakon & Kuu, 2013
160 lk

Mourlevat, üks silmapaistvamaid nüüdisaegseid prantsuse lastekirjanikke, on eesti lugejale võõras autor – „Ookeani kutse” on üldse tema esimene teos, mis eesti keelde tõlgitud. Niisiis, hüpe tundmatusse. Kuid hüpe, mille sooritamist ma ei kahetse. Mitte, et ma marraskil küünarnuki ja nohuse ninata oleksin pääsenud. Ei, seda mitte. „Ookeani kutse” pole sukeldumine südasuvise mere kuumadesse helesinistesse lainetesse, vaid suplus porikarva taeva all külmades sügisvoogudes. Kümblus, mis ähvardab alguses küll hinge kinni võtta, kuid mis unelusist ärkvele raputab ja pilgu klaariks lööb. Ühtlasi jääb see hulga kirkamalt meelde kui kümme samasugust suvesoojas vees ilusa, kuid igavavõitu juulipäikese rammestava pilgu all.

„Ookeani kutse” on kui mõistatus – pusle, mis tükkhaaval paika saab. Pilt, mis sõnade läbi sünnib, on korraga tuttav ja ootamatu. Kümneaastane ebatavaliselt väikest kasvu tumm Yann (Charles Perrault’ „Pöialpoisi” tänapäeva tõstetud nimitegelane) äratab ühel vihmasel sügisööl oma kuus venda ja teatab, et neil tuleb sedamaid kodust lahkuda. Poisid kuuletuvad ning järgnevad oma väikesele vennale läbitungimatusse novembripimedusse. Soojuseta kodu ühes vägivaldse isaga jääb seljataha ning algab teekond ookeani, vabaduse ja parema elu poole. Retke saadavad mere vastupandamatu müstiline tõmme ning veel võimsam ligimesearmastus. See on rännak, mille lõppu poisid ühteaegu ootavad ja kardavad. Mis saab edasi, kui nad kord kohale jõuavad?

Selles loos põimuvad karm tegelikkus ja muinasjutt. Sest nagu lugejale meenutatakse, ei pruugigi piir nende kahe vahel alati nõnda selge olla: „Mul käis mõte peast läbi, et äkki see poiss polegi päris poiss, et äkki on ta hoopis kuskilt muinasjutust. Et mulle on ka antud võimalus korraks sinna sisse pääseda. Et ta on nõus mind sinna sisse laskma. Muidugi tingimusel, et ma rohkem lolle küsimusi ei esita.” (lk 159–160) Muinaslood on ikka lähemal kui arvame ning kui me piisavalt ettevaatlikud ei ole, võime ühel hetkel avastada, et seisamegi juba ühe jalaga ühe sellise sees. Juhtugu see siis mererannal lainetantsu jälgides või kodus diivanil hea raamatu taga.