Eelmise reede õhtul lendas vastu mu korteri akent tuvi. Kokkupõrkest andis märku tugev mütsatus ja järgnes kerge tardumismoment, mille järel tormasin rõdule hirmus, et mind ootab ees elu kaotanud lind.

Iroonilisel kombel toimus tuvi kokkupõrge just selle aknaga, millega kohakuti asetsevale seinale on riputatud Ari Asteri õudusfilmi „Pärilik” plakat, millel on kujutatud muu hulgas peretütre Charlie dekapiteeritud tuvi pead – linnu, kes vastu koolimaja akent lennates oma lõpu leidis.

2018. aasta juunis, kui too linateos oli kinolevisse jõudmas, kuulutasid meediaväljaanded, et tegemist on suve ja aasta õudseima ning häirivaima filmiga. Neurootilise õudusfilmižanri austajana polnud mul kahtlustki, et pean seda nägema, kuid linastuskuupäeva lähenedes keerlesid kõik need pealkirjad mu silme ees ning süvenes hirm, kuidas see film mulle vaimselt mõjub. Olles lasknud end haibist pimestada ning üles kütta, tabas mind filmi lõppedes pettumus ja vastuoluline tõdemus: hea, aga ei tekitanud minus peaaegu üldse hirmu, tunnet, mida ma kõige enam pelgasin. Mu adrenaliinivarud olid juba täiesti tühjaks jooksnud. Imelik on see inimmõistus – kõigepealt muretseb nädal aega ja siis laseb end ikkagi raha eest, karp plaksumaisi käes, hirmutada. 

Hirmu ja õudusega seotud teemad on minus korduvalt vastakaid tundeid tekitanud – kui eetiline on otsida ja leida põnevust, meelelahutust või esteetilist naudingut inimeste kannatusest? Ometi on õudus kui meelelahutus käinud inimkonnaga kaasas ajast aega, olenemata sellest, kas elu on parasjagu lihtne või mitte. Nii on selle pulbitsemise algallikateks olnud nii ühiskondlik käärimine ja rahutus, katastroofid, moraal, usk elusse pärast surma või hoopis teaduspõhised seletused maailma toimimisest, mis välistavad näiteks mitmepealiste koletiste olemasolu. Ent inimese fantaasiakraane juba nii lihtsalt kinni ei keera. Võtkem või näiteks 19. sajandi lõpus Pariisis avatud hirmu- ja õudusteatri Grand Guignol, mis kogus ainest grotesksest päriselust ning pööras selle eriti üle võlli etendusteks, kus verd pritsis põranda alt ja inimeste arteritest ning kuritegusid sooritasid kõiksugu seksperverdid ja kättemaksuhimulised armukesed, kes serveerisid oma ohvritele peekrisse segatud mürki.[1] Või Coney Islandil 19. sajandi lõpus avatud lõbustuspargi, kus sai kogeda eri sündmuseid alates Pompei hävimisest kuni omaenda matmise läbimänguni. Elusalt matmine oli toona muide üsna levinud ja isegi põhjendatud hirm.[2]

Küsimusele, miks me siis ikkagi tahame hirmu kogeda, pakub vastuseid Monika Luik mainumbri avaloos, vaadeldes meie suhet hirmuga läbi jungiaanliku perspektiivi, mis seletab seda muu hulgas võimalusega oma hirmudele otsa vaadata, isiklike traumadega tegeleda ning ohtlikest olukordadest hoiduda.

Kuigi keegi meist pole kaitstud õnnetuse, surma ega vägivalla eest, on 21. sajand varasemaga võrreldes vähemalt enamiku jaoks palju turvalisem paik kui aegadel, mil maailmu laastas üks sõda teise järel, kellegi ebasoosingusse sattumine viis giljotiini alla või oli võimalus, et su korilusretk lõpeb mõne metslooma toidulaual. Paljude tänapäeva hirmude subjektid on muutunud justkui abstraktsemaks olluseks, mille jälgi aetakse taga mööda inimsuhteid ning lapsepõlves kogetut, teadmata, kas mõnd konkreetset päästikut üldse ongi. Sellegipoolest ei tasu nende hirmude mõju alahinnata ning pole harv juhus, kui need halvavad kogu meie elukorralduse. Kui tulla tagasi eespool püstitatud küsimuse juurde õuduse kui meelelahutuse tarbimise eetilisusest, on meil kindlasti privileeg kogeda ja õppida hirmu tundma turvalises keskkonnas, eriti ajal, mil sarjatootjad ja taskuhäälingute tegijad on avastanud kullasoone ning otsustanud true crime’i pedaali täiega põhja vajutada. Ülekaalukaks auditooriumiks on muide naised. Kui õudus meediumina juba sajandeid meiega on püsinud, teenib see ilmselt olulisemat eesmärki kui meie sisemiste psühhopaatide rahuldamine, mis ei välista muidugi ka seda varianti. Parem on oma hirme kompida ja tunnistada, end isegi õudusfilmide abiga rehabiliteerida, sest reaalsed õudused ja hirmud ei kao meie ühiskonnast kuhugi.

Mis puudutab aga mu aknaga kokku põrganud tuvi, päädis olukord nii tema kui ka minu jaoks ehmatusega, ning olles end paar tundi kogunud, lendas ta taas oma tuvielu elama. Kas selles tuvis on nüüd midagi muutunud, kas ta suhtub lendamisse suurema hirmuga kui varem, seda ma öelda ei oska, kuid edaspidi võiks tema ju natuke ettevaatlikum olla ning mina lindudele selgemini tee eesootavast lõpust märku anda.

[1] Gordon, M. 2017. Theatre, death and the Grand Guignol. – Death: A Graveside Companion, toim. Ebenstein, J.
[2] Ebenstein, J. 2017. Death-themed amusements. – Death: A Graveside Companion, toim. Ebenstein, J.

Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja