Ma ei ole mingi pühapäevafeminist, muidugi, aga ma ei ole ka kuidagi radikaalne. Seetõttu on nii kummaline, et mingite ringkondade jaoks olen mina võib-olla kõige feministlikum kuju üldse. Ja ma sugugi ei arva, et ma olen ainus niisugune, vaid, vastupidi, usun, et ma olen üks lõpmatult tavaline feminist.

Mind ei vihasta, kui mulle osutades öeldakse, et selle seltskonnas ei julge naistele veini valadagi; mind ei vihasta isegi see, kui mult küsitakse (erinevalt eelmisest näitest ilma igasuguse huumorivarjundita), et „Mida te siis tahate, 21. sajandil, teil on ju kõik olemas!?”, aga ma ei viitsi sellele ka reageerida. Ei ole minu asi otseselt vaenulikele inimestele või gruppidele kogu feminismi selgitada. Sest ma ei esinda kogu feminismi, ma esindan ainult iseennast.

Mind ei vihasta enam jõhkrad stereotüübid lollakates romkommides; mind ei vihasta enam šovinistidest naised (ja miks nad peaksidki vihastama rohkem kui šovinistidest mehed?); seegi, kuidas teatud tüüpi mehed püüavad mulle selgitada näiteks Eesti sõjalisi strateegiaid või motivatsioone või siis jalgpallireegleid „küünelakkide keeles”. Mind ei vihasta ka totrad, aga kindlalt püsivad stereotüübid feministide kohta. Kui üldse, siis need teevad mulle nalja. Ja ma tean, et on neid, kelle jaoks see piir jookseb hoopis mujalt, kelle jaoks ma niimoodi ei olegi mingi õige feminist, ja see on okei!

Ma ei ole vihane feminist, see sai siin nüüd selgeks, aga päris zen muidugi ka (veel?) mitte. Mind vihastab rämedalt homofoobia maskeerimine mingisuguseks äraspidiseks tervemõistuslikkuseks, loomu(likkus)truuduseks või kellegi kaitseks; niisamuti jätkuvalt naeruväärselt levinud ohvri süüdistamine vägistamisjuhtumites; jõhkrad topeltstandardid hea või õige naise kuvandi käsitlemisel me meedias; konkreetne (teadlikult valitud) ignorantsus, kurtus ja räuskamine. Need on minu piirid ja nendega tegelen pea igapäevaselt, ja iga keeletundlikum inimene saab aru, et sellessinases lõigus nimetatud küsimustesse suhtun hoopis emotsionaalsemalt („rämedalt”, „äraspidiseks”, „naeruväärselt”, „jõhkrad” – kui tegelda enese sõnade põgusa grammatilise analüüsiga).

Seejuures on vihastamine ju okei, kui selleks on põhjust. Mulle tundub, et tuleb lihtsalt valida oma lahinguid, mitte joosta lõputult peaga vastu müüri ja vaielda nendega, kellega vaielda ei ole mõtet, astuda uuesti ja uuesti sinna ämbrisse, mis kulutab ainult ühte poolt, antud juhul mind või sind, kallis tavaline (kaas)feminist. Sest sinna ämbrisse olen mina küll oma elu jooksul liiga palju astunud.

Just see, et see, mis on minu (ja sinu?) jaoks täiesti normaalne, on piisavalt paljude jaoks täiesti radikaalne, näitabki ju, et ka sellel sajandil on meil endiselt nii paljust rääkida. Nagu ka see, kui palju ma ise (ja sina!) olen arenenud, näiteks viimase kuue aasta jooksul, ja arenen iga päev veelgi, saan targemaks ja teadlikumaks, aga õpin ka järjest valima oma lahinguid, kaotamata seejuures huvi, löömata seejuures käega.

Kirjutasin sellesse lehenumbrisse loo Facebooki grupist Virginia Woolf Sind Ei Karda! ja ma väidan täiesti tõsimeeli, et minusugusele igapäevafeministile on see olnud äärmiselt valgustav ja arendav koht. Sel on omad (näiteks formaadist / valitud meediast tulenevad) miinused, meist erinevate jaoks erinevad, aga see köömeski, mis sealt iga päev minu feed’i jõuab, annab nii palju juurde. Ma ei nõustu – ja loomulikult ei peagi nõustuma – sealt kõige ja kõigiga, feminist on inimene nagu iga teine. See, et ma naine olen, ei tähenda, et ma nõustun iga naisega; see, et ma eestlane olen, ei pane mind nõustuma iga rahvuskaaslasega; see, et ma kirjandusteadlane ja/või ajakirjanik olen, ei tähenda, et ma nõustun iga kolleegiga jne jne jne. See on ju tegelikult täiesti iseenesestmõistetav. Nagu kõikide läbimõeldud otsuste, valikute ja teekondadega, on ka feminismiga – me teeme ise oma feminismi. Me tugineme millelegi (kes teooriale ja kirjandusele, kes kogemustele, kes autoriteetide seisukohtadele – kes neist kõigile), me kuulame ja arutleme, areneme, vaidleme ja välistame, vajadusel vihastame, aga vajadusel korrigeerime või täiendame oma seisukohti, vajadusel mõtleme ümber, ja sellest kokku tuleb see, mis siin on oma – mis on mulle oluline, millega mina nõustun.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja uudistetoimetaja