Alates sellest ajast, kui ma isikliku telefoni sain, helistas vanaema mulle alati aastavahetusel mõni minut pärast südaööd ja soovis head uut aastat. Sel ega eelmiselgi aastal ta mulle ei helistanud ja nendel hetkedel on mulle kõige selgemini tajutav, et teda ei ole enam.

Mõnikord mõtlen ma sellele, kui raske oli ta lõpp – ennekõike vaevarikas temale endale, aga keeruline ka minule ja mu vennale, kes me teda muu elu kõrvalt nii palju, kui oskasime, hooldada ja toetada püüdsime.

Hiljuti, 30. detsembril sattusin spordivigastusega EMOsse ja kui olin juba röntgenikabinetist välja tulnud ning ootasin järjekorras arsti vastuvõttu, kärutasid kiirabiarstid läbi ooteruumi kahepoolsete ustega koridori suunas ratastoolis babuškat. EMOs oli väga rahulik õhtu – vaikus enne tormi. Peagi kiirustas ruumi nooremas keskeas naisterahvas, kes registratuurist samuti läbi kahepoolsete uste koridori juhatati. Veidikese aja pärast kõndis naine sealt, babuška käevangus, juba välja. Memmekese süüdlaslikust pilgust ja talle järele tulnu kergelt ärritunud olekust võis välja lugeda, et vanaemaga tuleb taolisi seiku ette mõnikordki. Kas ta oli kukkunud või tabas teda paanikahoog? Ma küll ei tea, mis tegelikult juhtus, küll aga meenutas see olukord mulle jõuetust, mis valdas mind vanaema surma eel.

Kõigepealt ei jaksanud vanaema enam kodust välja minna ning olgugi et tema eest poes ja apteegis käimine ei olnud niivõrd üle jõu käiv, oli raske tema aina süvenevat depressiooni kõrvalt vaadata. Tema muserdatud meelt ei lohutanud enam pikad köögilauavestlused teetassi taga. Vanaema tervis jäi aina halvemaks, kuni ta ei suutnud enam õieti korteriski ringi kõndida. Ta sattus mitu korda järjest haiglasse, kus ta siis üles turgutati ja edasi järelravikliinikusse saadeti. Viimase kohta võib öelda, et tegu on suuresti surma eesruumiga ja see ei ole õdus koht inimeste jaoks, kellel seal viibida tuleb (vastupidi, tundub, nagu keegi oleks andnud endast kõik, et see oleks võimalikult kõle ja kõhedust tekitav). Loomulikult saadi seal hakkama patsientidel kella pealt mähkmete vahetamise ja neile ravimite (ning ebamäärase värvi ja vormiga püdela toidu) manustamisega, ent alamakstud hooldajate jaoks on protseduurid pigem nagu liinitöö ning rõhku ei panda emotsionaalselt keerulises seisundis patsiendiga suhtlemisele.

Mulle paistab, et tavapäraselt on hooldaja vene keelt kõnelev naisterahvas, kes on Eesti tööturul vähim hinnatud ja alamakstuim tööjõud. Tervise Arengu Instituudi andmetel moodustas hooldajate palk möödunud aasta märtsis 1242-eurosest keskmisest brutopalgast 69%. See ei ole just piisav, arvestades töö füüsiliselt ja vaimselt rasket iseloomu. Järelravikliinikus hoitakse eakat maksimaalselt mõned nädalad, seejärel tuleb ta koju viia või leida talle koht hooldekodus, kuhu ei pruugita samas õendusabi vajavat vanurit vastu võtta. Seda enam, et pensionist hooldekodu koha eest maksmiseks reeglina ei jätku ja nendele on ka pikad järjekorrad (seda eriti Tallinna jt suuremate linnade lähedal paiknevates asutustes). Aga sa ei saada ju oma lähedast kuhugi, kus sa ei jõua teda regulaarselt vaatamas käia. Meie jaoks ei olnud hooldekodu niikuinii võimalus, sest ka kõige odavam (ühtlasi ilmselt ka kõige õudsem) variant oli liiga kallis. Nii viisime vanaema koju, kus teda tuli mõnda aega ise hooldada. Vähemalt nii kaua, et välja mõelda, mida edasi teha.

Olukord paistis üsna väljapääsmatu ja tundus, nagu polekski olemas talutavat lahendust. Paljud inimesed on jäetud omaste hooldamisega Eestis üksi ja reaalsus on see, et teenuste kättesaadavus on halb. Meie peres läks nii, et vanaema sattus üsna pea uuesti haigla intensiivraviosakonda, kust ta mõne aja pärast järelravikliinikusse saadeti. Seal ta kustus juba mõne nädalaga ning suri lõpuks vaiksete appikarjete saatel. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas oleksime hakkama saanud, kui vanaema oleks vajanud õendusabi ja hooldamist aastaid. Mind on jäänud aga siiamaani kõige rohkem painama see, mis tunne tal võis olla kõiki neid väntsutusi läbides. Mis tunne tal oli, kui teda kõledas palatis nagu kartulikotti küljelt küljele pöörati, samal ajal kui ta ainus soov oli saada koju oma voodisse? Mis tunne on hooldekodus vaikselt appi karjuvatel vanainimestel, kes on sinna lukustatud uste taha või voodisse aheldatuna surema viidud? Mida me saame lähedaste, kaaskodanike, ametnike või poliitikutena kohe ja viivitamata ära teha, et nende inimeste kannatusi leevendada? Kas me saame luua tingimused, et kõigil oleks võimalus vananedes väärikalt surra, isegi kui see tee on pikk ja konarlik? Kas me suudame jõuda neis küsimustes ühiskondliku konsensuseni, nii et lubadused ei jääks tühjadeks valimiseelseteks sõnakõlksudeks ja midagi ka päriselt muutuks?

Pole parata, et tihtipeale ei mõtle me sellistele asjadele enne, kui juhtub midagi mõne meie enda lähedasega või tunneme ise, et meid on hooletusse jäetud. Ma tean, et Eestis on tarku ja häid inimesi, kes töötavad pidevalt selle nimel, et hoolekandeteenused oleksid kättesaadavamad ja olukord paraneks, aga samal ajal on see ilmselgelt teema, mis vajab tunduvalt suuremat avalikku tähelepanu, lahenduste arutamist ja poliitilisi otsuseid kui seni. Sealjuures ei jõua inimene, kellel on kodus hooldamist vajav lähedane, kirjutada arvamusartikleid ega tegeleda lobitööga. Veel vähem suudab enda eest seista see, kes ise abi vajab.

Helen Tammemäe, peatoimetaja