Kui ma ütlen, et lähen maale, siis pean silmas oma vanaema talu Mulgimaal, kus elavad mu vanavanemad ja vanatädi.

Kui olen maal, siis internetis (eriti) ei käi, kannan vanaisa vanu dressipükse ning kui õhtul sauna lähen, loetakse sõnad peale, et ärgu ma lasku vanapaganal end kaasa viia. Söön hommikust, lõunat ja õhtust koos vanavanematega nende väikses kollaseks võõbatud kivist seintega köögis. Seal oli kunagi hiiglasuur veekatel, aga nüüd on selle asemel boiler. Koridoris viib üks uks sahvrisse ehitatud vannituppa ning teine jahedasse tarre, kus on muldpõrand ja kahesaja aasta vanune kiviahi. Kunagi olid seal koer, sead, kanad, lehm ning väga ammu ka üks hobune. Nüüd elavad mu vanavanemate talu ja tädi pere talu vahel sadakond lammast. Ahjaa, tädi pere elab seal ka – jalutuskäigu kaugusel popsitalus. Tädi, onu ja kuni neli last olenevalt sellest, kes parasjagu kodus on ja kes laia ilma peal. Nii et suviti on päris tavaline, et meie pere lõunalaud on nagu üks keskmise suguvõsa kokkutulek.

Mu vanaema sündis selle maja tagatoas. Seal tulid ilmale ka tema õde ja vennad ning neljakesi võrsusid nad suures rehetalus, kus karjatati loomi, pandi kartult, tehti heina. Vahepeal käidi ülikoolis ja siis tuldi mitmesse tallu tagasi. Nii kasvas mu vanaema üles tööd tehes ning praegugi ei saa vanaema-vanaisa-vanatädi kaua käed rüpes istuda, vaid toimetavad alatasa. „Kellel on aega kirikus käia, kui on vaja kartult panna,” on mu vanaema öelnud.

Möödunud suvel, kui vanaemaga sibulaid, rediseid, porgandeid ja herneid rohisime, eksisin noore aedoa määramisega – arvasin, et see on peet. Vanaema ütles selle peale, et oleks pidanud meile lapsena ikka rohkem tööd kätte andma, aga ta ei tahtnud, et tema lastelastel nii töine lapsepõlv oleks, nagu temal oli olnud. Heinateo ajal võisime mööda heinamaad ringi lipata ja rõukude vahel heinahaldjaid mängida. Kui olen mõne suurema tähistamise eel linnast maale käimas, on minu ülesanne kartulisalati hakkimine ja täidetud munade tegemine. Kui võtan suvel vanaisalt muruniiduki käest ja hakkan ise niitma, istub ta seina äärde pingile ning jälgib pingsalt, kas taipan ikka kivi ja juurika juures jõnksu teha.

Kusjuures, kui onu ja onupoeg samal ajal traktoriga mööda sõidavad, vaatavad nad heakskiitvalt, et linnapreili ka tööle hakanud. Oleme õdedega ilmselt liiga ebakorrapäraselt koolide-ülikoolide kõrvalt maal käinud, et meiega kartulipaneku või marjakorjamise ajal arvestada saaks, ning nüüd ma ei oskagi seal eriti muud teha kui lillepõõsaste vahel päevitada ja raamatuid lugeda. Vanaema tunneb mind piisavalt hästi, et näha, kunas siidinäpp on liiga kauaks peenra kohale küürutama jäänud, misjärel ta mulle mõne tubasema tegevuse annab.

Meie peres võib maalt linna tulemise mustrit näha üsna selgelt põlvkondade kaupa. Kui vanaema on põline mulk ning enne ja pärast Tartu ülikooliaastaid maal tööd teinud, siis minu ema jäi küll pärast ülikooli Tartusse, aga istutas tagaaeda kartulit ja maasikaid. Mina aga elan linnas ega kasvata potitaimegi ning ma ei kujuta ennast ette koidust hämarikuni kehalist tööd tegemas. Meie põlvkonnal on küll tore komme suviti kuhugi võssa putku panna või rabajärve sukelduda, aga päriselt maale, kus tuleb katust paigata, loomi talitada, peenraid kitkuda, kolivad meist vähesed. Pigem võetakse suund suurlinnade poole. Minu maakohas elu (töö) käib, aga kuidas mina seda eluviisi edasi kanda saaksin?

Kas võib olla, et tulevikus tehakse Eesti aladelegi õpperetki, nagu praegu on asunud Siberi eestlaste sünnipaikadesse teele kunstnikerühmitus SLED? Hiljuti raporteerisid nad oma Instagrami lehel näiteks Idrinskojest, kus kohalik tädi Valja õpetas noortele vajalikke igapäevaoskusi, näiteks kuidas sibulaid lõigata, puid tuua, juukseid kammida, prügi kanadele ja koertele sorteerida, jalgu pesta, haigeksjäänuid ravida ning surnuid mälestada.

Tänu vanavanematele on mu maaelukogemus olnud idülliline nagu ilmselt paljudel, kes ainult suviti või jõuludel maale pääsevad. Ehk suudame selle romantiseeritud tunde najal ise maaelu piisavalt alal hoida ja ellu kutsuda, et meie kunagine järelpõlv saaks meid külastada kas või lehistes marjaaedades, kui lehma, kahte siga ja kümmet kana kasvatama ei hakkagi?

Piret Karro, keskkonna- ja kultuuritoimetaja