Ei tule just tihti ette, et eesti popmuusikas juhtuks midagi tõeliselt ootamatut. Jonas Kaarnametsa soolodebüüt suudab aga korduvalt üllatada.

★★★★☆

Eesti kõige stiilipuhtamast – ja seetõttu ehk ka pisut steriilsena mõjunud – indie pop’i ansamblist Frankie Animal tuttavaks saanud Jonas Kaarnamets elas mõnda aega Budapestis ja hakkas laulma. Mina laulda ei oska, aga äkki peaks ka mingi reisi ette võtma, ehk tuleksid varjatud anded välja? Nali naljaks, kuid tõepoolest, Kaarnametsa sooloprojekt mõjub kodumaises popmuusikas kui värske tuul, mida ei osanud kuidagi oodata. Heas mõttes muidugi.

Avalugu „Rockenrollah’” on pealtnäha kui lahjendatud garaažirokk, mis meenutab Jack White’i sooloalbumeid, eriti just 2012. aastal ilmunud „Blunderbussi”, aga kui White on alati maksimalist, siis Kaarnamets laseb väikestel elementidel loo üle võtta. Õrn vile, nakkav kitarririff või pehme trummirütm – ta kasutab rokkmuusika elemente elektroonika loogika järgi. Kohati meenutab ta sellega Erki Pärnojat, kes kaugeneb iga plaadiga üha enam roki ja džässi mustritest ja läheneb abstraktsele elektroonikale.

Erinevaid mõjutusi paistab aga siit-sealt veel. „m00n” koos Marie Vaiglaga on kui suvine shoegaze, „Special” rändab kuskil Kali Briisi nohikupopi radadel, aga on veel laisem ja nõtkem. Tervikpildis jääbki jonas.f.k debüüdist meelde eriti täpne ja stiilne produktsioon, mis paneb muusika lõplikult särama.

„buda.01” ei anna meile täpset vastust sellele, kuhu Jonas Kaarnamets muusikaliselt edasi liigub. Tema soolodebüüdil on nii rokki, elektroonikat kui ka tipptasemel moodsat poppi, seega näitab ta nende viie looga lihtsalt oma võimeid. Temalt võib veel suuri asju oodata, ma olen kindel.