Ühel hommikul vaatas mulle sotsiaalvõrku sisse logides sealt vastu ühe inimese pahameelest kantud sõnavõtt, nagu me ahastaksime ühe hukkunud süürlasest väikelapse pärast, aga mitme tuhande Eesti lapse ja noore tulevik meid ei huvita; seisame üksikute abielluda soovivate homopaaride eest, aga sajast tuhandest üksikemast ei hooli jne.

Inimestele ei saa panna pahaks siirast soovi oma kodumaad, vaateid ja rahvast hoida ja kaitsta, aga ometi on sellised sõnavõtud väiklased. Miks ei tule sellise arvamuse väljaütlejad enamasti selle peale, et uurida, mis on nende ühiskonna valupunktide põhjused, mille tõttu muret tuntakse? Ohtu oma maailmanägemusele nähakse valikuliselt enda jaoks ebameeldivas. Olen ammu mõelnud, et kui näiteks seista traditsiooniliste pereväärtuste eest (ja kindlustada sellega Eestis elavate laste ja noorte tulevikku) ning tahta teha seda tõesti efektiivselt, tuleks tegeleda sellega, et meie maal oleks vähem alkoholismi. Kas keegi on üleüldse välja selgitanud, mis on Eestis perede lagunemise ja laste ning noorte kannatuste peamised põhjused? Ma siiralt kahtlen, et nendeks on samasoolised paarid.

Või kui keegi hakkab rääkima sellest, kuidas mõnisada pagulast ohustavad tõsiselt eesti kultuuri püsimajäämist, siis armastan küsida, millised eesti kirjanikud on kõnelejale kõige südamelähedasemad. Tavaliselt saab üsna ruttu selgeks, et tegu polegi väga lugemishuvilise inimesega. Selle peale millegipärast kõik ei tule, et eesti kultuuri püsimajäämist võiks ohustada rahva harimatus ja vähene lugemus.

Ümbritseva maailmaga suhestutakse fragmentaarselt, oskamata näha selle orgaanilist terviklikkust. Nähtusi kistakse nende kontekstist välja ja luuakse suvalisi ja meelevaldseid seoseid, millel pole olukorra otseste põhjustega erilist pistmist. Emotsioonide pinnalt lükatakse ühte patta kõik, mis parajasti kõige karjuvamalt nina ees on.

Samas kui see, mis juhtub kuskil kaugel eemal, pole justkui meie asi ja ohtu hakatakse nägema alles siis, kui kriis on ühtäkki õuele saabunud. Nii eskaleeruvadki kauged sündmused ühel hetkel selliseks, et asjade käigu lihtne ümbersuunamine muutub võimatuks. See ongi praegu maailmas juhtunud. Ja mitte üksi Lähis-Idas – jätkuvalt on väga aktuaalne ka süstemaatiline keskkonna saastamine paljudes arengumaades. Ilmselt peame ära ootama, millal saabuvad Euroopa piirile ka miljonid põgenikud, kes ei saa oma koduriigis enam olla, sest kasumiahnus on laastanud maa, millega sümbioosis nad on aastatuhandeid elanud. Ma ei imestaks, kui seegi paljude jaoks suureks üllatuseks osutub, olgugi et selged ohumärgid on juba mõnda aega endast aimu andnud. Tõsiasi on see, et suur osa inimkonnast elab täielikus teadmatuses ja pimeduses, uskudes, et neil endil pole mingisugust rolli maailmas toimuvates protsessides. Ja see usk on vankumatu.

Põgenikekriis on tagajärg, millega tuleb parimal võimalikul moel tegeleda, mitte selle eest pead liiva alla peita, kasutades väiklasi argumente, nagu meil oleks endalgi küllalt probleeme. Lääne maailmal on selles konfliktis oma roll, nagu ka saastatud keskkonna puhul arengumaades. See on suures osas kapitalistlikust ideoloogiast kantud käitumismustrite tagajärg, mida me endale tunnistada ei taha, ning ka Eesti rahvas on seda ideoloogiat suure poliitilise trauma tagajärjel pimesi toetanud, andmata endale aru, et oleme sellega kaasvastutajad. Seda isegi hoolimata sellest, et meil pole õnnestunud nautida täiel määral neid heaoluühiskonna vilju, millest pimestatuna me nii mõnegi fakti ees silma kinni oleme pigistanud. Ma ei väida, nagu meil oleks olnud palju muid valikuvariante, ja võib-olla otsustasime halbadest valikutest parima kasuks, aga see ei vabasta meid vastutusest.

On viimane aeg hakata kaasama otsustamisprotsessidesse inimesi, kes juhinduvad teadmistest. Mul on väga kahju tõdeda, et meie valitsus selliseid inimesi riigi juhtimises praegu märgatavalt ei väärtusta. Eesti poliitikas ning avalikus arvamusruumis valitseb läbu, kus domineerivad emotsioonidest kantud sõnavõtud. Eesti vajab praegu kaineid otsuseid. Selle ettepanekuga haakub ka meie sellesügisene esimene lehenumber, milles võtame vaatluse alla põhjuse, mis eesti inimeste kainet mõistust ja selget meelt kõige süstemaatilisemalt hägustama kipub.

Lehenumbri teemadele aitas kaasa mõelda Norra toetuste ja sotsiaalministeeriumi rahastatud kampaania „Joome poole vähem!” meeskond.