Oleme justkui astunud püsiva ebastabiilsuse ajastusse, kus julgeolekust tuleb mõelda seda enam, mida ebastabiilsem on keskkond, ja mida rohkem julgeolekust rääkida, seda ebastabiilsem kõik tundub.

Müürilehe aasta esimene teemanumber on pühendatud julgeolekule – seisundile, tegevusele, ohule, kaitstusele ja veel mitmele asjale, mida saab selle mõistega raamistada. Ja julgeolekuga saab tänapäeval raamistada kõike. Julgeoleku punased silmad vaatavad vastu elektrikapist ja piimariiulilt, uudistest ja sotsiaalmeediast, teatrilavalt ja unenägudest. Oleme justkui astunud püsiva ebastabiilsuse ajastusse, kus julgeolekust tuleb mõelda seda enam, mida ebastabiilsem on keskkond, ja mida rohkem julgeolekust rääkida, seda ebastabiilsem kõik tundub. Seega ma ei teagi, kas see lehenumber taastoodab lugejates ärevust või aitab seda maandada. On see kaitsepolitsei aastaraamatu hõimlane või kamuflaaž-latte?

Numbri sisulisele valmimisele aitas kaasa Tallinna Ülikooli Kesk- ja Ida-Euroopa Julgeolekukeskus (CEEShub), mille asutajad Birgit Poopuu ja Benjamin Klasche väidavad numbrit avavas julgeolekuvisioonis, et rahu ja julgeolek saavad eksisteerida vaid kõigi vägivallaliikide puudumise korral – kõige pisemast kõige globaalsemani. Henri Kõiv küsitles persooniintervjuus Ukrainas Hersonis viibinud ja kaht dokumentaalfilmi tegevat Ilmar Raagi ning jutt jõudis sõjast ja missioonikogemusest Aafrikas ka valimisõiguse ja kurjuse kujundlikuma käsitluseni. Hent Kalmo arutleb kultuuri raskesti määratletava jõu üle julgeoleku tagamisel ning seda suuresti ajalooliste näidete kaudu Tammsaarest Estoniani. Politoloog Tõnis Saarts analüüsib aga seda, kuidas vabaduste piiramine kaitsedemokraatia tingimustes ei pruugi sugugi populistide võimuiha aidata. Lisaks sellele käsitleme ka rahuharidust, TikTokki, keskkonda, varjumiskohtade olemasolu ja puudumist ning tutvustame uue Eesti start-up’i toodet, mis hakkab demograafilisel lahinguväljal suuri tegusid korda saatma! Müürilehe kujundaja Madis Katz räägib aga ära ausa loo sellest, kuidas temast sai tükk aega pärast 2008. aasta Gruusia sõda pika kaalumise ja eelarvamuste kiuste kaitseliitlane. Huumori koloss seisab, nagu ikka, Andreas Kübara õrnadel õlgadel. 

Julgeoleku punased silmad vaatavad vastu elektrikapist ja piimariiulilt, uudistest ja sotsiaalmeediast, teatrilavalt ja unenägudest.

Ühtlasi tähistab Müürileht oma seitsmeteistkümnendat sünnipäeva, mis tähendab, et oleme peaaegu täisealised. Pidu saab peetud 7. veebruaril IDA Raadio hubases stuudios morsi ja kringli, sünnipäevasaate ja peoga, kel jalad, see tulgu, kel janu, sel jalad! Ajastule omaselt on puldis nii Luurel Varas kui ka Kurbade Tüdrukute Klubi. Pidupäev on ka eesti raamatul, sest 2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Nõnda toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 eesti raamatu aasta. Selle tähistamiseks oleme kutsunud ellu uue rubriigi „Raamaturiiul”, mille tarvis käis kirjandustoimetaja Maia Tammjärv külas Rein Raual, kes leiab muu hulgas, et palju lugevate inimeste protsent elanikkonnast on tegelikult kogu aeg suhteliselt väike olnud. 

Sünnipäev on aeg sisekaemuseks ja mul kui peatoimetajal on neid kaemuseid kohati sundmõtetena liigagi tihti. Ikka istud ja mõtled vormist ja sisust, relevantsusest ja ajatusest, lugejatest ja kirjutajatest, rahast ja maailmalõpust. Kui Rein Raud mainis, et suur lugemus on ühiskonnas ühtlaselt tagasihoidlik konstant, siis meiegi toimetuse ja kaasautorite töö viljad pole alati universaalkaup à la vedelseep. Üks teemanumber võib olla ühele põnev ja teisele kohutavalt tüütu. Üks lugeja tahab rohkem küsimusi, teine rohkem lahendusi, üks rohkem poleemikat, teine rohkem rahulikku tooni. Ajal, kui internetiliiklusest suurema osa moodustab videosisu, laome ikka sõna sõna ja täht tähe haaval tekstimüüri, piiname kaasautoreid pika toimetusprotsessiga ja kiusame lugejaid allikaviidetega. Midagi jäärapäiselt ja heas mõttes sadistlikku on selles väikeses oaasis ka, kus mitme käe alt läbi käinud tähemärk on kuningas – selline kilpkonna joovastus. Aga sünnipäeva ja julgeoleku kontekstis on muidugi suurim rõõm selles, et saame anda lehte välja ilma ähvardamiste ja sekkumisteta, ilma tsensuuri ja näpuvibutusteta, teha seda vabalt ja sisulise vabadusega. Mulle tundub, et laiemat geopoliitilist jõufooni ja kõvatamist arvestades ei saa ka seda lõpuni iseenesestmõistetavaks pidada, eriti olukorras, kus ilmume sarnaselt teiste kultuuriväljaannetega avaliku raha toel. Ja iga kord, kui mõne maja külge saab pandud silt „avalik”, võivad ilmuda välja isandad, kes tahavad juhendada, mis nurgas tulease ja tugitool peavad olema. Igal juhul soovin sünnipäevaks, et ka seitsmeteistkümne aasta pärast saaks julgelt olles tähistada kõike, mis võiks tähistamist väärida, ikka kringli ja morsiga.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja