Und nähakse liiga tihti mitte ainult „ajaraiskamisena”, vaid lausa probleemina – millenagi, mida tuleks justkui tingimata optimeerida, minimeerida, modifitseerida…

Kuni vähemalt üks meediamaja – kui minu käest küsida, siis üsnagi vastutustundetult – Jüri Ratast usinasti mingiks suurmeheks kirjutab, oleme meie Müürilehes otsustanud hoopis unele keskenduda. (Kuigi, kas polegi magama heitmine siinkohal pigem adekvaatne reaktsioon? Vt ka: äratage mind üles, kui see jama on möödas…)

Üldse tavatsebki ajakirjandus end tihti küll ülla neljanda võimuna esitleda, aga enese vastutust mingite suurte protsesside kujundamises tunnistada ei taha. Ratas toob ikka klikid koju, nõndasamuti (kui mitte veel paremini) Kaja Kallase materdamine. Küll istub Kallas Zelenskõi vastas „ebaõnnestunult suletud ja eemale hoidvas” asendis, küll keelab õpetajatele palgatõusu ja lõpuks solvab muidugi presidendi vastuvõtule minemata jätmisega ei vähemat ega rohkemat kui kogu „Eesti riiki ja ajalugu”. Pretsedenditu! Kuigi meenutagem, et kui seesama Jüri Ratas 2019. ja 2020. aastal peaministrina Kersti Kaljulaidi vastuvõttudel ei käinud, uskus meedia võrdlemisi hea meelega, et tubli pereisa tahab lihtsalt veeta koolivaheaega perega, Eesti riigi ja ajaloo solvamisest juttu ei olnud. Niisamuti ei ole ajakirjanikele apetiitne siin praeguse presidendi enda tegevuses arvestatavaid probleeme näha. Nii on Kallase tümitamisest saanud rahvussport – jah, üks asi on siin reitingutes (ning mh tõesti ka nn idavedudes, selge see), aga kes või mis neid reitinguid mõjutab? Keegi ei tea, meie ju lihtsalt kajastame!

Kui see kõik aga sindki, hea lugeja, väsitab, on Müürilehe uneteemaline veebruarinumber just sulle! Küsime siin muu hulgas, kas poleks aeg und ja uneaega rehabiliteerida; astudagi teinekord välja kapitalistlikust oravarattast (!?) ja uurida, kuidas ja miks meilt kogu aeg produktiivsust nõutakse. Und nähakse liiga tihti mitte lihtsalt passiivselt ebavajaliku „ajaraiskamisena”, vaid lausa probleemina – millenagi, mida tuleks justkui tingimata optimeerida, minimeerida, modifitseerida… Nõnda on kerge unustada, et uni – ja igasugune jõudeaeg, molutamine, vedelemine jne lisaks sellele – ei ole meile tegelikult pelgalt eluliselt vajalik (mistõttu on nii enda kui ka teiste suhtes vastutustundetu selle igapäevane lahendamist vajava probleemina käsitlemine), vaid ju ka täiesti meeldiv praktika. Sümpaatsel moel juhtisid sellele asjaolule ühel või teisel viisil tähelepanu peaaegu kõik siinse lehe artiklid, sõltumata nende täpsest teemast või fookusest. Aga eks see vist nõnda olegi, et kui miski läheb liiga tasakaalust välja (ja produktiivsed ja edukad inimesed üha praalivad meedias, kui kasulik on kell neli või viis öösel ärgata ja üleüldse võimalikult vähe aega une peale raisata), siis käivitub sellele ikka ka mingi vastureaktsioon. Mulle tundub, et siit lehest leiab rohkesti just seda vastureaktsiooni, ja selle üle saab olla ainult hea meel.

Näiteks vestles Henri Kõiv selle numbri tarbeks mitmete unehäiretega maadlevate inimeste, aga ka unespetsialistidega, tuvastamaks, kui rusuvalt unetus inimesele mõjub – aga ehk polegi abi nii kaugel? Juttu tuleb ka 21. sajandi unekriisist ning unest kui vastupanust, kusjuures tõstatub ka küsimus, et mis saab siis, kui me unenägudesse hakatakse müüma reklaame (Tõnis Jürgens „Kuidas panna uni raha teenima?”).

Christel Rose Bachmanni artiklist „Liikideülene uni” saame lugeda aga näiteks sellest, missugune liik oskab vajaduse korral suikuda meetodil „pool pead korraga” ning kui kaua magavad koaalad. (Võiks ehk siinkohal ka küsida, kas meil on koaaladelt midagi õppida?) Küsimuse inimlooma unevajadusest ning konkreetsemalt hilise ärkamise rehabiliteerimise olen võtnud oma südameasjaks siin lehes (ja elus üldiselt) ma ise.

Muidugi saab selles numbris piiluda ka loomeinimeste magamistubadesse, sirvida Müürilehe täielikku und lõplikku unenäoseletajat, lisaks on kaasautor Liisbeth Horn võtnud tänuväärselt ette üsnagi radikaalse uneeksperimendi ning sellest tarvilikke ja teraseid järeldusi teinud. Aga puudu pole siit ka Sandra Nuudi artikkel masinate unest – Sandrat täname kusjuures eriti palavalt, sest just tema kureeritud näitusest „Uneversum. Rütmid ja ruumid” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis – ning tema inspireerivast ja innustavast tuurist meie toimetusele – sai alguse selle lehe praktiline ja hoogne ettevalmistus.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja