Olen seda meelt, et tasuta veebiajakirjandus on tinginud peavoolu kolletumise ja teemaderingi monotoonsuse, ning samalt redelipulgalt vaadatuna ilmus ERRi portaalis mõni nädal tagasi meediatööstuse magistrandi Kaspar Jõgeva sulest vägagi asjakohane mõttearendus ettepanekuga muuta veebiväljaanded kohustuslikus korras tasuliseks, millega ma üldjoones päri olen.

Teisalt tähendab see omaalgatuslike meediate või mis tahes vähemusi esindavate väljaannete, aga ka üleüldse turule tulevate uute tegijate vaatepunktist, praktiliselt võimatut missiooni enese ülestöötamiseks. Soovides liikuda mitmekesisust toetava ühiskonna poole, pole ma kindel, et selline skeem ka praktikas hea mõte oleks. Olen kogenud, kui kaua võib peavoolumeediatel aega võtta, et mõni pika vinnaga, aga siiski oluline teema üles korjata (võtkem või toosama sooneutraalne kooseluseadus). Ega kõik toimetajad ja ajakirjanikud pole rumalad, aga kui ajakirjanduslikku sisu dikteerib kasumipotentsiaal, on loomulik, et sellised teemad tuleb esmalt blogide ja suhtlusvõrgustike toel üles soojendada, ning alles siis, kui on tekkinud laiem huvi, on lootust, et vastavad teemapüstitused jõuavad ka leheveergudele.

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.

Samas ei ole kellelegi uudis see, et praegune meedia ärimudel pole jätkusuutlik. Vaadakem näiteks kas või omaalgatuslike kultuurimeediate olukorda: ‪kes tahavad tegutseda meediaväljaandena tõesti professionaalselt, mitte vaid hobi korras, neil tuleb enne asjalikku sisu ennekõike lahe‬ olla – see on ainuke viis ellujäämiseks. Sul peavad olema lahedad fotoshuudid lahedate inimeste ja cool’ide asjadega (Slacker) või sa pead olema piisavalt äge, et julgeda tunnistada, et kõik on kogu aeg pilves ja perses (Nihilist). No ja siis on Müürileht, millelt oodatakse ühelt poolt kvaliteetsemat sisu, teisalt aga heidetakse ette, et ei maksa liiga diipi panna. Eks omaalgatuslik meedia ongi vaheetapp – selline õhinapõhiselt üles töötatud meedia, mis võetakse varem või hiljem riigi rüppe (nagu hiljuti Värske Rõhk) või mis hea edu puhul ennast ühel hetkel erameediaks üles töötab. Kes ei lähe emba-kumba eespool nimetatud teed, see – julgen arvata – sureb varem või hiljem välja, sest õhin saab ühel hetkel otsa. Näiteks siis, kui õppelaenu tagasimaksed end käendajatele meelde hakkavad tuletama.

Omast kogemusest võin öelda, et ajalehe ülestöötamine tühjade pihkudega on ajamahukas ja närvesööv ettevõtmine. Ja selle aja peale, kui sind laiema auditooriumi seas väljaandena tunnustatakse, on su teel olnud juba piisavalt üle-noatera-hetki – niisiis pole ime, et Eesti turule just tihti uusi meediaväljaandeid ei sünni. Meil näiteks on praegu selline noatera-hetk. See tähendab seda, et meie rahastajad (kultuuriministeerium, kultuurkapital ja Tartu linn) ei leia väidetavalt vahendeid, et meie toetusi oluliselt suurendada. Samal ajal on tulnud mingi sein ette ka sellega, et me ei suuda rohkem reklaami müüa. Kõik, kes tahaksid end Müürilehes reklaamida, on paraku alles alustavad ja uued ettevõtted, kellel trükireklaamiks raha ei jagu. Suured tegijad ostavad reklaamiplaneerimise teenust aga sisse meediaettevõtetelt, kelle hästi koolitatud strateegidest töötajad meid meie väiksearvulist tiraaži arvesse võttes kohe potentsiaalse reklaamikanalina nimekirjast elimineerivad. Kedagi ei huvita seal, mis väärtusi sa kannad. Numbrid räägivad! Need, kes end Müürilehes reklaamivad, on vähesed erandid, kelle valikud peegeldavad laiemat huvi ja toetust lehele. Nii ei jäägi meil tuleval aastal muud üle, kui jääda lootma sellele, et meil on tänaseks päevaks piisavalt lai auditoorium, kes peab Müürilehe olemasolu vajalikuks ja on valmis sellise ajakirjanduse eest maksma hakkama. Uuest aastast ei ole Müürileht enam tasuta väljaanne, aga kui meil on piisavalt ostjaid ja tellijaid ja kuni me sellisel viisil kuidagi hakkama saame, jääb meie veeb kõigile tasuta lugemiseks siiski alles – seda selleks, et nüüdiskultuuril ja kaasaegsetel mõttevooludel oleks vaba levi ja need jõuaksid aeg-ajalt ka peavoolumeedia orbiidile.

Samal ajal tuleb tunnistada, et tasuta levist loobumine on meie viimane meeleheitlik samm leida võimalus lehe väljaandmisega jätkamiseks hoolimata sellest, et see otsus käib tugevalt vastu meie põhiväärtustele.

Müürilehe senise status quo säilimiseks ei saa me juba ainuüksi oma eesmärke silmas pidades muutuda tasuliseks väljaandeks, kuna see piirab meie auditooriumi ja hakkab dikteerima ka ajalehe sisu. Müürilehe eesmärgiks on olnud kaasaegsete mõttevoolude ja nüüdiskultuuri populariseerimine ja seda just nende seas, kes neid veel enda jaoks avastanud ei ole. Kui me oleme sunnitud kaotama tasuta levi, kaotame me suure osa oma identiteedist, mille olulisus selgub äkki alles 2016. aasta kevadel, mil selguvad Kultuuriministeeriumi tellitud kultuuriajakirjanduse uuringu tulemused, mida meil enam paraku aega ära oodata ei ole.

Peale nelja aastat peaasjalikult vabatahtlikus korras Eesti nüüdiskultuuri ja avatud ühiskonna nimel töötamist tuleb meil kurbusega tõdeda, et peale heakskiitva pähepatsutamise pole meid Eesti kultuuripoliitika tasandil omaks võetud – see pole solvang mitte ainult Müürilehe tegijatele ja lugejatele, aga julgen öelda, et näitab suhtumist kogu noorema generatsiooni tegemistesse laiemalt. Mul on sellest väga kahju ja samal ajal ka piinlik, et juhtivpoliitikutele on kultuuri subsideerimise vajalikkust sellisel moel vajalik meelde tuletada.

Kui lähima kuu jooksul just jõuluimet ei sünni ja meie rahastajad oma otsuseid ümber ei vaata, on järelikult kuskil kellelgi arvates ikka tõesti väga seda paari meetrit autoteed või erakonna huve teenivat munitsipaalmeediat rohkem tarvis. Ju meiegi leiame mingi viisi, et alles jääda. Loodetavasti ei lähe see meile kõigile tulevikus lihtsalt kalliks maksma. Loodetavasti Eesti riik on kunagi siiski valmis ka selliseks ühiskonnaks ja kultuuriruumiks, nagu meie kirjeldame.

PS. Ma tänan meie senist teatritoimetajat Keiu Virrot ja kunstitoimetajat Triin Tulgistet, kes Müürilehe teatri- ja kunstikülgedele elu sisse puhusid ning keda, nagu kõiki teisigi Müürilehega seotud inimesi, motiveerivad ennekõike ideed ja vabadus neid teostada. Ühtlasi tervitame uuest aastast kunsti- ja teatritoimetajana Piret Karrot!