Ausalt öeldes ei olnud ma kuulnud Jessy Lanza nime kordagi enne seda, kui plaadileibel Hyperdub jagas ühel suvehommikul tema videot loole „Kathy Lee” ja teatas, et annab sügisel välja neiu enda produtseeritud debüütalbumi. Helged sündihelid, biidi rahulik tiksumine, kerged sõrmenipsud ja õrn naishääl koosluses sügavate bassikäikudega – ma olin koheselt müüdud. Esimese hooga seostusid eelmise aasta Kõue Helil esinenud Anneka ja mu selle aasta suur lemmik Vul Vulpes. Ja siis veel see lummav video muretult mööda linnatänavaid kulunud kingades ringi tantsiva mehega. Jäin albumit ootama ning see oli ootamist väärt, algusest lõpuni.

Jessy Lanza on muidu 28-aastane muusikaõpetaja oma kodulinnas Hamiltonis Kanadas, kes sai teismelisena oma isalt päranduseks hunniku erinevaid analoogsüntesaatoreid ja trummimasinaid, paljud neist haruldased ja keerulised, pärit 70–80ndatest (Polymoog, Juno-106 jt). Neist parema soti saamiseks hakkas Jessy võtma sünditunde oma healt sõbralt Jeremylt vastutasuks selle eest, et tegi taustavokaalina kaasa tolle bändi albumil ja esinemistel (Jeremy Greenspan on nimelt üks legendaarse Junior Boysi liikmetest ning kaasprodutsendiks ka Lanza albumile). Greenspan ütles ühes intervjuus, et enamik materjali albumil „Pull My Hair Back” ongi Jessy katsetused Polymoogi tundmaõppimisel ning sellest veidrate ja hullumeelsete helide ja ideede väljavõlumisel. Sellise jutu peale eeldaks muidugi ehk midagi kakofoonilist ja kõrvukriipivat, kuid vastupidi – saund on igati harmoonias ja meloodiline. Positiivselt veidi ootamatu on ka see, et albumi otsustas välja anda just Hyperdub, mis esindab enamasti natuke külmemaid ja tumedamaid toone. Kuidas Jessy Lanza bassikäigud suurtest kõlaritest kõlavad, on Eesti fännidel võimalik peagi järele kuulata, sest albumi esitlustuur toob ta 27. novembril Helsingisse. Mul on pilet igatahes juba taskus!