Ühe professori võitlus sooneutraalsete asesõnade vastu on ootamatult mobiliseerinud meessoo, õõnestanud humanitaarteaduste mainet ja sellele vastukaaluks vähendanud jõudsalt usuleigust läänemaailmas. Kes on see uus sangar kultuurisõjas?

Ma alustan ühe mälukilluga. Kirjutasin paar aastat tagasi pagulaskriisi haripunktis selle väljaande veergudel nõnda: „Müürileht on nüüdiskultuuri häälekandja. Seda kultuuri teevad tihtilugu teistsuguse seksuaalse orientatsiooni, nahavärvi, usulise või rahvusliku kuuluvusega inimesed.” Toona tekkis mul toimetuses dispuut sõna teistsugune kasutamise pärast – selline sõnakasutus olevat normatiivne ja viidatud sihtgruppi alavääristav. Ma olin nõus esimese väitega, aga mitte teisega, ning kokkuvõttes sõnastust ei muutnud. Küll aga jäi mulle sellest väikesest märkusest miskipärast okas hinge. Ka hiljem olen võidelnud ajakirjanikuna kahe käega vastu, kui mulle hakatakse sõnu suhu toppima, kuigi nii mõnelgi korral on see olnud õigustatud. Keel on minu tööriist. Kui keegi ütleb, et kasutan seda valesti, siis mu automaatne kaitserefleks on võtta enda eest seismiseks veelgi jäigem hoiak.

See meenutus seletab natuke ka seda, miks ma tundsin sisimas sümpaatiat, kui esimest korda Jordan Petersonist kuulsin. Kes veel ei tea, siis tegu on Kanadast pärit kliinilise psühholoogi ja Toronto Ülikooli õppejõuga, kes jõudis avalikkuse huviorbiiti kaks aastat tagasi kolme YouTube’i videoga, mis kritiseerisid teravalt lühendiga „C-16” tähistatud seadusemuudatust, mis oli mõeldud täiendama nii Kanadas kehtivat inimõiguste seadust kui ka kriminaalkoodeksit. Peterson väitis nimelt, et antud seadusemuudatus teeb kohustuslikuks sooneutraalsete asesõnade (inglise keeles näiteks they ainsuses või ze ja zir) kasutamise ja ohustab ühes sellega sõna- ja mõttevabadust. Kui varasemad vihakõne puudutavad seadusaktid keskendusid solvavate väljendusviiside keelamisele, siis C-16 oli Petersoni käsitluses samm edasi orwelliliku düstoopia suunas, kus riik kodifitseerib seadusandlikku jõudu kasutades inimeste omavahelist suhtlust. Leidsin, et Peterson seisab õige asja eest – riiklik keelepatrull ei meeldinud ka mulle.

Aga Kanada on kauge maa ning antud diskussiooni ei hakanud ma täpsemalt süvenema. Teine moment, mil Peterson minu uudisvoogu jõudis, oli aasta alguses. Tegu on kurikuulsa intervjuuga briti telekanalil Channel 4, kus naissaatejuht Cathy Newman üritab portreteerida Petersoni tema vastuseid ümber sõnastades kui misogüünset valget heteromeest, kes ei saa aru naiste struktuursest diskrimineerimisest tööjõuturul, mille tulemuseks on sooline palgalõhe. See oli ühtaegu piinlik ja koomiline vaatamine, mis sümboliseerib kohaselt polariseerunud ühiskonnale omaseid mõttevahetusi. Petersoni väidetele „ABCD” reageerib Newman omapoolse täpsustusega: „Nii et te mõtlesite „ABCDXYZ”?” „XYZ” on sealjuures projektsioon eelarvamustest vastasleeri suhtes. Ratsionaalsetest printsiipidest lähtuvat arutelu ei saagi selles olukorras sündida. Ka siin läksid minu sümpaatiapunktid Petersonile.

Selleks ajaks oli Petersonist saanud juba globaalne bränd. Teda tituleeriti The New York Timesi veergudel nüüdisaja kõige olulisemaks avalikuks intellektuaaliks, The Guardian kleepis talle külge akadeemilise rokkstaari tiitli. Tal on Twitteris praeguseks 820 000 jälgijat ja isiklikul YouTube’i kanalil üle miljoni tellija, mis on kanali sisu (kahetunnised loengud religioonist ja mütoloogiast) arvestades jalustrabav number. Petersoni värskeim raamat „12 Rules for Life: An Antidote to Chaos” oli mõnda aega Amazoni müügiedetabelis esikohal. Petersoni väitel on eneseabižanrisse liigituvat raamatut müüdud nüüdseks üle kahe miljoni eksemplari. Teose turustamiseks on autor võtnud aga ette staarile omaselt maailmaturnee, esinedes tuhandepealisele publikule väljamüüdud saalides üle maailma. Oma tuuri käigus jõuab ta sügisel ka Helsingisse. Ilmselt võib siis kuulajate sekka eksida ka eestlasi, sest siinmail on vastuolulise kanada mõtleja ideed leidnud samuti vastuvõtliku auditooriumi. Mihkel Kunnus on kirjutanud Petersonist Sirbis, Edmund Burke’i Seltsi YouTube’i kanalil on eesti keelde tõlgituna leitavad mitmed klipid Petersoni loengutest, Hardo Pajula on pidanud temast Vaba akadeemias loengu ning Pajula Kuku Raadios eetris olev saade „Tähenduse teejuhid” on saanud oma nime Petersoni esikteose järgi.

Kõlavate tiitlite ja kasvava populaarsuse mündi teiselt poolelt vaatab vastu sõnakas professor, kes võtab tihti suu täis feminismi, võrdõiguslikkuse, soouuringute õppetoolide, inimõiguste eest võitlevate organisatsioonide ning postmodernistlike filosoofide suhtes, nähes neis kõigis marksistliku ideoloogia väärastunud edasiarendusi, mis tavakodanike jaoks pahaaimamatult ühiskonna eri osiste ümber võrku koovad. Seda Petersoni peetakse ohtlikuks, intellektuaalselt küündimatuks, akadeemilisi vabadusi piiravaks ja rassistidele ning kõiksugu foobidele oma argumentidega teaduslikku suitsukatet pakkuvaks „rumalate inimeste targaks persooniks”. Kahtlemata on tegu polariseeriva ja mitmepalgelise figuuriga, keda pole lihtne üheselt määratleda.

Petersoni jaoks on isiksusena välja arenenud indiviid kõige parem kaitsevall ideoloogia ja türannia vastu.

Peterson kui teadlane

Alustame algusest, mis Petersoni puhul tähendab ajas 56 aastat tagasi minemist kohta nimega Fairview. See on paari tuhande elanikuga linn, mis asub Riiaga samal laiuskraadil. Peterson kasvas seal üles kristlikus perekonnas, läbis linnakeses erinevad kooliastmed, leidis endale abikaasa ning lõi teismelisena kaasa ka kohaliku kommunistliku partei tegevuses. Kuna ta puutus poliitikaga lähedalt kokku üsna noores eas, ei tekita imestust, et oma esimese kraadi omandas Peterson politoloogias, teise aga kaks aastat hiljem juba psühholoogias. Teadusmaailmas on Jordan Peterson tuntud kliinilise psühholoogina, kes uuris üheksakümnendatel mainekas Harvardi Ülikoolis assistendina alkoholismi ja vägivalla seoseid neuroloogilisest vaatepunktist. 1998. aastal sai Petersonist Toronto Ülikooli professor. Tema huvid teadlasena nihkusid. Petersoni teadusartiklite fookuses on olnud seejärel isiksusejoonte mudel ehk nn Suur Viisik, mille mõjusid loomingulisusele, poliitilisele meelsusele ja intelligentsusele on ta erinevates uuringutes analüüsinud.

Google Scholari andmestiku kohaselt on Petersoni artikleid tsiteeritud rohkem kui 10 000 korda ning oma ainevaldkonnas kuulub ta tsiteeritavuselt maailmas saja olulisima teadlase hulka. Pealtnäha igati respektaabel resümee teadlase kohta, kuigi ühtegi tõeliselt mõjukat kontseptsiooni või teoreetilist uuendust Peterson enda nimele kirjutada ei saa. Samuti väärib märkimist fakt, et Petersoni viljakas periood oluliste teadusartiklite vorpijana sai läbi eelmise kümnendiga. Tema kahekümnest kõige tsiteeritumast artiklist on ainult üks kirjutatud pärast 2010. aastat. Nendestki ainult üksikud on ilmunud valdkonna mõistes tippväljaannetes, mida on püütud seletada Petersonile omase universalismitaotlusega. Teadlastena on tänapäeval hinnatud eelkõige need, kes suudavad oma töölõigu kitsalt piiritleda ja selle raami sees mikroskoobiga uusi teadmisi välja tuua. Peterson opereerib seevastu hoopis metatasandil, luues laiade pintslitõmmetega sildu erinevate distsipliinide vahele.

Petersoni kui teadlase magnum opus „Tähenduse teejuhid” (1999), mida ta kirjutas visalt kokku väidetavalt 15 aastat, iseloomustab Petersoni kui universalisti. See irdub olemuslikult harilikest akadeemilistest publikatsioonidest kas või juba selle poolest, et teosest võib leida Petersoni kirja oma isale. Üldjoontes üritab Peterson vastata selle teosega küsimusele, mis oli painanud teda alates kaheksakümnendatel tehtud Euroopa ringreisist. Seal hakkas ta esimest korda läbi tunnetama inimhinges pakitseval kurjusel rajaneva totalitarismi olemust. Lisaks Vanas Maailmas kogetud ähvardavatele minevikuvarjudele said tema teejuhtideks Nietzsche, Dostojevski, Solženitsõn ja kultuuri kujundavatest kollektiivsetest arhetüüpidest kirjutanud Jung, Mircea Eliade ning Joseph Campbell. Need olid autorid, kelle teostest leidis Peterson vastuseid küsimusele, kuidas oleks saanud vältida Auschwitzi koonduslaagri valvuriks olemist Natsi-Saksamaal, st kuidas seista indiviidina vastu totalitaarse ideoloogia survele.

Esikteoses tutvustab Peterson mõisteid, mis hakkavad hiljem tema kui mõtleja leksikonis korduma. YouTube’i loengute saatel Petersoni-bingot mängides võib panustada suhteliselt kindlalt sellistele terminitele nagu kaos ja kord – esimene neist seostub naiselikkuse, teadmatuse, looduse ja loominguga, teine maskuliinsuse, turvalisuse, harjumuste ning kultuuriga. Petersoni jaoks on inimeste nii individuaalne kui ka kollektiivne ideaal nende kahe piiril žongleerimine, korratusest korra vormimine. Liialt ühele või teisele poole kaldudes ähvardab tsivilisatsiooni õhukest jääkirmet totalitaarsuse sügavik.

„Tähenduste teejuhid” ei saanud ilmudes väärilist vastukaja. Üksikud arvustused olid küll pigem soosivad, kuid kriitikud tõdesid, et teost on raske akadeemilisel väljal konteksti asetada. See on pigem sügava sisekaemuse kui süstemaatilise teadustöö vili. Raamatu põhjal hakkas Peterson andma esialgu Harvardis ja hiljem Torontos sama pealkirja kandvat ainekursust, mis osutus õppurite seas meeletult populaarseks. Tudengid on võrrelnud Petersoni loenguid psühhedeelikumide võtmisega, ainult et ilma psühhedeelikumideta. Viimastel auditoorsetel kohtumistel olid üliõpilastel silmad härdusest veekalkvel. Portaalis RateMyProfessors.com saab lugeda ülivõrdes tagasisidet tema kui õppejõu kohta. Petersoni kirjeldatakse inspireeriva lektorina, kes on suutnud oma kuulajate maailmapilti raputada. See on osaliselt põhjendatav asjaoluga, et Peterson näeb hariduse eesmärgina karakteri kujundamist, mis tähendab, et tema ilukirjanduslikke, aja- ja usundiloolisi viiteid täis loengud aitavad kalibreerida tudengite moraalset kompassi. Petersoni jaoks on isiksusena välja arenenud indiviid kõige parem kaitsevall ideoloogia ja türannia vastu. Selline professor on moodsas ülikoolis pigem haruldus.

Peterson armastab esitada oma põhiväiteid lihtsustades, absolutiseerivalt ja vastuvaidlemist mittevõimaldavas stiilis.

Peterson kui jutlustaja

Loodus on õnnistanud Jordan Petersoni väga heade oraatorivõimetega. Seda vaatamata hääletämbrile, millel on märkimisväärseid ühisjooni konn Kermiti tegelaskujuga. Petersoni väljenduslaadi emotsionaalne register on rikkalik: ta võib olla raevukalt ründav, jääda pingelises olukorras stoiliselt rahulikuks, esitada filosoofilisi ideid sellise sugestiivsusega, nagu need oleks sealsamas kohapeal sündinud, või näidata ennast suure publiku ees vaevu pisaraid tagasi hoides haavatavana. Kuulajate jaoks võib selline intellektuaalne köielkõnd olla maagiliselt lummav. Eriti kui kõrvutada Petersoni keskmise kuivetunud ülikooliõppejõuga, kes ei saa tänapäeval reeglina hakkama ilma abistavate slaidide või märkmepaberita. Näiliselt Peterson improviseerib kahe-kolmetunniseid loenguid, olles seejuures säilitanud aastatega tudengite jaoks värskuse. Samas armastab ta esitada oma põhiväiteid lihtsustades, absolutiseerivalt ja vastuvaidlemist mittevõimaldavas stiilis. See võimendab sõnumite veenvust ning komplekssuses järeleandmisi tehes apelleerib Peterson massidele, korrutades samas ise, et ühiskondlikke probleeme tuleb vaadelda mitme nurga alt. Newmanile antud intervjuus korduvalt mitme muutujaga analüüsi mõistet maininud Peterson pole ise oma sõnavõttudes sellise analüüsimeetodi järgimises paraku kuigi järjekindel.

Peterson tunneb ennast palju kodusemalt pigem elavas kui kirjalikus sõnas. See seletab ka asjaolu, miks ta esitas oma vastuseisu C-16 seadusemuudatusele kolme video vahendusel, mitte ei kirjutanud arvamuslugu mõnda päeva- või nädalalehte. Kas me kujutaksime ette näiteks Rein Rauda või Marju Lepajõed midagi sarnast tegemas? Aga just sinna suunda paistab maailm digirevolutsiooni järel suunduvat. Meil juba on suurriigi juht, kelle mõtetest saab kõige paremini aimu Twitteri vahendusel. Miks siis ei võiks olla tänapäeva intellektuaali põhiliseks meediumiks video? Pinnapealsus iseloomustab mõlemat, kui mõelda kas või sellele, et täielikult kaovad ära allikaviited, argumentide nõrkust on võimalik emotsionaalse esitusega korvata ning mõtlemine muutub iseenesest loomult passiivsemaks tegevuseks. Peterson kindlasti selle väitega ei nõustu, sest tema salasoov on asutada veebipõhine ülikool, mille keskmes oleksid Lääne tsivilisatsiooni kanoonilised teosed.

Ühe teise allika väitel mõlkus Petersoni peas omal ajal mõte kiriku asutamisest. Virtuaalne kogudus on tal praegu juba olemas ning koosneb 90% ulatuses meestest. Noortest, peamiselt valgetest meestest, kelle allakäigust rääkides pole Peterson suutnud tundepuhanguid tagasi hoida. Erinevalt Priit Pulleritsust ei siuna ta pehmosid ja lödipükse, vaid pakub neile isalikku nõu. Petersoni eneseabiteose peatükid on sõnastatud lihtsakoeliste tarkuseteradena: seisa sirgelt, tee oma tuba korda, räägi tõtt või siis… tee tänaval vastutulevale kassile pai. Loomulikult on enamasti tegemist kujunditega, mille tegelikku tähendust avab Peterson talle omaselt muinasjuttude või müütide kaudu. Hämmastav ongi see, kuidas järjest enam sekulariseeruvas maailmas on Petersoni loengud äratanud nooremas generatsioonis huvi kristliku õpetuse vastu, just nagu taasavastaksime endalegi ootamatult, et neid lugusid sümboolselt lugedes võib ammutada sealt elutarkust isiklike probleemidega toimetulekuks. Kas me oleme tõesti vahepeal kirjandust ainult sõnasõnaliselt lugenud?

Petersoni „jutluste” sõnum on lihtne: maailm on traagiline paik, siin juhtub halbu asju ning kannatused on paratamatud. Elutraagikaga toimetulekuks on vaja õiget suhtumist, mis saab alguse vastutuse võtmisest, ehk loobuda tuleb mõtteviisist, kus sina oled väike mutrike kosmilises masinavärgis. See arusaam tõukub kangelase teekonna müüdist – ole ise oma elu peategelane. Kangelane ei vingu teda ümbritseva keskkonna üle, vaid karastub takistusi ületades. Ainuüksi voodi ärategemine vähendab eksistentsi paratamatut traagilisust. See tundub banaalne, aga kõlab Petersoni esituses sügavamõttelise ja igavikulise tõena. Ühinen siinkohal nendega, kes peavad Petersoni supervõimeks klišeede sõnastamist viisil, mis tundub tähendusrikas.

Eneseabi dimensioon Petersoni loengutel ja esinemistel muudab tema kuulajaskonna mitmekesisemaks, kui see on tüüpilisel Trumpi poolehoidjate kogunemisel. Mitmed välismaa väljaanded on pidanud pettunult toimetusse naasma, kuna süütevalmis tõrvikute asemel saalinurgas on leitud eest eri rassidesse kuuluvad ja üsnagi vastakate motiividega kohale tulnud kuulajad: on neid, kes otsivad nippe isikliku kasvamise teel; on uuest vaimsusest kantud tõeotsijaid; on Ayn Randi peast tsiteerivaid libertaare; kuid eriti silmatorkavalt leidub neid, kelle jaoks Peterson on esimene teejuht iseenda sisemaailma avastamisel. Füüsilisele kohtumisele oma iidoliga võib sellel avastusretkel eelneda personaalne nõustamisseanss Skype’i vahendusel. Petersoni praksis kliinilise psühholoogina on maailmaturnee tõttu pausil, küll aga on võimalik teda rahaliselt Patreonis toetanud fännidel küsida Petersonilt YouTube’i Q&A-seansside ajal küsimusi, leida sobiv aeg virtuaalkonsultatsiooniks või saada ligipääs Petersoni loodud self authoring harjutusprogrammile, mis aitab väidetavalt saada selgust oma minevikus ning seada paremini sihte tulevikuks. Sellise paketi kuumaksumus on 200 dollarit (töötud valged mehed võivad kübarasse heita ka viieka) ning vahepeal teenis Peterson ühisrahastusplatvormi kaudu 80 000 dollarit kuus.

Järjest enam sekulariseeruvas maailmas on Petersoni loengud äratanud nooremas generatsioonis huvi kristliku õpetuse vastu.

Peterson kui ideoloog

Oma vastuseisus C-16-le ei keskendu Peterson sellele kunagi kui isoleeritud üksikjuhtumile, vaid räägib üldisest ajaloo kulgemise loogikast, mis on antud seaduse võimalikuks teinud, ning kurjakuulutavast tulevikust, mida sarnaste tendentside jätkumine endaga lähiajal kaasa toob, luues näiteks absurdseid seoseahelaid soouuringute õppetooli ning viienda kolonni vahel. Sellega on Peterson taasavanud üheksakümnendatel Ameerikast üle käinud poliitilise korrektsuse debati. Ka siis ründasid konservatiivsed kriitikud eesotsas Allan Bloomi ja Dinesh D’Souzaga ülikoole, mille lugemisnimekirjades oli surnud valgete meeste osakaal hakanud vahepeal jõudsalt vähenema, samas kui auditooriumites vähenes veelgi jõudsamalt elavate valgete meeste kontsentratsioon.

Petersoni nägemuses on mitmed teadusdistsipliinid, nagu sotsioloogia, antropoloogia, naiste ja etniliste vähemuste uuringud, ideoloogiliselt kallutatud ning rajatud olematule teadusajaloolisele vundamendile. Hullem veel, nendes osakondades koolitatakse välja uusi ideoloogiatöötajaid, kes mitte ei uuri ühiskondlikku ebavõrdsust, vaid asuvad, ülikoolidiplom näpus, seda igal tasemel välja juurima. Neist saavad personaliosakondade juhid, poliitikakujundajad, töötajad inimõigusorganisatsioonides, õpetajad ja ametnikud. Tegelikult pole vahet, mis ameti peale nad lõpuks jäävad, sest nende eesmärk on Petersoni tõlgenduses kasutada oma töökohta domineerimisel põhinevate struktuuride lammutamiseks. Näiteks surudes läbi sookvoote või kohustades töötajaid võtma osa negatiivseid eelhoiakuid vähendavatest koolitustest (milles osalemisest keeldumist on Peterson Toronto Ülikooli õppejõuna häälekalt deklameerinud). Peterson on avaldanud soovi luua tehisintellekti baasil töötav veebileht, mis paneks tudengite jaoks kokku loetelu ohtlikku võrdsusideoloogiat edendavatest osakondadest, õppejõududest ja ainekursustest, mida vältida. Tõsi küll, hiljem on ta sellest taganenud, kartes, et see võib ühiskonnas polariseerumist suurendada.

Petersoni kriitikanooled kõrghariduse pihta langevad viljakale pinnasele: eelmisel aastal tuli välja uuring, mille kohaselt leiab 58% vabariikliku partei pooldajatest, et ülikoolidel on negatiivne mõju Ameerika arengule. Aastaid arvas nii umbes kolmandik vabariiklaste poolehoidjatest. Järsku hüpet niivõrd lühikese ajaperioodi jooksul saab põhjendada ainult sellega, et suurenenud on parempoolsete meediaväljaannete skandaalimaigulised kajastused kolledžites toimuvast, mis koonduvad selliste märksõnade alla nagu safe spaces (eelkõige marginaliseeritud gruppide esindajatele mõeldud turvaline ruum arutelude pidamiseks) ja trigger warnings (hoiatus teksti või audiovisuaalse materjali alguses, et see võib põhjustada kannatusi), ning mitmed protestid ülikooli kõnelema tulnud isikute suhtes. Otsingumootorite statistika näitab, et huvi kahe esimese termini vastu tekkis alles 2016. aasta alguses. Ka minu sõnavarasse on need mõisted imbunud üsna hiljuti ühes arusaamaga, et tegu on infantiilsele lumehelbekeste põlvkonnale järeleandmiste tegemisega. Siia juurde käib lugu sellest, kuidas ülikool kriitilist mõtlemist takistab ning raskeid vestlusi represseerib, mis haakub hästi Petersoni kriitikaga C-16 suunal.

Petersoni supervõime on klišeede sõnastamine viisil, mis tundub tähendusrikas.

Ameerika ülikoolide kriitikaga on mul Petersoniga kõige lihtsam nõustuda. Tudengid ei vaja poputamist emotsionaalselt raskete teemade või tekstidega tegelemiseks. Kui sa õpid arstiks, siis ole valmis lahkamiseks. Kui sa õpid inglise kirjandust, siis ole valmis rassistlikke tekste lugema ja arutlema nende üle seltskonnas, kus võib olla krüptofašiste, anarhiste või sügavalt kristlikke inimesi. Ülikoolis tuleb esitada oma seisukohti akadeemiliselt aktsepteeritud viisil ja see ongi ainus kaitsemehhanism, mida auditooriumis tarvis on. Paraku leidub arvukalt näiteid sellest, kuidas tudengid ründavad ülikoolilinnakusse kõnelema tulnud isikuid, olgu nendeks siis alt-right-provokaatorid, nagu Milo Yiannopoulos, minevikus küsitavaid teadustöid avaldanud kolumnistid, nagu Charles Murray, või feminismi kriitikud, nagu Christina Hoff Sommers.

Siit kaugelt paistab sedamoodi, et nende protestide puhul on tegemist omalaadse rituaalse mänguga. On väike hulk esinejaid, sh eespool mainitud kolm nime, kelle ettekanded on jäänud protestide tõttu korduvalt ära või on kohapeal tänu aktivistidele katkestatud. Seega tegutseb üks seltskond usinalt selle nimel, et võimalikult vastuolulisi kõnelejaid leida, teades juba ette, et see vallandab meeleavalduste laine, mis võib kõige kahetsusväärsematel juhtudel päädida vägivalla ja märatsemisega ülikoolilinnakus. Need protestid korjavad omakorda üles ennekõike parempoolsed meediaväljaanded, mille seast võib leida sellised veebisaidid nagu Campus Reform ja The College Fix, mis kajastavad tudengitest kaasautorite abiga eelkõige konservatiivsete õppurite või esinejate suhtes toime pandud diskrimineerivaid intsidente. Sealt jõuavad need omakorda Fox Newsi või The Daily Callerisse, kus taastoodetakse nende kanalite publiku jaoks arusaama akadeemiast, kus võimutsevad vasakradikaalid, kes ei austa sõna- ega mõttevabadust. See omakorda vähendab konservatiivide silmis akadeemia usaldusväärsust, mis muudab need institutsioonid tulevikus poliitiliselt lihtsamini rünnatavaks, nagu me näeme praegu Ungari puhul.

Eelnev ei tähenda muidugi, et kõik on ainult üks suur provokaatorite dirigeeritud meediaspektaakel ja et poliitilistest vaadetest lähtuvat suukorvistamist kõrghariduses üldse ei toimu. Ainuüksi viimase paari aasta jooksul dokumenteeritud juhtumid annavad alust väita, et ketserite ülikoolidest väljaajamine sarnaneb kohati kahtlaselt sellega, kuidas keskajal koheldi kirikutes teisitimõtlejaid. Näiteks endine Evergreeni Kolledži bioloogiaprofessor Bret Weinstein, kes keeldus rassismile viidates osalemast ülikooli traditsioonilisel nn eemaloleku päeval (Day of Absence), mistõttu tudengid nõudsid tema vallandamist ja hakkasid linnakus tema peale „jahti pidama” ning politsei andis teada, et neil pole võimalik tagada Weinsteini turvalisust. Või Yale’i Ülikooli halloween’i-kostüümide skandaal, mille algatas õppejõud, kes taunis ülikooli administratsiooni tudengitele edastatud juhtnööre soovituslike kostüümide kohta, mis ei mõjuks vähemusgruppide esindajatele traumeerivalt. Või Petersoni otseselt puudutav Wilfrid Laurieri Ülikooli noore õpiassistendi Lindsay Shepherdi kaasus, kes näitas seminaris C-16 seadusemuudatuse teemal diskussiooni algatamiseks videoklippi Petersoni sõnavõtust, mille eest teaduskonna juhtorganid teda nuhtlesid. Kohtumisel jäädvustatud salajases helisalvestises on kuulda, kuidas Petersoni video näitamist võrreldakse neutraalselt Hitleri või Yiannopoulose kõne ettemängimisega.

Need võivad tunduda üksikud kurioossed juhtumid, mis pole laiendatavad kõikidele Põhja-Ameerika ülikoolidele, aga mingisuguse kujunemisjärgus mustri alged on siin olemas. Ülikoolid on progressiivse maailmavaate esindajate koondumispaik ja seetõttu ka koht, kus prototüübitakse protseduure ja praktikaid, mis peaksid vähendama diskrimineerimist ja tagama võrdsemad võimalused kõigile. Kui aga mitmekesisusest saab ise ortodoksne maailmavaade, mis marginaliseerib teatud uurimisvaldkondi (nagu bioloogia) või kõnelejapositsioone (valge mees), siis tuleb olla ettevaatlik kas või juba seepärast, et vastureaktsioon võib olla kontrollimatu ja mitmesuunaline. Üheks olulisimaks arenguks on n-ö klassikalise teadlase kõrvale tekkinud ikonoklastist teisitimõtleja roll, kes oma hereetikustaatuses mõjub igal teemal veenvamalt kui ükskõik milline stažeeriv professor, kes on jätkuvalt seotud ideoloogiliselt korrumpeerunud institutsiooniga.

Ketserite ülikoolidest väljaajamine sarnaneb kohati kahtlaselt sellega, kuidas keskajal koheldi kirikutes teisitimõtlejaid.

Peterson kui intellektuaal

Kui ülikoolile pole suudetud veel konkureerivat paralleelstruktuuri luua, siis nn intellektuaalne tumeveeb on kõige kättesaadavam tasuta õppekursus progressiivses ülikoolis pettunud autodidaktidele. Tumeveebi hoiavad käigus enamasti kas teadus- või meediataustaga isikud (Dave Rubin, Ben Shapiro, Joe Rogan, Sam Harris), kes on oma väljaütlemiste tõttu nn peavoolust kõrvale tõrjutud ja loonud seejärel isikliku taskuhäälingu või YouTube’i kanali, kus peetakse omavahel mitmetunniseid vestlusi teemadel, mis ulatuvad religioonist popkultuurini. Neid jutuajamisi iseloomustab poliitkorrektsusele vilistamine ning levinud arusaamade kriitiline hindamine – eriti küsimustes, mis puudutavad naiste ja meeste bioloogilisi erinevusi, rassidevahelist intelligentsust ja identiteedipoliitika mõju ühiskonnale. Need on teemad, millest liberaalne dogma ei luba ajakirjanduses ega akadeemias enam ausalt rääkida, mistõttu tuleb pooleldi põranda alla pugeda.

Seejuures võimendavad tumeveebi liikmed vaidlustes omavahelisi ideoloogilisi vastuolusid nende jaoks üldjoontes suhteliselt ebaolulistes küsimustes, olgu selleks siis ateism või vaba tahe, rõhutades samas kuulajatele, et võimalus selliste põhimõtteliste erimeelsuste kiuste nendel teemadel omavahel üldse arutada näitab, millist tähendust omavad nende jaoks faktid, põhjendused ja tõde kui selline, st poliitkorrektsuse asemel lähtutakse siin tervemõistuslikkusest. Selliseid erimeelsusi on aga kerge kõrvale lükata, kuna tumeveebi liikmeid ühendab solidaarsus poliitkorrektse vasakääre suhtes, kelle kritiseerimisele kulutatakse nendes saadetes tavaliselt tunde, kuid kelle esindajaid peaaegu kunagi saatekülaliste hulgast ei leia.

Enamasti kõnelevad tumeveebi ideoloogiliste oponentide eest ülejooksikud. Kui laiema avalikkuse silmis on keegi progressiivsete aksioomide vastu eksinud, siis võib kihla vedada, et järgmisel päeval on see isik mõne tumeveebi saate külaliseks. Nii on läinud Weinsteini, Shepherdi ja Petersoniga, sest tumeveebi jaoks on nende kõigi puhul tegemist sõnavabaduse tõrvikukandjatega, kes on näinud läbi hegemoonilisest väärideoloogiast. Tumeveebi kuulajate jaoks on tegemist ühest küljest legitiimsete meediaväljaannetega, mis kajastavad n-ö teise poole vaatenurka, millele antakse peavoolumeedias vähe või ei anta üldse eetriaega. Teisalt kirjeldatakse seda ka kui teist kõrgharidust, mis on vaba liberaalsetest kammitsatest (selles käsitluses sarnaneb Lääne ülikool nõukogude omaga, kus sisulisi aineid täiendas kohustuslik Marxi ja Lenini lugemine, keda asendavad nüüd Foucault ja Butler).

Selles intellektuaalses keskkonnas on postmodernismi ründav Peterson tehtud mees, kuigi tema käsitlus postmodernsest neomarksismist seisab juba nimetuse poolest savijalgadel. Peterson väidab nimelt, et prantsuse mõtlejad eesotsas Foucault’ ja Jacques Derridaga hakkasid kuuekümnendatel, kui kuuldused NSV Liidu vangilaagritest, küüditamistest ja tapatalgutest jõudsid pikalt kommunismiga flirtinud Lääne vasakpoolsete intellektuaalideni, marksistlikku filosoofiat ümber tõlgendama. Üldine rõhumisloogika jäi samaks, kuid vereimejatest kapitaliste asendasid sünnipäraselt domineerivad grupid (mehed, heteroseksuaalid, valgenahalised) ning rõhutud proletariaati vähemusidentiteedi esindajad. Nende kahe grupi omavahelisi suhteid reguleeris üksnes võim.

Peterson ei too postmodernistlikust neomarksismist rääkides kunagi otseseid tekstinäiteid, vaid alustab oma rünnakut viitega filosoofide väidetavale parteipiletile ajal, mil laiem üldsus oli juba ammu usu kommunismi kaotanud. Derrida puhul on selline ad hominem rünnak asjatundmatu, sest ta pole kunagi kommunistlikusse parteisse kuulunud, Foucault astus sealt välja 1953. aastal, seega veerand sajandit Petersonist endast varem, mis illustreerib lihtsalt asjaolu, et Marxi ideed olid ka sügaval sulaajal läänemaailmas aktsepteeritud. Kui seos postmodernistlike filosoofide ja marksismi vahel on loodud, kirjeldab Peterson pikalt ning laibanumbreid mõnuga üksteise otsa kuhjates stalinistliku režiimi koledusi, et naasta siis mõne Derrida ja Foucault’ mõiste juurde, mille analüütiline tähendusväli jääb talle kättesaamatuks, sest ta pole algtekstidega tuttav.

Klassikalise teadlase kõrvale on tekkinud ikonoklastist teisitimõtleja roll.

Näiteks räägib ta Derridale viidates logotsentrismi kriitikast, jõudes välja selleni, et postmodernistid põlgavad dialoogi, mistõttu takistatakse tumeveebi liikmete ettekandeid ülikoolides, kuigi Derrida üritas selgitada selle mõistega hoopis kirjaliku ja suulise teksti suhet kultuuris. Samuti on Peterson süüdistanud postmoderniste tõe väärtuse devalveerimises, st me elavat tänu nendele relativistlikus udus, kus võimalike interpretatsioonide hulk on piiramatu, kuigi Derrida räägib hoopis mürast, mis alati tõde ümbritseb ja moondab ehk selle vahendatuks muudab. Kahtlane on ka kogu küsimusepüstitus võimusuhetel põhinevatest rõhumisstruktuuridest, kuna postmodernistlik dekonstruktsioon tegeles, vastupidi, binaarsetel opositsioonidel põhineva maailmapildi lammutamisega.

Postmodernismi lühikursust pole mul siinkohal anda mõtet, sest ma lihtsalt demonstreeriksin oma teadmiste piiratust, kuna antud mõtlejatele lähenemine eeldab nende mõttemaailma sisseelamist. Tavaliselt tehakse seda raamatute kaudu, mille abiga on võimalik näha, millisesse raamistikku mingid mõisted või väited nende filosoofias paigutuvad. Postmodernistidest rääkides viitab Peterson üksnes Stephen Hicksi populaarteaduslikule teosele „Explaining Postmodernism: Skepticism and Socialism from Rousseau to Foucault”, mida ta korduvalt oma loengutel ja avalikel esinemistel kuulajatel lugeda soovitab. See ei anna mingit alust väita, et ta teab, millest räägib. Peterson pelgalt vahendab oma nägemust vahendatud tekstist, mida on kirjeldatud tabavalt kui buldooseriga historiseerimist. See on väga ohtlik tendents, mille vilju sai ka Eesti avalikkus hiljuti maitsta, kui isamaalaulik Tõnis Mägi omistas väärtsitaate Cicerole ja Herbert Marcusele, Foucault’ ja Derrida mõttekaaslasele Frankfurdi koolkonnast. Õigemini on Petersoni käitumine veel ohtlikum, sest tegu on kirjade järgi teadlasega, kelle sõnades on ametiga kaasneva autoriteedi tõttu tavakodanikel vähem põhjust kahelda.

Kui vaadata, kuidas Peterson on üritanud oma blogis mõistekasutusest tulenevat segadust klaarida, siis ilmneb, et Derrida ja Foucault pole teoreetikutena Petersoni otseselt huvitanud, veel vähem keskendub ta konkreetsetele tsitaatidele või mõistekimpudele. Ei, kasutades terminit postmodernistlik neomarksism, viitab Peterson laiemale praktikale, mis on sellest mõttevoolust võrsunud, ehk siis naisuuringute õppetoolidele, muudatustele haridussüsteemis, seadusandluses jne. Prantsuse mõtlejaid on siin vaja lihtsalt teoreetiliseks silmamoonduseks, et jätta kuulajatele mulje, nagu oleks käimas eriti kõrgetasemeline ja peenelt orkestreeritud vandenõu Lääne väärtussüsteemi pihta. Siin kerkib esile kohe mitu probleemi, mh tekib põhimõtteline küsimus, kas võrdsus siis polegi Lääne väärtus?

Petersoni loogikas toimuvad postmodernismist rääkides väga järsud hüpped – pealtnäha triviaalsed seigad hakkavad mängima määravat rolli tsivilisatsioonide tõusus ja languses. C-16-st on ainult sammuke GULAGi vangilaagriteni. Täna loed Foucault’d ja homme sõidutad kulakuid loomavagunitega Siberisse. Nii need asjad maailmas siiski ei käi. Isegi kui postmodernistid on mänginud tänapäeva identiteedipoliitika kujunemisloos oma rolli – sellele väitele on raske vastu vaielda –, tuleks selliste protsesside genealoogiat tutvustada, sest neis lünkades ja vahekohtades, millest Peterson meile kunagi ei räägi, luuakse uued seosed ja arusaamad. Mõjusam on muidugi kõneleda hirmujutte sellest, kuidas postmodernse neomarksismi viirus süütuid noori nakatab ja järgmisena juba lasteaedadesse on imbumas.

Tegu on kirjade järgi teadlasega, kelle sõnades on ametiga kaasneva autoriteedi tõttu tavakodanikel vähem põhjust kahelda.

Peterson kui kangelane

YouTube’is ja Redditis ringi luusides jääb mulje, et Petersoni online-fännibaas huvitub vähem müütidega vürtsitatud isalikest nõuannetest ja hoopis rohkem tema ristiretkest sotsiaalse õigluse sõdalaste ehk sõsside vastu. YouTube on pungil Petersoni sõnaosavust demonstreerivatest klippidest, mille kõnekad pealkirjad kirjeldavad, kuidas Peterson hävitab transsoolise professori, pühib minema oma vasakpoolse vestluspartneri või paneb aru pähe feministist sõssile. Petersoni parimatest paladest on koostatud kompilatsioone, nagu neid tehakse sportlastest. Petersoni fännataksegi sarnaselt mõne professionaalse jalgpalluriga. Pole küll võimalik osta Petersoni numbriga fännisärki, küll aga müüakse tema näolapiga T-särke ja kruuse, millest on hea juua doktor Petersoni „Sort Yourself Outi” siirupit, mis aitab muu hulgas identiteedipoliitika ja bloody postmodernismi vastu.

Petersonist tehtud fännivideod näitavad, millisel intellektuaalsel tasemel opereerivad paljud tema toetajad ning milliseks nullsumma mänguks on muutumas avalik debatt ka poliitikast väljaspool, kui eesmärk pole enam erinevaid vaatepunkte kaaludes tõe tunnetamisele lähemale jõuda – nagu oma arutelusid reklaamivad tumeveebi esindajad –, vaid oponentidele ära panna, oma vaatepunkt jõuga läbi suruda ja soovituslikult selle käigus vastaseid naeruvääristada. YouTube’is on valuutaks like’id ning domineerivaks emotsiooniks cringe. Hüperboolsete pealkirjadega fännivideod on veel üsna süütu viis oma kangelasele toetust näidata. Petersoni pöidlahoidjate seas on rohkelt ka neid, kes on tema kriitikute vaigistamiseks või mõnitamiseks osalenud pooleldi organiseeritud nn doksimise kampaaniates, millest kõige intensiivsema ohvriks langes Cathy Newman, kes sai lisaks tüüpilisele avalikule häbistamisele sotsiaalmeedias konkreetseid tapmisähvardusi, nii et Peterson ise oli sunnitud paluma oma fännidel taganeda.

Siit jõuame kõige karmimate etteheideteni, mida Petersonile on tehtud. Ta on olnud paljude noorte jaoks paremäärmusliku virtuaalmaailma sõnavara kasutades nn red pill, st piisavalt aktsepteeritud hüppelaud kangema kraami juurde. Ta valideerib oma kuulajate ürgseid tundeid soorollide, rasside bioloogiliste eripärade ning isegi jõu kasutamise suhtes sugudevahelises suhtluses. Isegi kui tema väidetes on olnud tõetera sees, hakkavad need elama internetis oma elu, nagu juhtus pealesurutud monogaamia mõistega, milles Petersoni vastased nägid võimalust tembeldada ta patriarhaadi eestkõnelejaks, kuigi Peterson ise viitas sellega hoopis antropoloogiast tuntud kontseptsioonile. Järsk järeldustele hüppamine, mis kinnitaks meie maailmapildi õigsust, on omane nii Petersoni pooldajatele kui ka vastastele. Kontekst on kiiret leeridesse jagunemist eeldavas arutelus üleliigne taustamüra, eriti kui selle kaudu hakkavad mõtlemisse imbuma vastukäivad nüansid. Sellest tulenevalt on arusaadav, miks Petersoni vahendusel otsitakse õigustust sellele, mida vaistlikult ise juba niigi tunnetatakse (muide, sellega on seletanud oma Petersoni-lembust ühes ettekandes ka Pajula). Ta ei apelleeri esmajärjekorras mitte intellektile, vaid tunnetele. Petersoni isikus saavad need tunded esmakordselt ära kuulatud ning neile pakutakse kuulajate identiteeti mitteohustavaid, kuid samas teaduslikult kõlavaid õigustusi ja selgitusi. Nii on Peterson virtuaalse hingekarjasena aidanud tugevdada oma toetajate misogüünseid seisukohti seoses valge mehe kannatustega postpatriarhaalses maailmas.

Petersoni vahendusel otsitakse õigustust sellele, mida vaistlikult ise juba niigi tunnetatakse.

Tõrjutud gruppide hingekeeltega mängimises on Peterson osav, tegu on ikkagi totalitaarseid süsteeme põhjalikult uurinud inimesega, kelle kodu seinad on täis sotsrealistlikku kunsti. Nende režiimide autoriteet rajanes hirmutamistaktikatel, mis tähendas tihti juba eksisteeriva ärevustunde ekspluateerimist selleks, et esitleda kõva käega liidrit päästva lahendusena. Petersonist on räägitud kui karismaatilisest autoriteedist, kes on Max Weberi käsitluses väga kiirete sotsiaalsete muutuste perioodil esilekerkiv üleinimlike ja üleloomulike võimetega indiviid. Vähemalt oma järgijate jaoks, kellele karismaatiline autoriteet lubab paremat tulevikku, kus vaenlastest saadakse võitu ja järgijate positsioon sotsiaalses hierarhias taastub. Selle lubaduse eest pakuvad toetajad talle vastu pühalikku andumust. Ehk siis tegu on teatud tüüpi ühiskondlikes situatsioonides esiletõusvate populistidega. Petersoni fännide puhul on jumaldamise aspekt ja staatuse kaotamise hirm kahtlemata olemas.

Kuigi on võimalik väita, et Peterson tegeleb noorte meeste radikaliseerumise lõksust päästmisega, juhatades neid eneseabi kaudu karakteri kasvatamise juurde, on tema puhul tajutav ka soov olla selle seltskonna jaoks märter. Tumeveebis osalejate ja nende jälgijate jaoks kinnitab avalik inkvisitsioon seda, et nende ettekuulutused vastavad tõele. Peterson on ise pannud suure kella külge asjaolu, et üks tema uurimisgrant lükati tagasi, kuigi tegemist on teadusmaailmas täiesti tavalise nähtusega. Tema fännid paremäärmuslikult Rebel Media platvormilt alustasid seejärel Indiegogo’s toetuskampaaniat Petersoni teadustöö jätkamiseks. Oma ettekannetes on ta väljendanud kartust, et järgmisena võetakse ära tema tegutsemislitsents kliinilise psühholoogina. Samamoodi on ta afišeerinud korduvalt ülikooli dekaanilt saadud kirja, kus on öeldud, et asesõnade debatt paljastas Petersoni käitumises diskrimineerivaid kavatsusi. Lisaks on YouTube sulgenud korra lühiajaliselt Petersoni konto. Kõik need seigad tõestavad Petersoni mõttekaaslaste jaoks, et sõnavabadus on tõepoolest löögi all, nagu nende eeskuju on neile kogu aeg kinnitanud.

Seejuures on C-16 Kanadas nüüdseks kehtima hakanud, kuid uudised vale asesõna kasutamise eest kohtusse kaevatute kohta puuduvad. Neid võib kauaks ootama jääda, sest seaduse tegelik eesmärk oli tagada transsoolistele isikutele võrdne kohtlemine elu- või töökoha otsingul ja avalike teenuste pakkumisel, mis tähendab inimlikus mõttes seda, et keegi ei jääks oma soolise identiteedi tõttu ilma peavarjust ega arstiabist. Pelgalt asesõnaga eksimine kedagi trellide taha ei vii, kui sellega ei käi just kaasas mõnitamine, ahistamine või verbaalsed rünnakud, mille puhul lasub aga süüdistajal reeglina väga suur tõestuskoorem. Tõsi, ette peavad vaatama need, kelle jaoks inimeste alandamine soo, rassi või seksuaalsuse alusel on ise teatavaks identiteeti kinnitavaks ja taastootvaks mehhanismiks. Paljud neist otsivad Petersoni kaudu selleks tegevuseks teaduslikku alibit.

Ei ole põhjust salata, et valge heteromees peab tegelema praegu eneseotsinguga. Tema autoriteet – Petersoni väitel küll kompetentsil ja voorustel rajanev – on mitmest suunast löögi all. Ilmselt nõustub ka Peterson sellega, et meie esimene reaktsioon on sellisel hetkel kaitsesse tõmbuda. Klammerduda veel tugevamalt oma ohus oleva identiteedi külge, saada sellega üheks, mitte olla teistsugune. Peterson on selle valulise muutumisprotsessi sümptom, kes kasutab kultuurisõdades juba varem sisse tallatud tõlgendusraame, liidab neile kommunismi peltsebuli, moodsa kommunikatsioonitehnoloogia ning oma esinejakarisma, et öelda ärevuses kuulajatele, et nende vastu käib mastaapne rünnak, aga käegalöömise asemel tuleb katsuda ennast kokku võtta (see kaheosaline sõnum võimaldab ka Petersoni fänniklubi laias laastus kaheks jaotada). Antud mõte kõnetab Petersoni peamist sihtgruppi kindlasti rohkem kui vasakust nurgast kostuvad rassismi- ja seksismisüüdistused palvega ennast lõpuks kokku võtta. Väljakutse, milliste positiivsete sõnumite ja narratiividega kõnetada staatusekaotusest heitunuid, seisab vasaksektoril alles ees. Seni tuleb Petersoni tõejärgse ajastu filosoofialaadsest tootest pärit argumente vaigistamistaktikaid kasutamata pareerida, näiteks alustades ühisosa sõnastamisest. Pajula ja Tarmo Jüristo sõnaduell Arvamusfestivalil näitas, et pole need maailmavaatelised lahkhelid nii fundamentaalsed ühti, kui seda ideoloogilistes kajakambrites näidata soovitakse, puudu on lihtsalt inimlikust arutelukultuurist ja seda paraku isegi ülikoolisammaste vahel.