Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Üks mu armastusväärne kolleeg osutas kõnekalt (ja mul ei jää muud üle, kui temaga kõigiti nõustuda), kuidas koertega jalutamine kujutab endast elupäästvat tuusikut vabadusse. Just siin vaatab meile vastu aeg, mil on võimalus end põhjatust padrikust üles leida – teatav mõnus sotsiaalsus, tingimusteta armastavate seltsimeestega koosolemine, ent samal ajal ka olemuslik üksindus.

Mis puutub minusse, siis mul on saanud viimasel ajal harjumuseks katkestada igal võimalikul juhul igapäev, minna kööki kraanikausi juurde, käärida käised üles ja asuda nõusid pesema. Isegi sedavõrd, et käitumuslik metamorfoos on suunanud paljud lähedased mind mõnitavalt Kornei Tšukovski ainetel Köögi-Kataks kutsuma. Miks ka mitte. Tšukovski mulle passib. Köögi-Katagi on piisavalt värvikas ja mitmeplaaniline karakter:

Kaua Kata tasakesi
nõusid paitas poputas,
pesi neid ja üle pesi,
loputas ja loputas.

Hakatuseks nõudepesu eskapistlik funktsioon – käärida käised üles, et distantseeruda inimestest, seedida vaikselt oma viha ja kurbust, jätta samal ajal mulje, et tegevus ise evib midagi positiivset ja vajalikku. Justkui intiimne lava, millel liigutavaid tundmusi kontempleerida, sest nõudepesu seostub esmajoones just (nii füüsilise kui ka sotsiaalse) pausi ja distantsiga. Iga kord, kui kaob viitsimine jonniva lapsega tegeleda, liigun kraanikausi juurde. Käärin käised üles. Poiss arvab, et issi teeb tööd. Peseb nõusid. On asjalik. Praegu ei tohi teda segada!

See on rituaal, mille kaudu saan selleks, kes ma tõeliselt olen. Väljun sotsiaalsest tehislikkusest, seisan silmitsi iseendaga. Või igavene maagiline protees; minu biooniline jalg, millega ületada kõikvõimalikke puudujääke ja igatsusi (iseäranis minule, kes on aldis armuma ja mõõtma objektide omadusi romantilistes kategooriates). Just ilukogemus ja realiseerimatud romantilised tundmused kipuvadki olema need, mis sunnivad vahest kõige sagedamini nõudepesuaktiga algust tegema. Käärin käised üles. Vaikides. Vesi voolab kätele. Vajutan kraani kinni. Nühin nuustikuga tassidelt, taldrikutelt mustuse, mõne aja pärast panen vee taas jooksma. Jälgin, kuidas Fairy (või Mayeri) vaht pikkamisi tagasi kraanikaussi vajub.

Mina, Köögi-Kata, olen mõistetud salajasse. Keegi ei saa mind mõista, keegi ei saa minult kunagi midagi teada, sest just praegu olen ma kõnevõimetu. Loon oma ainukordse süsteemi, tekitan mustreid, keskendun ainult sellele purgile mu sõrmede vahel. Midagi muud ei ole. Vähemasti midagi erilist ei ole. Siiski. Iga kord eneseületus, lahendatud ruumilised probleemid seiskunud ajas. Tundub uskumatu, et ma saingi hakkama – peaaegu kõik nõud on puhtad ja kuivavad mu parema käe juures. Kogu keha läbib rahulolu teadmises, et alati on kusagil veel mõni pesemata tass (ilmselt voodi kõrval või aknalaual).

Midagi lummavat peitub ses eemalolekus. Kõik näib ühtäkki klaar, konstrueeritud probleemid ununevad, sumbuurne elu muutub konkreetseks. Isegi aeg ja ruum on nii paganama arusaadavad. Jääda üksipäini töö ja kätele langeva veenirega. Ja mis kõige olulisem – mitte mingisugust pretensioonikust! Ma ei taotle sellega mitte midagi!

Näib võrdlemisi kummaline, et iga kord, kui olen oma varjatud iha artikuleerinud, liigitatakse see otsemaid sügavamõtteliseks filosofeerimisperioodiks: „See on küllap aeg, mil saad elu üle järele mõelda!” Aga ei! Kaugeltki mitte. Siin pole midagi sügavamõttelist! Enamgi veel, protsessi vältel ei mõtle ma sisuliselt mitte millelegi. Ainus looming on seotud nõudepesu endaga. Kuidas pesuvahendit ratsionaalselt kasutada? Kuhu panna nõud? Mis järjekorras pesta? Kas jätta oma lemmiktaldrik viimaseks?

Või siiski. Mingi kummaline muster joonistub ikkagi välja. P ä r a s t nõudepesu on sageli mõni mõte, idee või olemuslik äratundmine juba pähe turgatanud. Aga alati retrospektiivselt – reaalajas ei ole selle turgatuse registreerimine võimalik.

Nõudepesemise polüvalentsuse ainus analoog näikse olevat suitsetamine – maagiline ülikond, mis kohandub täiuslikult kõikide kehade ja olukordadega. Ideaalne tegevus olukorras, kus oled masendusest kokku varisemas. Ideaalne ka siis, kui oled õnnest lõhkemas. Armuvalus.

Mõni nostalgiahetk. Sageli seoses ilmastikunähtuste või lõhnadega, mis käivitavad ebamääraseid mälestusteahelaid. Kõige erksamalt tulevad meelde just need hetked, mil olen sattunud vastakuti elu absurdsusega. Nõudepesu ja absurditunde korrelatsioon on tõene – sageli esinev äratundmine tohutust kontrastist unistuste ja tegelikkuse vahel. Nõudepesu aitab taltsutada, hallata tšehhovlikkust!

Tõepoolest. Kas pole nii, et argipäev ise oma seestpoolt näriva julmusega pakub piisavalt võimalusi endaga hakkamasaamiseks, enda taltsutamiseks. Koertega jalutamine. Nõudepesu.

Pannid potid muhelesid:
„Kata, sa meid hästi pesid!
Ei siis viha kanna me,
andeks sulle anname!”