Kui Jüri Ratas tagasi astus, olin mina parajasti puhkusel. Õieti olin ma 13. jaanuari öösel kell 3, kui ERRi rakendus tõuketeavitusega nimetatud asjaolust märku andis, oma koduse majapidamise lage pahteldamas.

Seega sain ma ju endise peaministri tagasiastumisest teada isegi omajagu varem kui suurem osa ülejäänud Eestimaast. Lae pahteldamine oli aga pooleli, nii jõudsin veel mõni tund nokitsedes rahulikult mõtteid koguda. Jah, ka minu esimene reaktsioon oli üdini positiivne, isegi joviaalne, siis aga hakkasin mõtlema, et mis edasi saab. Kaalusin läbi mitmeid stsenaariume, alustades nii üldjoontes sellise koalitsiooniga, missugust praegu näemegi, aga pähe hiilis ka süngemaid nägemusi, näiteks et vana koalitsioon ikkagi jätkab, lihtsalt uue peaministriga jne. Ühesõnaga, eks ikka needsamad mõtted, mis päeva-paari jooksul ajakirjandusse ning sotsiaalmeediassegi jõudsid, lihtsalt veidi kontsentreeritumal moel. Selleks ajaks aga, kui kõik need reaktsioonid järjest n-ö live’i lendasid, oli minu isiklik vaade asjale juba üsna rahulik, mitte isegi ainult seepärast, et mõningase une järel tuli seesama lagi ka täies mahus üle lihvida (ja siis uuesti pahteldada ja siis…), vaid esmajoones põhjusel, et sattusin asju vastu võtma olukorras, kus üldine foon ja meeleolu võimaldasid keskmisest suuremat rahu. Olin ju ikkagi puhkusel. Asjad toimuvad maailmas ikka, aga ma ei pea neile otsejoones reageerima. Ei pea iga mõttevälgatust sotsiaalmeediasse läigatama (pealegi, kes neid kell kolm öösel üldse loeks ja laigikski…) või küüsi närides kõiki võimalikke (iseäranis musti) stsenaariume läbi elama.

Puhkust on vaja. Mitte ainult minu isikul, vaid kõigil, sh Jüri Ratasel, Donald Trumpil, EKREl ja Isamaal. Ikka on vahel vaja astuda samm tagasi ja järele mõelda. Sealjuures ei pea puhkus olema täielik, võrkkiiges lesimise asemel võibki vabalt võtta ette aktiivsema puhkuse, kõpitsedes majapidamist või minnes näiteks valitsuskohalt riigikokku n-ö jalga puhkama. Küllap on isegi parem see samm tagasi ise astuda kui oodata ära pealesunnitud puhkus – kas siis läbipõlenuna haiguslehel või aastaid opositsioonis.

Mõistagi on demokraatia toimimiseks vaja, et võim vahetuks. Poliitikutele ja erakondadele tähendab (või peaks tähendama) see aga tööd ja (aktiivset) puhkust vaheldumisi. Või ametiaegade lõppemisel uut tööd. See, et vahepeal kaldus nii paljudes riikides võimuvaheldumise kaalukauss ühtviisi paremale äärele, võis küll tekitada paljudes valijates frustratsiooni ja lootusetustki, aga küllap mööname kõik, et vaheldumist on vaja – see aga tähendabki, et võimulolijad ei saa meile alati meeldida. Jah, nii radikaalne ei oleks see vahepealne etapp pidanud olema, see ei olnud paratamatu, EKRE valitsusse toomine oli ikkagi Jüri Ratase selge otsus. Seda enam – ning töö ja puhkuse võrdlusega edasi minnes – oleks ehk meedial nüüd mõistlik populistidest ja äärmuslastest esiteks ise puhata, teiseks anda puhkust meediatarbijaile ning kolmandaks lasta puhata kaabudel endilgi. Las mõtlevad järele, vaatavad distantsilt. Kui ei ole just tegemist täielike sotsiopaatidega (mida igal juhul muidugi välistada ei maksaks), võib täitsa juhtuda, et siit tehakse isegi mingid järeldused. Aga see ei ole enam meie asi.

Ka demokraatia ise on töö – ta ei ole iseenesestmõistetav, teda peab tegema, arendama, parendama, ta on protsess, ta ei saa kunagi päris valmis ja muidugi ei saa ta ka kunagi päris täiuslikuks. Eelmine koalitsioon kõigi oma tulemitega esitaski meie niigi noorele demokraatiale pretsedenditult suure väljakutse, sh valiti ja toodi võimule inimesed, kes oleksid hoopis teistsugust valitsemissüsteemi soovinud, saamata seejuures ise aru, et seesama demokraatia ongi põhjus, miks nad kõigi silmanähtavate ohtude kiuste võimule said. Ometi loodan, et sellest ikkest on nüüd piisavalt õpitud, et (kõigi demokraatlike vahendite abiga) selle kordumist võimalust mööda vältida. Ja loodan, et väga selgele äärmusgrupile saabub nüüd riigijuhtimisest väga, väga pikk puhkus.

Lootusrikkamast küljest aitasid remonditööd mulle aga meenutada seda, et pahtliga annab parandada igasuguseid, ka päris suuri lõhesid ja pragusid. Jah, eelmine koalitsioon haavas ja lõhestas ühiskonda küll väga põhjalikult (ja väga teadlikult), aga see ei ole parandamatu. Siia-sinna pahtlit, vahel seejuures päris palju, siis tüütu lihvimistöö, siis uus pahtel… Lõpuks ehk enam ei aimagi uue värvi alt pragusid jm kahjustusi. Lootust igatahes on. 

Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja