Järjehoidja rubriigis ilmuvad Müürilehe kirjandusarvustused, kus vaadeldakse nii äsja ilmunud teoseid kui ka neid, mis väärivad tagasihaaravalt meelde tuletamist ning üle lugemist. Järjehoidja hoiab silma peal sellel, mis parasjagu lauanurgal või voodi kõrval pooleli. Olgu selleks siis mõni trükisoe luulekogu, kingituseks saadud klassikaline romaan või põnev tolmust puhtaks pühitud antikvariaadileid.

Robert Kurvitz
„Püha ja õudne lõhn”
Eesti Keele Sihtasutus, 2013
240 lk

Alustasin Robert Kurvitza romaani „Püha ja õudne lõhn” hajameelselt. Kummalisel kombel lisas see minu lugemiselamusele uue varjundi. Ehk isegi oli see õige, see minu hajameelsus.

Kurvitza teksti lugedes tekkis mul uitav mõte: „Vaasa, jahah, Vaasa on Soomes, väike linn. Hmmjaa. Hobutrammid. Viiekümnendad. Magneesivaksal mäe otsas. Graad….hetkinen…mitäs nyt…” Olen jõudnud juba paar peatükki lugeda. Hajameelselt olen astunud mingisse simulaakrumisse. See on koopia, millel puudub originaal, see on minu tuntud reaalsus, aga nagu pole ka. Ebamugav on olla.

See ei ole viimane kord, kui tunnen end Kurvitza romaani lugedes ebamugavalt, kuid selles imelikus ebamugavuses peitubki kirjutise võlu. Keel on kummaline. Kord on kasutatud väga korrektset grammatikat, seal jällegi hääldusjärgset ülestähendust (kolmkend, tulnd, šriht). Siin räägib tegelane ühtmoodi slängi, seal teist; siin on üks või teine keel, salapärane sõna, jne. Puudub järjepidevus. Seega ka ettearvatavus. Autor uinutab lüürilise stiili ja elavate, kaunite kujunditega, samas süstib pidevalt salajast ebakindlust kummastavuste abil. See maailm, see imelik halliga varjatud maailm on hoomamatu. Üritad sellesse vaadata, kuid iga kord, kui sellele langeb tähelepanu valgus, tuhmub vaadatu ja kaob järgmise varju taha. Sellele maailmale ei saa otsa vaadata.

Tegelased on õõvastavad. Soovid neile kaasa elada, nendega samastuda, nende saladusi mõista, nende saatusi näha, kuid nemad käituvad hoopis ettearvamatult, pettumusttekitavalt ja kaovad lõpuks sootuks vaateväljalt, ilma viisaka lõpetatuseta. Soovid saada selgust, aga motiive varjab jällegi seesama hall.

Targemad on öelnud, et tegu olevat ulmega. Kurvitza maailm ei tundu siiski ulmeline ega ka realistlik. See on midagi vahepealset, milles kehtivad mõlema reeglid. Nii fantastikas kui ka meie füüsikalist reaalsust jäljendavas fiktsionaalses maailmas kehtivad reeglid, seadused ja süsteemid, mis on püsivad. Siin mitte. Alguses on põhjus enne tagajärge, siis vastupidi. Rawdon Wilson kutsub sellist maailma artiklis The Metamorphoses of Fictional Space: Magical Realism (1) maagilise realismi maailmaks. Aga ka see ei sobi. See silt oleks liiga viisakas ja liiga mugav.

Inimlooma närib iha teada saada, mis siis ikkagi lõpuks juhtus, kuhu jäid tüdrukud, mis sai sellest, teisest ja kolmandast. Romaani „Püha ja õudne lõhn” puhul jääb rahuldus saamata. Tiitelleht lubab, et tegu on romaanitsükli proloogiga. Loodan, et autor suudab rahuldustihkavas lugejas hoida ülal pinget ning mitte anda järgmises teoses vastuseid käesolevatele küsimustele, kuna hetkel on loodud üks imelik ja imeline fenomen. Tõeline vimka oleks kirjutada vaid proloog ning jättagi romaanitsükkel halli.

Loe vahel hajameelselt, see võib olla üllatavalt tõhus.