Seni, kuni me veel hõljuvad valguskerad ei ole, võime teha rahu mõttega, et meie kehalisuses peitub võimalus, mitte oht. Aju on ainult üks tervest hunnikust kogemisvõimelistest organitest. Nahk, lihased, silmad ja sõrmed tuleks tagasi mänguväljakule kutsuda – näiteks tantsima.

Hot take otse Platonilt: „Kust tulevad sõjad, kaklused ja fraktsioonid? Kust mujalt kui kehast ja selle ihadest!” Artikuleeritud kehalisus astub antiikmõtlejatest ja kristlikust teoloogiast inspireeritud somatofoobia vastu. Somatofoobia viitab kultuuriliselt jagatud hoiakutele-uskumustele, mille järgi keha on ebameeldiv, ebausaldusväärne, segadusse ajav, piiritlev, viha ja distsiplineerimist vääriv. Platon, Descartes ja Püha Augustinus kasutasid keha kirjeldamiseks näiteks sõnu „vangla”, „soo”, „puur” ja „udu”. Idee, et vaim on loodud keha juhtima, lähtub eeldusest, et „keha on kõige selle asupaik, mis ohustab meie kontrollikatseid”, nagu kirjutab filosoof Susan Bordo. Aga meie ihu ei ole kauss, milles ulbib vaim. See eraldus on kunstlik.

Tants, olgu siis hobi korras või kunstiliste ambitsioonidega, pakub selle lahususe asemele mustmiljon erinevat idee, tunde ja liigutuse vahelise suhte mõtestamise viisi. Müürilehe tantsu erinumbris võtame nii kogemuslikult kui ka teoreetiliselt ette mitmed neist. Mõne jaoks tuleb enne energiline, laetud liikumine, millest tärkab enesekindlus ja heldem vaade iseendale, näiteks räägib Kaarin Kivirähki artikkel postitantsust muu hulgas sellest, kuidas see paneb läbi mõtlema naiselikkusega seotud norme. Kehakartusele seisab vastu ka Gregor Kulla lugu, mis kehastab sõpradega tantsimise luuüdini tajutavat erootilist potentsiaali. Jagatud ideeline maastik võib aga viia ühise, koordineeritud liikumiseni, mille võimet poliitilise protestivaimu sütitajana avab Iiris Viirpalu. Tantsunumbriks valmistudes mainisin teemat oma kunagisele klassivennale, kes teatas kategooriliselt, et tema meelest on tantsukunst üks kõige mõttetum kunstivorm üldse, et kehadega sõnumi edastamine teeb asjast arusaamise liiga keeruliseks ja et ta lihtsalt ei saa pihta, miks keegi peaks seda vaatamas käima. Jah, tantsukunst on mitteverbaalne, ambivalentne, isiklik. Selle mõistmiseks vajalikud kujundid võivad olla üldiselt mõistetavad (näiteks kellegi jalgade pesemine), vahel tekib ühe kunstniku või grupi œuvre siseilmas ja mõnikord piirdub tükisisese füüsilise ampluaaga. Koreograafiat kui ihulist teksti ühtaegu edastab ja kogeb tantsija keha, sealjuures nägu. Tantsus tehakse sõnumit, kombates sõnastatava piire. See muudab tantsust kirjutamise keeruliseks. Nendele, kes koreograafilist keelt väljaspool selle esteetilist potentsiaali ei mõista, on tantsu kui kunsti nautimine seetõttu raske. 

Teadmatusest võidakse eeldada, et ühe lavastuse loomisprotsessi keskmes on teatud selgelt verbaliseeritud mõte, filosoofia või narratiiv, mis siis viieliselt abstraheeritakse, liikumisse seatakse ning Rubiku kuubikuna publikule ette tantsitakse (ehk: vaim, siis keha). ZUGA Ühendatud Tantsijate pea esietenduva „Suure teadmatuse” proove jälgimas käies mõistsin aga, et nii nagu ühe etenduse puhul, on ka loomeprotsessi selgrooks siiski tajulised, koostöös sündivad, katsetuslikud olukorrad. Kui korraks proovisaali kõik uksed lahti teha, saavad tantsijad näiteks kohe aru, kas see tegelikult ka tüki kujunduses kõne alla tuleb – teoreetilist arutelu pole tarvis, meeled annavad vastuse. Kehavaim teab.

Ehkki ohverdustantsud on nüüdseks passé, siis mingi ohverduselement tundub tantsuga siiski kaasnevat. Postitants on, eriti algajale, kohutavalt valus. Tunde tantsupõrandal reivides hakkavad valutama nii sääred kui ka tallad ja rahvatantsijate kroonikad paljastavad päikesepõletusi või vihmast läbimärjana lõdisemist. Uue tantsu õppimine võib olla tohutult piinlik. Ikka tantsitakse. Kas me armastame valu või on tantsunauding lihtsalt seda väärt? Või teeb selle talumine meie pühendumisest midagi märkimisväärset? Midagi üliinimlikku – või äkki hoopis ülimalt inimlikku?

Mis metafoore kasutavad keha kohta inimesed, kes on loonud sügava suhte oma meelelise maailmaga? 72-aastaselt kohtus Helen Keller, tuntud kirjanik ja puuetega inimeste õiguste eest seisja, kes kaotas 18-kuuselt nägemise ja kuulmise, Martha Grahamiga, ühe moderntantsu alusepanijaga. Neist said sõbrad ja ta asus aktiivselt Grahami stuudiot külastama. Ükskord olevat ta küsinud: „Martha, mis on hüppamine? Ma ei mõista…” Graham kutsus enda juurde tantsija Merce Cunninghami ja asetas Kelleri käed tema pihale. Stuudio vakatas ja vaikis pingeliselt, tähelepanelikult. Cunningham asuski, Kelleri käed tema küljes, sooritama väikeseid, kuid jõulisi hüppeid. Mõistes toimuvat tantsija keha kaudu, kattis Kelleri nägu suur lambipirni süttimise naeratus, ja kui tantsija lõpuks peatus, ütles ta: „Kui imeline! Kui mõtlemise moodi see on! Kui väga see meelt meenutab!”

Sanna Kartau, kultuuritoimetaja