Müürilehe autonumber analüüsib meie suhet autodega. Mis teeb selle suhte nii eriliseks, nii vastupandamatuks? Mis seisab meie rallisõltuvuse taga ja mis ettekäändeid me endale toome, et mitte autoga sõitmist vähendada?

Osalesin möödunud aastal oma korteriühistu koosolekul Põhja-Tallinnas. See on nõukaaegne kortermaja, mille hoovis on umbes 25 silikaadist garaaži ja 30 parkimiskohta ning null pinki, liivakasti, pinksilauda või rattaparklat. Mõtlesin, et teen oportunistliku käigu ja ütlesin koosviibinutele: „Näete, meil ju va rohepealinn ja üha enam inimesi tahab liigelda jalgrattaga jne. Äkki saaksime luua paremad tingimused ka jalgrataste hoidmiseks, rattamaja või mida iganes?” Selle peale hakkas cargo-vestis majanaaber üleolevalt naerma, lõi nokatsi näpuga kuklasse ja ütles vene keeles: „Jalgratas, haha, mingi голубой oled vä, et rattaga sõidad?” Automentaliteedi löögirusikas üritab ikka odavaid võtteid kasutada. Sinna see arutelu igatahes sumbus, kuniks pool aastat hiljem ilmus prügikastide kõrvale kusagilt K-rautast kolmekümne euroga ostetud primitiivne rattahoidja, kuhu on isegi esiratast pea võimatu lukustada. See on paigaldatud pehmesse pinnasesse, kust soovija saab nii rataste kui ka hoidjaga nelja tuule poole minema kõndida. Imeline progress ja isupeletaja! Kujutasin vaimusilmas kadedalt ette, et uusarendustesse kolijatel on ikka roosilisem põli. 

Tundub, et roosilisem on see tõesti. Sattusin hiljuti lugema Endoveri Põhja-Tallinnas arendatava Volta kvartali sisuturundust, mis rääkis hoonete säästlikest küttelahendustest, kompaktsusest ja „15 minuti linna” kontseptsioonist. Sellest, kuidas kvartali planeerimisel on rõhk kergliikluse eelistamisel ja tervikliku elukeskkonna loomisel. Samas ehitatakse kvartalisse 1360-kohaline maa-alune parkla, mis siis autod silme alt ära võtab. Ühtpidi ehitame „head uut ilma”, aga teisalt ei saa seda ikkagi teha ilma tuhandete parkimiskohtadeta. Põhja-Tallinnas on pooleli hulganisti paralleelseid mastaapseid arendusi (Krull, Noblessner, Kopli liinid, tulevane Bekker ja Põhjala) ning hinnanguliselt lisandub veel tuhandeid uusi kortereid koos mõistagi pehme rohejutu ja tuhandete uute autodega linnaosa tänavatel. Maa-alused parklad, mis on tiheasustusega piirkondade norm, on esteetiliselt küll toredad, õuealal ja tänavatel on rohkem ruumi muudeks tegevusteks, mis juba nimetatud korteriühistus puuduvad täielikult, aga need autod tulevad ikkagi tänavatele, istuvad nn pudelikaelades, ummistavad avalikku ruumi, tekitavad müra- ja muud reostust. Aga mis sa teed, eks, sest kohaliku, indiviidi suveräänset vabadust manifesteeriva tagumiku ja autoistme vahel on kaks kilogrammi Super Attaki liimi.

Tegelikult peaks olema ammu möödas aeg, kus uut kortermaja projekteerides on seadusepügalasse kirjutatud sisse kohustus ehitada autodele parkimiskohad. Kuidas sa muudad inimeste mõtlemist, kui neid ootab igal pool mugav parkimisvõimalus? Sealjuures võib Põhja-Tallinna inimene näiteks sellest ehitatud kohast hinna tõttu loobuda ja parkida ikkagi n-ö tasuta linnatänaval. Lisaks sellele on juba uus mure, et tänu üüratule maa-alusele kaevamisele ja sealsetele parklatele suureneb ka põhjavee liikumise takistamine ja tulevikus ei pruugi linnas olla enam kõrghaljastusele sobivaid elutingimusi, mis vähendab omakorda elurikkust. Kinnisvaraturul võiks juba olla tegijaid, kes tuleksid välja korteritega, mille juures ega kõrval ei saa parkida pikalt (v.a näiteks parkimiskohad erivajadustega inimestele), vaid ainult lühiajaliselt, et ajada möödapääsmatuid asjatoimetusi. Viieteist tonni parkimiskohta investeerimise asemel saab üks pere osta rahulikult kolm või neli väga head elektrijalgratast. Või nagu ütles mulle hiljutisel vestlusel Bikeepi juht Kristjan Lind: „Iga vändatud kilomeeter toob ühiskonnale tagasi 60 senti.”

Aga eks sellised ettepanekud muidugi kõlavad Eestis nagu külahullu tegelikkusest irdunud soigumine. Eestlane tahab autost lahkumata valitsuse vastu protestida, oma lapse otse kooli fuajeesse maha panna ja parkida täpselt sinna, kuhu ta oma suva järgi soovib. Mõnel on kapis ka T-särk kirjaga „Ühistransport on rõve”. Vaba inimene, vaba maa, vaba auto! Aga inimene, kes hoiab kümne küünega kinni oma raudruunast, muutub nii või naa varsti ise veidraks õlijoodikuks, ajalooliseks kurioosumiks.

Müürilehe autonumber (Autoleht, vaata üle õla) analüüsib ka seda perversselt sügavat suhet autodega. Mis teeb selle suhte nii eriliseks, nii vastupandamatuks? Mis seisab meie rallisõltuvuse taga ja mis ettekäändeid me endale toome, et mitte autoga sõitmist vähendada? Kas on lootust, et hakkame massiliselt kergliiklema ja millal maabume automaksu tõotatud maale? Lisaks sellele palus Müürilehe toimetus kümnel kultuuriinimesel kirja panna oma tunded selle armastatud ja neetud masina vastu. Aga enne kui lõpetan ja täismahus autonumbri kallale asute, öelge endamisi kümme korda: auto brevis, vita longa, ratas mega!

Aleksander Tsapov, peatoimetaja