Iga festival, ükskõik kui tore ja inspireeriv, saab ükskord läbi ja võib ilmneda, et järgnev argipäev on sama hall ja murelik kui eelnevgi.

Maikuus näeme Eestimaal enda ümber tavapärasest rohkem kirjandust – juba järgmisel esmaspäeval stardib Tartus nädalapikkune Prima Vista kirjandusfestival, kuu lõpus jõuab aga järg pealinna, kus kinnitab viieks päevaks kanda festival HeadRead. Niisiis paistab, et kui üldse millalgi, siis maikuus võib olla lihtne järeldada, nagu oleks meie kirjandusmaastikul kõik hästi, autorid ja teosed kenasti fookuses, kultuurirahvas rõõmus ja toidetud. Põhjust tähistamiseks – ehk isegi murede unustamiseks – ju on ja seda tasubki teha, igal võimalusel, tähistame meiegi selle numbriga kirjutamist ja kirjandust.

Aga pidupäevale kui niisugusele on teatavasti omane ajutisus. Iga festival, ükskõik kui tore ja inspireeriv, saab ükskord läbi ja võib ilmneda, et järgnev argipäev on sama hall ja murelik kui eelnevgi. Nagu rääkis mulle selle lehenumbri persooniintervjuus Igor Kotjuh: „[Ü]hest küljest on meil eesti kirjanduse päev lausa lipupäevana välja kuulutatud, aga teisalt on kirjanikud mures oma argielu pärast.” See intervjuu saigi tavatult tõsine, nukkergi, aga ütlen endale, et see on vajalik – ilustamise ja klaas-pooltäis-mõtlemisega tegeleme niikuinii pidevalt, paiguti vist lausa oma vaimse tervise ärapetmiseks.

Kui tänavu jaanuaris ilmnes, et kultuuriministeerium leidis ootamatult peaaegu miljon eurot erakorralist raha teatrisfäärile (mis ju tervikuna on päris mitme teise kultuurivaldkonna poolt vaadatuna niigi ebaproportsionaalselt suurema püsirahastusega), hakkasid liikuma väga põnevad asjad, mille tulemusel leidis ministeerium paar nädalat hiljem EKKMile äkitsi katuse parandamiseks 20 000 eurot. Sümptomaatiline on aga see, et käima lükati asjad tookord ikkagi sellesama teatrivaldkonna enda seest – mäletatavasti tegi seda Kinoteater, kes oma tegevustoetusest 10 000 eurot EKKMile andis. Fakt on, et sellist raputust oli sel hetkel vaja. Ühelt poolt oleks küllap meile kõigile vahel tarvilik vaadata korraks enda mätta otsast kaugemale, tehagi mõni siiras žest, kui see on meie võimuses. Aga teisalt ilmnes siin teravalt, et häält saavad teha need, kel hääl on.

Jah, see oli lõpuks laias laastus n-ö õnneliku lõpuga lugu (vähemalt üht konkreetset katust silmas pidades). Samas on see selgesti vaid jäämäe veepealne lapike. Meie kultuurimaastikul on nii palju asutusi ja ettevõtmisi, mis põrkavad pidevalt lihtsa ja tõhusa mantra „raha ei ole, raha ei ole, raha ei ole” vastu, ja kui nad samas näevad, et teisele valdkonnale (kus hääled on kõlavamad) seda ikka üha leitakse, signaliseeritakse neile ju pidevalt seda, et raha ikkagi oli ja on – lihtsalt mitte teile.

Eks seda häält saab küllap ka treenida, kuigi see võib olla inimlikult keeruline – mitte internaliseerida pidevat väljastpoolt tulevat signaali. Olen viimastel aastatel rõõmuga jälginud, kuidas kirjarahvaski on hakanud rohkem häält tegema, küll laenutushüvitiste suurendamiseks, küll vabakutseliste olukorra üldisemalt fookusesse tõstmiseks, aga ometi on siingi veel väga palju teha. Tsiteerides taas Kotjuhi: „Küsimus on selles, et asjad ei liigu edasi, kui neil pole riigi heakskiitu. […] See tähendab, et sellal, kui Värske Rõhk otsib proosatoimetajat või Müürileht kultuuritoimetajat, ei leia me ühtegi kuulutust, kus mõni venekeelne kultuuriväljaanne otsiks sellist inimest. Sel lihtsal põhjusel, et meil ei ole taolist väljaannet.”

Tõepoolest, väljaanne Raduga suleti 2006. aastal, Võšgorod aastal 2019, õhinapõhisematest näiteks subkultuursema suunitlusega portaal ПЛУГ küll nominaalselt eksisteerib, aga uut sisu tekib sinna harva (sellest aastast seda ei paistagi), samuti on lood Eesti venekeelsele kirjandusele keskendunud e-ajakirjaga Oblaka. Nõnda on see koht juba mõnda aega tühjana seisnud. Neid näiteid on väljal muidugi palju rohkem, ka viimasest ajast: Eesti Kirjanike Liidu (ja üleüldse loomeliitude) rahastuse küsimus, Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu koondamislaine… Kui juba suured ja väärikad institutsioonid peavad virelema, kuidas siis üldse midagi uut ja värsket – mis on kultuurile hädavajalik – sellesse pilti võiks lisanduda? 

Loomulikult on igasugune entusiasm ja sisemine põlemine kultuuri tegemise eeltingimus, aga see ei tohi olla ainus eeldus. Pelgalt tegemisrõõmust saab teha – ja tehaksegi – asju teinekord päris arvestatava aja vältel, aga mitte lõputult. Mäletan veel isegi pikka ja väsitavat perioodi, kui Müürileht iga kuu järgmiste numbrite väljaandmiseks rahastust pidi otsima ja polnud mingit kindlust, et leht üldse püsima jääb. Nukker on mõelda, kui paljud väärt inimesed lihtsalt enne ära väsivad – nagu oleks see võinud juhtuda ju ka meiega.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja