Uuenenud püsiekspositsiooniga Vabamut võib nimetada julgelt Tallinna kõige filosoofilisemaks muuseumiks, kus vabadust mõtestatakse üksikisikute tegude summana.

„Miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?”[1] See küsimus on 2000 aastat vana, kuid aeg-ajalt ei lase mul ikka rahulikult magada. Kui elus juhtub midagi halba, tahaks ju olla kindel, et põhjuseks on õnnetu juhus või universumi üldine ebaõiglus. Hoopis ebameeldivam on teada, et oled ise tekitanud ligimestele kannatusi, mida parajasti oma nahal tunnetad. Seepärast ongi parem teiste üle mitte kohut mõista.

Tunnistan, et alati ma sellest maksiimist kinni ei pea. Mõnikord unustan igasuguse mõistvuse ja sallivuse ning lasen ennast püha vihaga täita. Näiteks läksin kord vaatama filmi „1944”. Seal on stseen, kus Saksa mundris sõdiv Karl Tammik istub kaevikus ja kuulab Marie Underi luuletuse „Sõduri ema” raadioettekannet. See lõppeb järgmiste ridadega: „Ja ma õnnistan sind: Mine! Mine! / ehkki kurku kinni jääb mu hääl; / mina olen hoopis kõrvaline – / näeme üksteist jälle – siin või sääl!”

Need tekitasid minus vastikust. Underil polnud poegi, keda ta oleks pidanud sõtta saatma – kuidas ta julges sõdurite emade eest sõna võtta? Kuidas ta julges innustada noori inimesi oma eluga riskima; väita, et kõige lähedasema hinge kaotamine on parem kui kodumaata jäämine, ja siis põgeneda välismaale, kui ta enda elu ohtu sattus? Mida üldse arvata kunstnikust, kes kasutas vabatahtlikult oma annet, et luua propagandat inimestele, kes mu vanavanaema pere sünagoogis elusalt maha põletasid? Koju tulles toppisin mõni kuu varem ostetud Underi kogumiku teiste raamatute taha. Olin armastatud poetessis pettunud. Hiljem lugesin teda ainult siis, kui koolis sunniti…

Taas kohtusime alles Eksiilis (niisugust nime kannab teine saal, kuhu Vabamu nutikas audiogiid muuseumikülalised juhatab). Kohtumine toimus helisalvestise kaudu – kõrvaklappidest lasti Underi kodumaaigatsusest kõnelevat luuletust. Ehkki läände põgenemisele ja väliseestlaste elule pühendatud ekspositsioon avaldas pigem tagasihoidlikku muljet – näitus keskendub pagulaste väljakutsete asemel hoopis eesti seltside kultuuri- ja protestitegevusele –, jäin põgenike pisikest paati vaadates mõtlema, et ehk olin luuletaja vastu liiga karm.

Valusad moraalsed dilemmad

Eelmine ja järgmine saal tõid veel omajagu (ümber)mõtestamist. Esimene ruum oli üks loomavagunitest, milles tuhandeid eesti inimesi Siberisse viidi. Põrandale olid kõrvetatud nende jalajäljed – järgmine küüditatu kükitas parimal juhul pooleteise meetri kaugusel. Nii tuli sõita kaks nädalat. Klaaside tagant paistsid vangide kirjad – paljud neist vargsi kritseldatud, vaevu loetavad. Mõni tänas saadetud raamatute eest, mõnel õnnestus edastada lähedastele keelatud jõulukaart, keegi kirjutas armastuskirja. Lugusid armastusest kostus ka audiogiidist: ema, kes oma toiduportsu lastega jagades nälga suri; naine, kes valis teismeliste kaassunnitööliste säästmiseks endale kõige raskemad koormised; Siberi talupojad, kes küüditatud eestlastele keeldudele vaatamata keedukartuleid tõid. Mainimata ei jäänud ka holokaust, mille sümboliks valiti pisikese mõrvatud Daisy ikoon.

„Mida teeksid sina?” on näituse keskne küsimus. Alustada tuleb asjade pakkimisest. Selleks on aega täpselt minut nagu paljudel neil, kelle uksele koputati 1941. aasta 14. juuni öösel. Panen kohvrisse soojad riided, kruusi… Mida veel võtta? Ehk aitavad hõbelusikad ja kell? Lugesin vist kuskilt, et vahel sai neid vangilaagris toidu vastu vahetada. Aga järsku võtab konvoi kõik väärtuslikud esemed kohe ära? Kas õmblusmasinat on seal kuskile panna? Peas on tohutult küsimusi, aga 60 sekundit saavad kiiresti otsa.

Mõtlen loomavagunis istudes, et olen ikkagi piisavalt hea inimene ega hakka kellegi peale omaalgatuslikult kaebama.

Edasi on tegemist juba moraalsete valikutega. „Miks viidi just need inimesed? Kes nad välja valis? Meie ise, tavalised inimesed,” nendib audiogiid. Fookusesse satub teema, mida mainitakse kooli ajalootundides üksnes möödaminnes. Jah, mõrvarlikele nimekirjadele kirjutas alla Stalin, ent oli ka tohutult palju entusiastlikke vallaametnikke ja lihtkodanikke, kes oma naabrid ankeetides kulakuteks või kodanlikeks natsionalistideks tembeldasid. Mõtlen loomavagunis istudes, et olen ikkagi piisavalt hea inimene ega hakka kellegi peale omaalgatuslikult kaebama.

Aga mis siis, kui survestatakse? Kui kaua ma vastu pean? Mõõduka füüsilise piinamise peale hakkan vist kõiki vajalikke nimesid välja laduma. Kas oleksin nõus kellegi eest vangi minema? Või mis seal vanglast rääkida… Mida teeksin, kui ähvardatakse ülikoolist väljaviskamisega? Avastan, et tegelikult ei tea. Nii ei teadnud ka Kalev, kas minna abikaasale Laimale Siberisse järele või jääda Moskvasse, et oma ema rahaliselt toetada. Saima pidi valima, kas astuda komsomoli või jääda oma usule truuks. Aleksander kaalus Punaarmee sõjaväevandest loobumist. Puutetundlik ekraan võimaldab nende inimeste moraalsetest dilemmadest osa võtta, ent hinge lahkamisel ei leia midagi peale kahtluse.

Kollaboratsionismi triviaalsus

Uuenenud püsiekspositsiooniga Vabamut võib nimetada julgelt Tallinna kõige filosoofilisemaks muuseumiks. Suur rõhk on pandud Eero Epneri loodud audiogiidi tekstidele. Kõrvaklappideta ringi kõndides tunduksid stendidele asetatud esemed kaootiliselt laialipaisatuna, ilmselt ka liiga nappidena, et mingit terviklikku narratiivi luua. KGB ümbrikute lahtiaurutaja ja kurjakuulutav tšekisti nahkmantel on sümbolid, mis kõnelevad enda eest, võhikust turistil on aga tunduvalt raskem mõista metsavendade isetehtud püstoli või ärasoditud entsüklopeedialehe tähendust.

Nõukogude Eesti saal ei võimalda rahulikult ajaloolisi esemeid vaadata – suurte eetiliste küsimuste eest ei pääse kuhugi. Eesti rahva kollektiivsed kannatused ei ole küll kuidagiviisi pisendatud, ent emotsionaalne rõhk on ikkagi isiklikul vastutusel. Kas komparteisse astumine või laste saatmine pioneerilaagrisse on kollaboratsionism või lihtsalt eluga kaasas käimine? Need on ebameeldivad küsimused, sest lisaks suurtele roimaritele tõmmatakse liistule meie endi vanemad ja vanavanemad.

Lisaks suurtele roimaritele tõmmatakse liistule meie endi vanemad ja vanavanemad.

Tekib veidi kummaline olukord. Ühelt poolt osutatakse halastamatult igapäevasele mugandumisele, triviaalsetele valikutele, mille summa võimaldas lõpuks režiimil võrdlemisi rahulikult eksisteerida. Teisalt püütakse seda teatud moraalirelativismiga pehmendada: audiogiid kordab pidevalt, et piir õige ja vale vahel on hägune, vabadus tähendab võimalust ise õige ja vale üle otsustada jne. Asi võib olla pelgalt sõnastuses, ent filosoofilistes küsimustes on sõnastus tähtis. Miks siis mitte jääda Solženitsõni probleemipüstituse juurde: „Kui vaid kõik oleks nõnda lihtne, et kuskil on mustad inimesed, kes pahatahtlikult musti tegusid teevad, ja piisab vaid nende tuvastamisest ning hävitamisest. Kuid joon, mis eraldab head kurjast, läbib iga inimese südant. Ja kes suudab enda südamest tüki ära lõigata?”[2]

Küüniku vaigistamine

Esimene ja teine korrus on pühendatud vabale Eestile. Audiogiidi lindil kõnelev näitleja lubab, et edasi räägivad vabad inimesed enda eest. Esindatud on nii Valga rahvarinde aktivist, setu rahvalauluansambli eestvedaja, edukas ettevõtja kui ka feministist kunstnik. On ka kaks vene rahvusest härrasmeest, mõlema nimeks Vladimir. Kui nad suud lahti teevad, kostub siiski juba varem kõlanud näitleja hääl…

Allkorrusel saab kuulata veel kuute intervjuud – need on kuus vabaduse definitsiooni. Samas kõrval paikneb Kaido Ole ja Daniel Vaariku peent balanssi rõhutav installatsioon. Kõike seda ühendab moto „vabadus on habras”. See on üsna armutu väide, mida äsja võimsalt moraalsete dilemmade retkelt tulnud külalise ette visata. Tean, et vabadust on vaja hoida. Mis on aga positiivne programm? Mida saame teha meie, tavalised inimesed, äraandjad ja hääletud alistujad?

Pähe hiilib küüniline mõte, et kogu see vabadus on ehk kõigest ajalooline paratamatus ja äsja nähtud Heinz Valgu video asemel tulnuks vaadata hoopis 1980. aastate lõpu langevate naftahindade graafikuid. Künismist rebib välja Philippe Jourdani küsimus: millist vabadust eelistad sina? Kas tahad olla tuulelipp või kompass? Lehvida kord vasakule, kord paremale või siis osutada kindlas suunas? Tahan olla kompass, aga alguses tuleb palk silmast välja saada. Lähen koju Underit lugema.

[1] Luuka evangeelium 6:41.
[2] Solženitsõn, A. 1990. Gulagi arhipelaag. 1.–2. osa.

Mikael Raihhelgauzile meeldib esseid ja arvustusi kirjutada. Muul ajal püüab ta Tartu Ülikoolis matemaatikat õppida või tõlkimisega leiba lauale teenida. Elab pidevas hirmus, et näeb kunagi Kardashianite sarja ja see hakkab talle meeldima.