Lubage mul jagada lugu oma viimasest käelise töö kogemusest. Taustaks nii palju, et minu kokkupuuted käsitööga on minimaalsed. Kui mõnest isikust räägitakse uhkusega kui kuldsete kätega mehest, siis mina olen selle täielik vastand.

Ütleme siis, et tinast kätega mees. Pirni saan vahetatud ja naela ka seina löödud, kuid näiteks akutrelli hoidsin esimest korda käes siis, kui sain oma elamise ja tekkis vajadus vannitoafurnituuri kinnitada. Sellest ajast saati põrnitsevad mind vannitoa seinal etteheitvalt kaks auku, mis pole ühestki nurgast vaadates paralleelsed. 

Igatahes, nüüd oli mul vaja vannitoaplaatide ühenduskohtades silikooni värskendada – piisavalt väike ja pealtnäha ka kerge töö, mille ma riskisin oma tinast kätega ise ette võtta. Kõigepealt tuli teha osturetk maskuliinsuse katedraali ehk ehituspoodi, milles kõrguvate riiulite vahel ekseldes saab aimu tuhandest pisikesest detailist, millest meid ümbritsev maailm on kokku pandud. Samas tabad end mõttelt, et enamiku detailide funktsioon jääb arusaamatuks. Maailm avaneb ja sulgub su ees. Õnneks pääsesin Bauhofist vajaliku kraamiga tulema. So far, so good.

Tänapäeva teadmusühiskonnale omaselt võtsin parandustööga alustamiseks snitti YouTube’i videotest. Jällegi, tundus, et ei saa olla midagi lihtsamat kui vannitoaplaatide silikoonimine. Ometi hakkas projekt ruttu viltu kiskuma: silikooni ei tulnud piisavalt peale, tinast käed üritasid lahendada probleemi suurema jõuga, kuni silikoonipüstoli päästik ootamatult väändus. Töö sai küll tehniliste viperuste kiuste lõpuks tehtud, kuid mõned töövahendid on nüüdseks kasutuskõlbmatud, tulemus jätab soovida ja minu käsitöötrauma süvenes ühe kogemuse võrra.

Müürilehe käsitöönumbris on teisigi lugusid, mille lähtepunktiks on trauma, mida on kogetud küll koduse vannitoa asemel hoopis tüdrukute käsitöötunnis. Kui kehalises kasvatuses juurutavad spordipõlgust pealesurutud konkurents ja füüsilise tegevuse liiga kitsas mõtestamine, mis võib tekitada nii mõneski tunde, et sport pole tema teema, siis käsitööängi tõukab tagant valmisobjekti ideaal, olgu selleks siis kinnas, müts või puulusikas. See, kelle esimesed arglikud sammud käsitööpõllul jäävad ideaalobjektist kaugele, võib lõplikult heituda. Selles mõttes oli mul endal lohutav lugeda, kuidas isegi esmasest ängistusest üle saanud isikud on järgmised kümme aastat kudunud eranditult rõivaid, mida pole võimalik kanda. Ja sellest hoolimata on nad lasknud varrastel käia! Nii võib öelda, et käsitöö algab andestusest. Andestamisest iseendale, kui oled loonud käki, rikkunud ära vannitoa seina või lõhkunud tööriista ning teinud endale selle käigus haiget.

Mina tegin katki silikoonipüstoli, sest iga tööriist nõuab õiget tunnetust, mida minul tol hetkel polnud. Internetist vaadatud video võib küll näidata ette sobiva asendi ja töövõtte, kuid sellestki võib baastunnetuseta väheks jääda. Võin enda vabanduseks öelda, et silikoonipüstol on võrdlemisi uus ja spetsiifiline tehniline agregaat, mille käsitsemise oskust ei anta kultuuris samamoodi edasi kui haamri või kirve kasutamist (ja hea on, et puude lõhkumist ei õpita video vahendusel!). Enamasti kanduvad käsitöölised praktikad edasi põlvest põlve. Ikka nii, et alguses vaatad pealt, kuidas isa naelu seina lööb, siis lööd koos temaga ja lõpuks käid ise enesekindlalt, haamer käes, majapidamises ringi. Need põlvkondlikud ülekandemehhanismid pole enam enesestmõistetavad.

Käsitööbuum, mille väljenduseks on nii kodus villitud õlu, isetehtud seep kui ka Ragnar Kondi peakatete fännamine, on tarbimistrend, kuid vihjab samas ka murele, et mingid oskused võivad jäädavalt igavikku kaduda. Käsitöös on tallel rikkalik kultuuripärand, mis algab sellistest elementaarsustest nagu korrektsed töövõtted. Ja nagu kirjutab Andrus Laansalu, siis Eestis katkesid nõukaajal ehitus- ja puutöötraditsioon. 90ndatel sooritatud hüpe Läände üksnes võimendas katkestust füüsilistes traditsioonides. Milleks tegeleda millegi parandamise või oma kätega valmistamisega, kui samal ajal on poodides esimest korda riiulid lookas? Alles viimasel kümnendil, kui Maslow’ püramiidi baasvajadused on saanud paljude jaoks rahuldatud ning isetegemisega ei seostu enam automaatselt mahajäänud Ida-Euroopa riigi kuvand, on hakatud õhinaga taasavastama materjalide, mustrite, tehnikate ja traditsioonide põnevat maailma.

Koroonajärgselt soovitatakse suvel külastada kontserte ja näitusesaale, et kohalik kultuur elaks ja kestaks. Kultuuri ei pea päästma aga tingimata tarbides. Miks mitte hoopis midagi oma kätega luua? Kuuldavasti on see hea ka vaimule. Äkki on võimalik nii isegi käsitöötraumat leevendada?

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja