2020. aasta kevad tõi kaasa virtuaalnäituste buumi, sest uksed sulgenud näitusemajad pidid ühel või teisel moel oma tegevuse veebi kolima. Kuigi virtuaalnäitused ei ole midagi enneolematut, annab siiski tunda kiirus, millega muuseumid ja galeriid pidid reageerima.

Virtuaalnäituste tegemine algab visioonist: milline võiks näitus veebis välja näha ja kuidas selle lahenduseni jõuda? See nõuab vastuste leidmist tervele reale pisikestele tehnilistele küsimustele, mille nüansside peale ei pruugi tulla enne, kui platvormi loomisega on juba pihta hakatud. 

Blogipostitused ja PowerPoint

Eesti virtuaalnäituste pilt on kirju ja platvorme läbi kammides tekkis ootamatu küsimus: mis täpsemalt üldse kvalifitseerub virtuaalnäituseks? Näituseasutused kasutavad läbivalt „virtuaalnäituse” terminit, kuid selle taga peituv sisu on väga erinev. Kuna veebiplatvorme on seinast seina, aktsepteerin siin kõiki digilahendusi. Lähtusin sellest, et virtuaalnäituse külastamine peaks pakkuma võimalikult tugevat näituseelamust, mitte ainult MuISist (Eesti muuseumide veebiväravast) võetud teoste reprosid koos saatetekstiga, mida tuli samuti mitmel juhul ette.

Artikli ettevalmistamise ajal külastasin umbes 15 Eesti muuseumi ja galerii virtuaalnäitusi. Lõviosa neist oli valminud just siis, kui uksed pidid olema valitsuse korraldusel suletud. Formaadid varieeruvad blogipostituse kujul teksti ja pildi kombinatsioonidest kuni näitusesaalis filmitud ruumiliste lahendusteni. Esimesed võivad olla igati sisukaks abimaterjaliks näiteks gümnaasiumiõpetajatele, kuid millegi virtuaalnäitusena väljareklaamimise puhul eeldatakse midagi blogipostitusest natuke suuremat. Haipimine on kahe teraga mõõk: ühest küljest tahab tegija oma näitusele tähelepanu tõmmata, kuid liiga kõrgete ootuste tekitamine toob kaasa pettumuse. Andsin endast parima, et mitte esitada võrdseid nõudmisi ERMile ja Saku vallaraamatukogule, millest viimasel on samuti kaks virtuaalnäitust ette näidata, kuid just Saku vallaraamatukogu virtuaalnäitused tekitasid minus siirast imestust, sest näituse „Saku hariduselu 150” nupul klõpsates sattusin ma 123-slaidilisele esitlusele, mis koosnes peamiselt ajaloolistest fotodest. Ma ei tihka kuidagi slaidiesitlust virtuaalnäituseks nimetada, kuigi kohalikele elanikele ja koduloouurijatele on see lihtsasti ligipääsetav arhiivimaterjal. Selliste lihtsakoelisemate variantide puhul on oluline vormistus – enamikule fotodega slaididele tahaks näiteks juurde arhiiviallikaid. Tegu on esitlusmaterjalide koostamise põhitõdedega ja sellise lähenemise valimisel peaks tulemus olema viks ja viisakas.

Haipimine on kahe teraga mõõk: ühest küljest tahab tegija oma näitusele tähelepanu tõmmata, kuid liiga kõrgete ootuste tekitamine toob kaasa pettumuse.

Just ajanappus ja varasema kogemuse puudumine on hädad, mille pitseri leiab mitmelt veebilahenduselt. Blogipostituse stiilis virtuaalnäitusi reklaamivad lisaks vallaraamatukogudele ka Eesti suurimad näitusemajad. Eesti Rahva Muuseumi kodulehel on rubriik „Virtuaalnäitused” ja sealt leiab vaatamiseks esmapilgul muljetavaldavalt 25 näitust, kuid tegelikkuses on tegu blogipostituse stiilis sissekannetega. Enamik neist on ehitatud üles viisil, et konteksti pakub mõnelõiguline saatetekst koos kasutatud kirjandusega ja teostest, näiteks ajaloolistest markidest, on lisatud reprod. Kui keskenduda näituse kui sellise absoluutsele miinimumtasandile, siis ERMi näitustelt leiab tõepoolest nii visuaalse materjali, teoste etiketiinfo kui ka saatetekstid, kuid selliste kriteeriumite järgi võiks sama hästi mööda digikogusid ringi surfata ning eri otsisõnade alusel teostega tutvuda. MuIS pakatab teoste reprodest ja infomaterjalist, küsimus on selles, kuidas vormida see materjal veebilahenduseks, mis kannaks välja virtuaalnäituse nime.

Võimalus piiluda sügavamale, vaadata kaugemale, näha nähtamatut

Kui mõelda ambitsioonikamalt, siis mis on ühe õnnestunud virtuaalnäituse eesmärgid? Üks neist on kindlasti infoedastus, mis toimib eriti edukalt vana kunsti veebiplatvormile ülekandmisel. 

Selle lähenemise musternäide on Christian Ackermanni, 18. sajandil Eesti aladel töötanud skulptori, uurimisprojekti veebisait, kus saab tutvuda põhjalikult tema loominguga[1]. Teoseid on uuritud sobilike meetoditega ja tänu sellele kannab sait oma taotluse välja. On 3D-mudeleid ning infrapuna- ja röntgenuuringu tulemusi. Teostele pääseb saidil lähemale kui päriselus ja uurimistulemused võimaldavad näha nende eri kihte. Kuigi veebisaidil ei nimetata projekti dokumentatsiooni virtuaalnäituseks, on see minu arvates sisuliselt just üks õnnestunuimaid vana kunsti virtuaalnäitusi Eestis. Sama mastaabiga on ka Niguliste kirikus asuva Rode altari uurimisprojekti veebileht, kus saab tehnilisi kihte lahti võtta ning piltlikult öeldes teose sisse astuda. Rode ja Ackermanni lehti eristab nende keeleline kättesaadavus: esimene on lisaks eesti ja inglise keelele loetav ka saksa keeles, kuid kummalgi pole venekeelset versiooni. See on osa suuremast küsimusest: miks ei ole Eesti Kunstimuuseumi filiaalidel läbivalt venekeelseid etikette? Kui jätta keelepoliitilised küsimused ja oletused kõrvale, siis üks põhjus, miks projektide veebisaitidelt ei leia venekeelset versiooni, võib olla seotud puhtalt eelarvega. Iga liigutus maksab ja tekstimassiivide, sh keeruliste erialaterminite tõlkimine on üks täiendav eelarverida Exceli tabelis. Kui vaadata aga projektide mahukat toetajate nimekirja, tekitab tõlke puudumine minus siiski nördimust.

Ruumielamus virtuaalnäitusel

Mõned näituseasutused on otsustanud füüsilises näitusesaalis filmitud videote kasuks, mis on esitatud nõnda, et vaataja saab ise veebilehel mööda näitust ringi jalutada. Selliseid võimalusi pakuvad näiteks Tallinna Kunstihoone, Tartmus ja Juhan Kuusi dokfoto keskus. Kui mõne virtuaalnäituse eesmärk on astuda teosele võimalikult lähedale ja piiluda selle sisse, siis viimaste puhul on oluline anda edasi näitusekülastuse kogemust. Milline on näituse ruum? Kuidas teosed saalis mõjuvad? Kuidas hakkavad teosed koos omavahel mängima? Füüsilistel näitustel filmitud virtuaallahenduste puhul on minu jaoks kõige olulisem just ruumielamusega seonduv. Näitusesaalis oleva veebi ülekandmine on valge vaal, mida ajab taga enamik näitusemaju, kuid kvaliteetne lahendus ei anna end lihtsalt kätte. Siinkohal on tähtis ka küsida, kuidas luua veebikeskkond nii, et selle kasutamisele saaksid pihta varieeruva nutipädevusega inimesed ja see oleks mugav. Kõikidest virtuaalnäitustest, mille ma läbi vaatasin, oli ainult Juhan Kuusi dokfoto keskusel ka viieminutiline YouTube’i video kasutusõpetusega[1]. Sellega saab astuda sammukese oma külastajale lähemale ja ennetada halba külastuskogemust. 

Näitusesaalis oleva veebi ülekandmine on valge vaal, mida ajab taga enamik näitusemaju, kuid kvaliteetne lahendus ei anna end lihtsalt kätte.

Installatsioon, viivitusega

Tallinna Kunstihoone osaleb projektis „Teisel pool mateeriat. Kultuuripärand virtuaalreaalsuse lävel”, mis, nagu selle nimigi viitab, tegeleb kultuuripärandi virtuaallahendustega. Kunstihoone fuajees oleva installatsiooni „Aine, mitteaine, antiaine” eesmärk on pakkuda magusat võimalust saada osa kahest kunstiajaloos olulisest näitusest: „Les Immatériaux”, mille kureeris Jean-François Lyotard, ning „Iconoclash”, mille kureerimistiimi kuulusid Bruno Latour, Peter Weibel ja Hans Ulrich Obrist. Need nimed panevad südame keskmisest kiiremini põksuma ja ahvatlev on mõte, et ma pelgalt ei vaata näituste fotosid, vaid kogen neid virtuaalselt. Mõlema interaktiivse installatsiooni puhul on aga navigeerimine aeglane, mis paneb proovile kasutaja kannatuse. Näituste vaatamine ei ole iseenesest keeruline – istud anduritega toolil ning liigud puldi abiga ringi. Need paar funktsiooni peaksid olema lihtsasti teostatavad, kuid andurite pikaldane reaktsioonikiirus ei tee kasutamist ülemäära meeldivaks. Paberil on installatsiooni idee võimas – miks mitte külastada virtuaalselt Pompidou keskuse näitust? Reaalne tulemus ei hakka aga päris sellisel kujul tööle, kui võiks esmapilgul seinateksti lugedes oodata.

Näituste vaatamine ei ole iseenesest keeruline – istud anduritega toolil ning liigud puldi abiga ringi. Need paar funktsiooni peaksid olema lihtsasti teostatavad, kuid andurite pikaldane reaktsioonikiirus ei tee kasutamist ülemäära meeldivaks.

Kui puldiga näitusesaalides ringi liikuda, saab ekspositsioonist ruumilise ülevaate, kuid installatsioonina on tulemus lahja. Kasutuskogemus on kahe näituse puhul erinev. „Iconoclash” on rohkem läbi mõeldud. Kuna see toimus 2002. aastal, on eksponeeritud teoste juurde lisatud näitusevaated ja saatetekstid, mis annavad kokkuvõttes asjaliku ülevaate. Tänu sellele, et liidetud on füüsilises ruumis jäädvustatud fotod ja projekti „Teisel pool mateeriat” raames loodud kolmemõõtmeline näitusesaal, tekkis tunne, et ekspositsioonist sai kokku hea pildi. Pompidou väljapanek seda muljet ei jätnud, kuna virtuaalplatvormil teostele lähenedes ei hüpanud lahti ei tekstid ega ka fotod. Ilmselt ei olnud sellel 1985. aastal toimunud näitusel selliseid visuaalseid materjale, millest oleks praeguse installatsiooni puhul kasu olnud, kuid seetõttu jääb kasutajakogemus kiduraks.

Tegu on esimese prototüübiga, mis läheb rändama mööda projektis „Teisel pool mateeriat” osalevaid institutsioone. Kui see peaks digimonlikult iga järgmise sammuga arenema, siis ootaks projekti lõpuks märksa muljetavaldavamat tulemust. 

Üks nüanss, mis näitusi läbi vaadates silma jääb, on dokumentatsiooni olulisus. Seda kas või tulevikule mõeldes. Kui tehnoloogia arenedes või kunstnikele kättesaadavamaks muutudes saab toimunud näitusi taasluua, oleks vaja selle hästi tegemiseks võimalikult mitmekesist visuaalset materjali. See on õppetund, mille kõik näitusetegijad peaksid endale kõrva taha panema.

Kui tehnoloogia arenedes või kunstnikele kättesaadavamaks muutudes saab toimunud näitusi taasluua, oleks vaja selle hästi tegemiseks võimalikult mitmekesist visuaalset materjali.

Liitreaalsus ja arvutimängud

„Aine, mitteaine, antiaine” teine haru on Tallinna Kunstihoone ees olev QR-koodiga kättesaadav kunstnike Komari ja Melamidi teose „Nimeta installatsioon (kraana küljes kõlkuv kuju)” liitreaalsuse versioon. See töötab oma lihtsuses ilma tõrgeteta ja pakub kõneainet ka tänapäeval väga aktuaalsel monumentide eemaldamise teemal. Oma nutitelefonis on kraana otsas rippuvat Lenini monumenti mööda Vabaduse väljakut meelelahutuslik ringi vedada, kuid selle taga seisavad keerulised kultuurimälu küsimused. Kuna tegu on Kunstihoone projektiga, siis on arusaadav, miks see asub Vabaduse väljakul. Sellisel installatsioonil oleks aga hulganisti potentsiaali monumentide (eemaldamise) teemal diskussiooni algatamiseks ja arendamiseks, kui see tulisemasse punkti asetada.

Oma nutitelefonis on kraana otsas rippuvat Lenini monumenti mööda Vabaduse väljakut meelelahutuslik ringi vedada, kuid selle taga seisavad keerulised kultuurimälu küsimused.

Virtuaalnäituste läbikammimine tekitas uudishimu seoses sellega, mida oleks võimalik tehniliste vahenditega luua. Põhjus, miks kunstinäituste tehnilistel lahendustel tuleb väga kiiresti piir ette, on masendavalt lihtne – raha. Arvan siiski, et piiratud eelarve ei saa olla alati stampvastus küsimusele, miks tehniline teostus on kesine. Nii võiks kohe püssi põõsasse visata ja alla anda. 

Kuna ma ei ole tehnikavaldkonna ekspert, siis ma ei oska prognoosida, kui kaua läheb aega, et näiteks „Assassin’s Creedis” kasutatud tehnikalahendused oleksid piisavalt taskukohased, et kunstiinstitutsioonid saaksid lubada endale midagi selliste ülidetailsete arvutimängude loomisel kasutatud tehnoloogiast. Nagu kanname endaga enamasti telefonis mugavalt kaasas arvutit ja kaamerat, kuigi mõnikümmend aastat tagasi oli see kauge unistus. „Assassin’s Creed” tekitas minus tõelise vau-efekti ja mängides oli tunne, et olen taas tuttavatel Firenze radadel. See renessansiaegne linn oli muljetavaldav – ühegi kunstilahenduse puhul ma midagi ligilähedast kogenud ei ole. Selle võimsa elamuse taga on aga 24 miljonit dollarit. Just nii suur oli „Assassin’s Creed II” eelarve. Ükski rahalaev ei too Eesti kultuurimaastikule sellist summat, millega virtuaalseid kunstikogemusi luua. Seni, kuni tehnoloogia vaikselt-vaikselt kättesaadavamaks muutub, tasub mõelda kriitiliselt näiteks sellele, millised on virtuaalnäituse võimalused ja kuidas koguda juba praegu materjali tulevaste potentsiaalsete digilahenduste tarvis.

[1] Christian Ackermanni projekti veebisait. Uurimisprojekt vältas aastatel 2016–2020. Põhitäitjad olid Hilkka Hiiop, Tiina-Mall Kreem, Anneli Randla, Isabel Aaso-Zahradnikova, Triin Kröönström ja Andres Uueni.
[2] Vincent Tremeau virtuaalnäitus Juhan Kuusi dokfoto keskuses.

Johanna Jolen Kuzmenko on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant, keda paeluvad eriti retseptsiooniuurimus ja kunstikriitika.