Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”

Minu uudishimu küll kasvas, aga hirm oli samas väga suur. Põhimõtteliselt arvasin, et selline asi on ikka juba väga tõsiste narkomaanide pärusmaa. Siis aga jõudis kätte päev, mil selgus, et minu elu esimene (ja ühtlasi ka viimane) poiss-sõber on mind petnud. Kuna mu ettekujutus armastusest oli tol ajal umbes sama primitiivne nagu narkootikumidestki, mõjus see mulle niivõrd laastavalt, et sellele kommile lisaks, mille ma olin juba varem alla neelanud (ja millest tulenevalt oli avameelseks muutunud ka mu peika, kes oli sama teinud), otsustasin ma kogu maailmale karistuseks märterlikult lisaks ühe margi hapet sisse kütta. (Ja eks narkootikumidega kipubki nii olema, et kui neid juba kuskil vedeleb, võib kindel olla, et need ka ära tarvitatakse!)

Muide, nüüd hiljuti sain teada, et sellist kombinatsiooni kutsutakse candy flip’iks – see tähendab nimelt LSD ja ecstasy korraga tarbimist. Igal juhul sain ma selle lustakast nimest sootuks süngema sisuga tripi käigus tunda üksinduse talumatut totaalsust ja mõistsin selle vältimatut kohalolu igal ajahetkel. Taipasin, et kogu minu maailm piirdub ainuüksi minu enesega. Seda abstraktset tunnet on isegi raske kirjeldada ning tol hetkel oli seda kohutav teada saada ja taluda. Ma ei olnud selleks valmis. Ja kuigi olen õppinud ajapikku sellest teadvustatud üksindusest hoopis suurt rahulolu tundma ja meelekindlust ammutama, olen ma päris kindel, et see üksainus kord muutis minu arusaama elust üsna põhjalikult.

Ma ei saa samas öelda, et kahetsen, et see tollane seik nii välja kukkus, või et see oleks mulle paar päeva hiljem enam mingi erilise maailmalõpuna tundunud, kuid seda ma pean küll tõdema, et mul on kujunenud selle kogemuse põhjal veendumus, et mina ei ole iial see, kes soovitaks kellelgi narkootikume teha või julgustaks kedagi selleks. Erinevad droogid võivad muuta üleöö inimese sügavaimaid alateadlikke mõtteid ja tundmusi, mis kujunevad loomuliku protsessina välja pika aja jooksul, ja isegi kui mingi aine tarbimine ei lõppe otseselt bad trip’iga, on raske öelda, kas need ajus tekkivad muutused tulevad inimesele kasuks või kahjuks.

Vahelepõikena, kas teate seda „Eesti laulu” sketši, kus Avandi ja Sepp on kehastunud rastafarideks, laulavad, et me suitsu ei tee, ja tuiavad vidukil silmil tossu sees ringi? Arvatavasti naeran ma iga kord, kui seda nägema satun, endale tilgad püksi just põhjusel, et see on nii absurdselt tõene. Kui inimene suitsetab regulaarselt liiga palju kanepit, saab sellest kohe aru. „Kuule, tundub, et see on jälle mingi kivimees,” on mu sõbranna nii mõnegi oma uue tutvuse kohta öelnud, hääles äratuntav pettumusnoot. Narkootikumid muudavad (isegi kui pealtnäha märkamatult) igaüht, kes neid tarvitab, ja vahet ei ole, kas tegu on inimesega, kes proovib midagi ühe korra, mõne pühapäevatarvitajast uusboheemlase või äärelinna süstlanarkomaaniga.

Ma ei anna hinnangut sellele, kas jälje jäämine kui selline on hea või halb, sest seda on võimatu teha – see on inimeste puhul niivõrd erinev, aga mõte on iseenesest väga huvitav, sest kogu narkoteema ei ole üleüldse nii mustvalge, kui sellest enamasti avalikult rääkida tavatsetakse. Ma püüdsin hiljuti ühele sõbrale selgitada, miks inimesed narkootilisi aineid tarvitavad, ja väita, et inimkonna teadvuse avardumise mõttes on pigem hea, et sellised ained avastati, nõustudes seejuures siiski asjaoluga, et paljudele indiviididele on need ikkagi ennekõike kahjulikult mõjunud. Selle „teadvuse avardumise” all ei pea ma silmas seda, kui narkootikume tarvitatakse mingitel uusspirituaalsetel või muidu hämaratel, vaat et religioossetel eesmärkidel. Mõtlen siin hoopis seda, kuivõrd viimasel ajal on avardunud hüppeliselt inimkonna arusaam neuroloogiast ja aju biokeemiast ning sellest, kuidas inimene mõtleb, tegutseb ja maailma tajub; on saadud teadlikuks, et erinevate keemiliste ainetega on võimalik mõjutada protsesse, mis inimese ajus toimuvad.

Kellel on huvi, saab teadusportaalidest põhjalikumalt lugeda, kuidas keemilised ühendid mõttetööd mõjutavad ja kuidas nende tarvitamine võib luua eeldusi ajus uute seoste tekkimiseks. See omakorda võib loomulikult kukkuda sõltuvalt inimesest ja olukorrast välja skaalal väga hästi kuni väga halvasti, tuues endaga kaasa vastavalt kas siis loomingulisust, uuenduslikke ideid ja paranenud käitumis- ja mõttemustreid või hoopis psühhoosi, sundmõtted ja käitumishäired. Eelneva plaanis jõudsin ma oma arutluskäiguga lõpuks suure ringiga tõdemuseni, et narkootilised ained ei ole iseenesest põhimõtteliselt halvad, aga neid tarbiva inimese eesmärk, füüsiline ja psüühiline ettevalmistus ja sotsiaalne keskkond määravad pruukimise tagajärjed või tulemuse. Erinevad narkootikumideski sisalduvad ained mängivad juba praegu märkimisväärset rolli mõne väga raske haiguse ravis, teiste seas depressiooni, skisofreenia, aga ka vähkkasvajate puhul.

Lühidalt tahan ma öelda, et narkootilised ained on lisaks sellele, et need on halastamatud hävitajad, samal ajal ka potentsiaalselt võimsad abivahendid. Aga kui me räägime nende reguleerimisest seadusandlikus plaanis, siis las nende kasutamise üle otsustamine jääda ikkagi teadlaste ja arstide pärusmaaks. Paljugi on veel avastamisjärgus ja suur osa inimestest kipub oma võimeid ja teadmisi nendes küsimustes korralikult üle hindama. Traditsiooniliselt on küla peale olnud ikka ainult üks šamaan, kes nende asjadega tegeleb, rituaali ellu viib ja vajaduse korral haigele rohu määrab ning kellele on vastavaid teadmisi põlvest põlve edasi antud. Ja kui leidubki mõni isehakanud teadjamees või -naine, kes ei suuda oma uudishimu tagasi hoida ning salaja keelatud aineid pruugib, olgu ta siis valmis riskima peast segi minemisega ja jäägu selle eest ka vastutuse kandmine tema enese õlule.

Helen Tammemäe, peatoimetaja