Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Alatskivi vallas Rupsi külas. Paik asub vaid kolme-nelja kilomeetri kaugusel Peipsi järvest. Kodukoha kant peegeldub ka tema loomingus. Mitmed novellid ongi seotud ühe või teise päris maastikul asuva paigaga. Proosatekstides peegelduvad näiteks Kitselinn (novellis Kukulinn), Käkimägi ja ennekõike Peipsi või selle ümbrus. Samas on nüüdne Alatskivi piirkond muutunud paljude jaoks liivilikuks maastikuks. Samuti on Liivi tekstid andnud oma geograafilisest aspektist jätkeid hilisemate kirjanike loomingusse.

Ruumi mõju tekstile

Juhan Liivi proosas kujutatud ruumid on mimeetilised, kuid ruum ei toimi tekstides ainult välise raami, vaid ka aktiivse kaasosalisena. Murumäe mõisa geomeetrilisus oleks justkui mõisarahva väliseks projektsiooniks. Kitselinn aga oma elanike nägu ja sealsed katkised majad nagu vallasandid, kellel silm peast väljas ehk aken eest puudu. Need ruumid leiduvad tegelastes endis. Peipsi seevastu on justnagu mingi avarus, unistus, milleni püüelda, olles hoopis teistsugune kui need külad või mõisad. Tema on kättesaamatu. Peipsi järv ei esine Liivi novellides ainult maastikuelemendina, vaid ta võib määrata inimeste saatusi – neid uppumissurmaga hirmutades, neile tööd ja leiba andes ning ka kättesaamatuid unistusi luues.

Siiski nendiksin, et päris otseseid seoseid ei tohiks prototüüppaikade ja kirjanduslike paikade vahele tuua. Kui „Varjus” on juttu Peipsist, Kukulinnast ja Murumäe mõisast, siis teame, et Liiv kasutas nende prototüüpideks reaalseid kohti. Lugeja peas võivad, kuid ei pruugi, need seostuda samade paikadega. Lugejana kujutame kirjandusteose ruumi ette oma vaatepunktist, kirjanik annab meile vaid teatud juhtnöörid või jupid kaardist.

Reaalseid ja Liivi novellides esinevaid kohti ei saa pidada üheseks ka seetõttu, et Juhan Liiv kasutas oma tekstide alusena küll reaalset, Alatskivi kandi maastikku, kuid neile toetudes mõtles ta välja uued – kirjanduslikud – kohad ja paigad. Liivi tekstide tõlgendustes on reaalsus-kirjanduslikkus aga tihtilugu omavahel segi aetud. Toimub ruumisemiootikast tuttav virtuaalse ja tegeliku ruumi vahelise piiri hägustumine: Kukulinn-Kitselinn, Murumäe-Alatskivi. Eriti ilmne on see nõukogudeaegsete kirjanduslike ekskursioonide kirjeldustes, kus räägitakse sellest, kuidas käidi nt Kukulinna kaemas.(1)

Liivi ruumi eripärasid

Liivi kirjanduslike maastike eripäraks on aistilisus. Neid on kirjeldatud tajude kaudu, kusjuures visuaalse külje kõrval on oluline või isegi olulisim roll kuuldelisusel.

Liivi „Varjus” tuleb see eriti selgelt esile. Villu ei näe kunagi Peipsit, aga ometi tajub veekogu lähedust. Järv ei ole ligipääsetav – peategelane ei näe seda, ei küündi selleni, sest mets on ees. Ometi ulatub Peipsi kohalolu külani, kuna tema kohin ehk helilisus on tajutav ka Kukulinnas. „Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu linnuparve tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam – ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on – Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab – seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha!”(2)

„Käkimäe käo” keskmes ei ole mitte ümbritsev maastik, vaid see, millisena Käkimäe Kägu ehk Hans seda näeb ja milliseks ta seda oma häälega muudab. Novelli algupoolel toimub ühtlasi ümbritseva visuaalne imetlemine, ka lõhna tundmine, mis hiljem kaob. Kõige selgemini tuleb Hansu meelelaadi muutus välja tema hõigetes. Loo helimaastikku iseloomustab jutu alguses hüüdmine: „Hali, hali, haliluu, / haliluu!”(3) Mõne aasta pärast selgub, et loo peategelane on õige sõnaahtraks jäänud, tema on tubli tööline. Lugu lõppeb Hansu hõikega: „V a g u! N õ õ…!”(4) Selles hüüdes peegeldub nii peategelase muretu meelelaadi kadumine kui ka tekkinud tuimus ning pettumus. Hans ja ka ümbritsev maastik ei kõla enam meeldiva ja rõõmsa, vaid käskiva ning väsinuna.

Mõneti võib saada aimu Liivi kodukoha kõlast tema murdetekstide kaudu. Novell „Pildikesi Peipsi rannalt” o n kirjutatud täies mahus Kodavere murrakus. Lugudes „Metsahallis” ja „Ahne sepp” ning jutustuses „Vari” võib näha tinglikult kirjandusliku ehk kirjandusteose stiliseerimiseks tarvitatava murraku kasutamist, kuna murdes kõnelevad vaid Veni-Villem (Kodavere murrakus) ja Enn (põhjamulgi murdes).

Teksti mõju ruumile

Kirjanduslik ruum ja päris ruum on vastastikustes seostes – nad loovad ja mõjutavad teineteist. Tegelikust ruumist saab inspiratsiooniallikas või protomaastik kirjanduslikule ruumile. Samas võib kirjanduslik ruum projitseeruda päris maastikul või mõjutada selle mõtestamist nii, et edaspidi mingist konkreetsest paigast kirjutades tekib intertekstuaalne side varem ja hiljem kirjutatud tekstide vahel. Igal juhul võib märgata, kuidas päris ruumi peale tekivad kirjandusliku ruumi kihistused, mis ei mängi olulist rolli ainult mingi kirjandusteose kontekstis, vaid mõjutavad ka seda, kuidas paika üleüldse nähakse või tõlgendatakse. Samas eksisteerib selliseid maastikuelemente või kohti, mis ongi tekkinud ainult tänu mingile kirjandusteosele või tema autorile. Nendeks on näiteks kirjanikumuuseumid.

Kirjanduslikest paikadest „päris maastikul” esineb Liivi näitel kirjanikumuuseum ja tema loomingust mõjutatud Peipsiäär. Kui muuseumi puhul on tegemist kirjanduse loodud paigaga reaalses maailmas, siis kirjanduse mõjutatud ruum võib eksisteerida ka tekstikihistustest sõltumata – Peipsit ja Peipsiäärt võib vaadelda Liivi loomingust lahus; teiseks võivad kirjanduse mõjutatud ruumid hõlmata endas mitmeid kihistusi – paljude kirjanike loomingut. Need on niisiis pigem mentaalsed ja ligipääsetavad vaid vastavate tekstidega kursisolijatele.

Liivi loomingu tulemusena tekkinud päris maastiku ruumiks on kõige selgemalt Liivi muuseum, kus eksponeeritakse Liivi materiaalset pärandit. Samal ajal võib seal näha ruumi ajalisi kihistusi. Muuseumis eksisteerivad koos Liivide eluaeg ja nüüdisaegne muuseum ning seal viidatakse ka ümbruskonnas nähaolevatele paikadele, mis on seotud Juhan Liivi teoste ruumiga ja osutuvad tema loomingu protomaastikeks.

Liivi teoste protomaastikud ise on aga hoopis teistsuguse iseloomuga kui muuseumiruum. Need on laiemad nii territooriumilt kui ka tähenduselt (kui ülekasutatud see sõna ka ei oleks). Nimelt võib taoline ruum hõlmata endas erinevaid tähenduskihte, erinevate kirjanike loomingute kihistusi. Oluline on ka see, et inimeste jaoks, kes ei ole Liivi tekstidega kursis, on need lihtsad, kirjanduslike tähendusteta maastikud.

Teksti mõju tekstile

Alatskivi kandis on elanud ja elab praegugi teisigi kirjanikke-luuletajaid. Liivi kaasaegseks oli Anna Haava, praegu on sealt pärit Andrus Kasemaa, üsna lähedalt ka Valdur Mikita. Selgeimad seosed kahe kirjaniku kirjanduslike ruumide vahel võib leida Liivil ja Kasemaal.

Andrus Kasemaa on lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ning olnud mitu korda Juhan Liivi preemia nominentide seas. Kasemaa kujutab nagu Liivgi Peipsiäärt, kuid sajandipikkune ajaline nihe on muutnud nii sealset maastikku, eluolu kui ka selle kandi kujutamise laadi. Liivi eluajal elas enamik inimesi maal ning seal asuvatest kolgastest sai rääkida vaid vaestekülade näol. Tänapäevaks on kujunenud olukord, kus linnastumise tagajärjel on paljud maapiirkonnad üsna tühjaks jäänud. Inimestel pole enam maal suuremat teha – paremad koolid ja töökohad asuvad linnas, perifeerias aga elanikkond vananeb.

Kasemaa omailmaks ongi perifeeria või kolgas, millest ta loob omanäolise ja isikliku koha – Poeedirahu(5). Kasemaa ehitab oma isikliku idüllilise väikemaailma, milles koht ning luulemina emotsioonid on vahetus ning lahutamatus seoses. Lisaks, kuivõrd aeg võib kulgeda eri omailmades isemoodi, põimuvad Poeedirahus minevik, olevik ja tulevik väga tihedalt ühte. Nõnda tekibki kirjaniku omailm ehk Umwelt.(6) Poeedirahu, kuigi nime poolest fiktsioon, tugineb suures osas reaalsetele maastikele ning selle võib paigutada hõlpsasti Eesti kaardile. Kusjuures see paigutub enam-vähem samasse kanti Juhan Liivi loodud kirjanduslike paikadega. Nende suhtes antakse isegi kaugused: Poeedirahu asub Alatskivist lääne poole jääval Jõgevamaa ja Tartumaa piiril, „13 miili eemal Kukulinnast”(7). Poeedirahu lääneserva nimetab Kasemaa 21. sajandi Kukulinnaks. Nõnda kirjutab Poeedirahu üle sama maastikku, millele on oma kirjandusliku kihistuse jätnud Liiv. Nende kirjanduslikud ruumid hakkavad omavahel suhestuma ning üksteise lugemist mõjutama.

Intertekstuaalsuse all võib lisaks kirjanduslikele mõjutustele tuua välja ka Liivi tõlgendamise kihid – ennekõike Tuglase ja Vinkli geograafilise ruumiga seotud käsitlused. Siinkirjutaja kujutluspildis on need samuti tasandid, mis asetsevad Peipsiäärse maastiku peal lasuval Liivi maastikul, misläbi hilisemad uurijad või huvilised nii Liivi loomingut kui ka Alatskivi kandi maastikku näevad.

Juhan Liivi maastikud eksisteerivad nii tekstides, inimeste teadvuses kui ka tema kodukandi maastikes. Nende ruumide omavahelised suhted ei ole üksühesed, aga võib-olla just sellevõrra ongi need põnevamad – justnagu Juhan Liivi looming ja elu.