Avaldame täna Tallinnas toimunud solidaarsusaktsioonil Black Lives Matter kõlanud Eestis elava ameeriklase Jene Walkeri kõne. Ürituse eesmärgiks oli avaldada toetust mustanahalisele kogukonnale USAs, kuid enamgi veel vähemuskogukondadele Eestis, kes on siin kokku puutunud rassismiga.

Kuna ma olen ameeriklane ja mustanahaline, paluti mul antud teemal sõna võtta. Mul peaks olema olukorrast ja selle toimimisest sügavam arusaam, kuid tõsisasi on, et mul ei ole. Kellelgi pole. Nii kaua kui ma mäletan, pole ma kunagi tahtnud olla „must”. Olen tahtnud olla mina ise.

Lapsena ei mõelnud ma kunagi mustanahaliseks olemise peale, sest mu vanemad ei õpetanud mind nii absoluutsete kategooriate järgi elama. Ole kena, ole aupaklik, ole džentelmen, see on kõik. Minu jaoks tähendas see vabadust armastada ükskõik keda, olenemata tema rassist, teist võimalust ma ei tundnudki. Seniks, kuni kogesin esimest korda peidetud rassismi. 12-aastaselt käisin ma kodust kaugel korvpallilaagris ning olin valmis kohtuma paljude uute ja huvitavate lastega. Üks tüdruk, kellega seal kohtusin, oli väga sõbralik ning me rääkisime palju. Kuid tal oli mu jaoks hüüdnimi: Buckwheat, tegelase järgi sarjast „The Little Rascals”. Ma ei mõelnud selle peale eriti, kuni see tüdruk mulle mitu kuud hiljem postkaardi saatis. Mu isa tõi sel päeval posti ja nägi, mis seal kirjas oli. Ta tundus häiritud ja küsis: „Kas ta räägib sinust?” Kui vastasin jah, istus isa minuga maha ning seletas, et ma ei tohiks kunagi lasta kellelgi end niimoodi kutsuda. Sest see on solvang. Buckwheat, monkey, coon, boy… kõik need tähendavad sama asja. Lugupidamatust. Need on sõnad, mis asendavad n-sõna ja isegi need, mis pole otseselt lugupidamatud, on selleks, et sulle koht kätte näidata. Mõned valged inimesed isegi ei tea, miks nad neid sõnu kasutavad. Ehk traditsioonist, võib-olla sellepärast, et kuulevad neid pidevalt kodus. Aga sellest hoolimata pole kunagi hea tunda, et oled kellegi silmis vähem väärtuslik.

Sellepärast me siin olemegi. Et anda inimestele üle maailma teada, et me ei kohtle teisi meist vähematena. Mustanahalised ei ole kellestki vähem väärtuslikud. Me anname sellele linnale, riigile ja maailmale sama palju kui kõik teised. Mustanahalised on kootud Ameerika ning maailma ühiskondade kangasse. Rassism ON maailma probleem. Mida me kuuleme, kui räägitakse mustanahalistest? Et me oleme laisad… Ent kuidas kutsuda inimest, kellel on tosin orja, kes töö tema eest ära teevad!? Mõned ütlevad, et me ei ole intelligentsed, et oleme rumalamad kui teised. Kuid vaadake enda ümber. Mustanahalised on leiutanud nii palju asju: postkastid, gaasimaskid, videovalve. Peatudes valgusfoori taga, peatud sa musta mehe leiutise ees. Kui sa tahad suverõõme nautida ja kasutad veepüstolit, kasutad sa musta mehe leiutist. Kui sa satud haiglasse ja vajad vereülekannet, siis tea, et just afroameeriklasest arst avastas, kuidas seda teha. Ja kui sa paned tule põlema… Jah, elektripirni leiutas Thomas Edison, kuid see ei saaks töötada ilma väikese vedruta pirni sees, mille leiutas must mees. On veel palju asju, mille on leiutanud mustanahalised. Veel öeldakse, et mustanahalised pole loovad, nad ainult jäljendavad teisi. Me ainult loomegi. Me lõime džässi, rokkmuusika, hiphopi. Nii paljud suured trendid muusikas on loodud mustanahaliste muusikute poolt. Meie loome tantsuliigutusi, meie loome helisid raadiosse, meie loome moodi ja trende, millega nii paljud omad identiteeti loovad. Me panustame sellesse maailma sama palju kui kõik teised.

Öeldakse, et mustanahalised on vägivaldsed. Et me oleme kurjategijad. Kas tõesti? Aafriklasi peksti, rööviti, aheldati ja veeti kodudest kaugele. Meilt võeti nimed, perekonnad ning väärikus läbi alanduse, piinamise ja surmamise. Meid tapeti, kui me vaatasime vale inimese poole. Kui meie kogukond on edukas, siis seda pommitatakse, süüdatakse, meid mõrvatakse tänavatel. Kui me palume võrdsust, visatakse meid kividega ja saadetakse meie kallale koerad. Kui me teenime raha, on see kahtlane. Kui viidatakse gangsta räpile, selles naiste seksualiseerimisele ja muusikale, milles räägitakse narkootikumidest unustatakse samas, et ka rokis ja heavy metal’is tehakse sama. Ja kui me tahame elada normaalset elu, tapetakse meid nende samade inimeste poolt, kes peaksid meid hoopis kaitsma. Mis te arvate, kust me seda vägivalda õppinud oleme? Me oleme samamoodi inimesed nagu kõik teised. Meil on vead. Me pole täiuslikud. Kuid ühegi teise inimgrupi vigu ei paisata uudistesse nii nagu mustanahaliste omi. Ma ei taha, et mind nähtaks kurjategijana, narkomaanina. Ma ei ole oma elus ühtegi narkootikumi proovinud, ent minult on Eestis elamise jooksul viis korda küsitud, kas mul kanepit on. MIKS sa minu käest küsid? Meedia pärast. Sellepärast, kuidas mustanahalisi televisioonis kujutatakse. Jah, ka meie teeme halbu asju, kuid kaugeltki mitte rohkem kui kõik teised. Seetõttu me mässame, seetõttu me teeme häält – sest oleme väsinud palumast võrdsust. Me oleme väsinud ootamast vastust. Me oleme väsinud, et meid mitte millegi eest tapetakse. Kui te meiega nii käitute ja selle tagajärgi ignoreerite, siis me paneme teid kuulama! Sest me oleme inimesed! Enam kui 400 aastat oleme me küsinud, ent aitab küsimisest, me nõuame võrdsust. Ei midagi vähemat ega rohkemat. Võrdsust.

Jene Walker on üles kasvanud Los Angeleses ja Houstinis, Texases. 17-aastaselt liitus ta mereväega ning alustas 19-aastaselt professionaalset tantsijakarjääri, mis on viinud ta MTV eetrisse ning koostöödeni Destiny’s Childi, Brian McKnighti ja Brandyga. Viimased 12 aastat on ta elanud Eestis, töötab professionaalse kokana ning tegeleb endiselt koreograafiaga.