Mahukas teos „Subkultuurid. Elustiilide uurimused” on sotsioloogilisele käsitlusele toetuv kollektiivmonograafia, mis püüab määratleda Eesti kaasaegset subkultuurilist situatsiooni.

„Subkultuurid. Elustiilide uurimused”
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013
396 lk

Kuidas olla dissident?

Käesolev kogumik on järjekordne raamat TLÜ kirjastuse sotsiaalteaduslike uurimuste seerias „Elustiilid”. Nii leiame sealt näiteks 2011. aastal avaldatud analoogse tekstikogu, mille fookuses on ökoinimesed – „Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas”. Tahaks loota, et selle seeria kaudu on meil võimalik ka edaspidi Eesti erinevate kogukondade kaardistamist ja vaatlemist jälgida. „Elustiilide” sarja initsiaatoriks ja koostajaks on Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessor Airi-Alina Allaste.

Mahukas teos „Subkultuurid. Elustiilide uurimused” on sotsioloogilisele käsitlusele toetuv kollektiivmonograafia, mis püüab määratleda Eesti kaasaegset subkultuurilist situatsiooni. Raamat koosneb sissejuhatavast teoreetilisest osast, milles tutvustatakse valdkonna ajalugu, metodoloogilist lähet jms, ning sellele järgnevatest empiirilistel vaatlustel põhinevatest artiklitest ja kokkuvõttest. Kogumik on varustatud põhjaliku akadeemilise viiteaparaadiga.

Kuigi (Eesti) subkultuuridest on üksjagu kirjutatud ja räägitud, on meie ees esimene sedavõrd mahukas eestikeelne tekst allkultuuridest üldse. Kogumikul lasub seega paratamatult ambitsioonikas kohustus olla ühtaegu subkultuuride aabits, käsiraamat ning entsüklopeedia. Ometi on just ambivalentseid allkultuure keeruline eespool nimetatud populaarsete žanride holistilisse maailma teisendada. Koostaja on märkinud aga väljaande eesmärgiks vastavateemalise lünga täitmise akadeemilises kirjanduses, lisaks on mainitud ka subkultuuride temaatika puudumist ajakirjanduses ja esseistikas. Igal juhul on tegemist raamatuga, millel on a priori palju funktsioone ja mitmeid sihtrühmi/lugejaid. Ent kellele võiks see siiski isiklikult korda minna?

Subkultuure on seostatud traditsiooniliselt vastukultuuriga. Alati on olnud neid, kes ei suuda, ei taha või ei oska kohaneda ühiskondlikku elu organiseerivate domineerivate konventsioonidega. Näiteid nii minevikust kui ka käesolevast elust leiab üsna lihtsalt igaüks. Inimesed ongi ju lõppude lõpuks erinevad. Ja kergem on olla millegi vastu hulgakesi. Näiteks moodustada subkultuure. Koos millestki tõukuda, koos millegi eest põgeneda, koos olla teistsugune – see kõik aitab ennast selgemalt identifitseerida, määratleda erinevat maailmavaadet ja programmeerida uutmoodi oma elu. Taoline hoiak on seotud paratamatult ka ettekujutusega sellest, et uus ning erinev elu on võimalik ja see on ikkagi mingil määral käega katsutav. Vähemalt peaks eksisteerima ettekujutus, et see uus elu on võimalik. Teistsugune elu. Ent kuidas praegu üldse elada teistmoodi?

Subkultuurid on muutumas kõikehõlmavaks abstraktsiooniks. Hegemooniad on lahustunud ja hierarhiad pehmenenud. Vastandumine ja sellega seotud „teise” konstrueerimine ei tööta killustunud sootsiumis enam ammu. Kunagistest marginaalsetest nonkonformistlikest rühmitustest on saanud tasapisi teatud tarbimismudelit järgivad etableerunud elustiilide harrastajad. Ja elustiilide harrastajad oleme me ju kõik ning see tähendab omakorda, et praegusel ajal on tegelikult võimatu nimetada ühtegi inimesega seotud nähtust, mis ei oleks subkultuur.