Uus aasta, uued lubadused. Nii see üleminekurituaal aastavahetusel käib, nähes ette, et röövikust nukkub liblikas, kes värviliste tiivalöökidega uude ilma lendab.

Ta lendab ilutulestikuna, vahuveini korgina, kuuma tina klompidena külmas veepanges. Rohkem raamatuid, vähem suhkrut, teraapiasse minek, suur avastusreis… Silmapiiril peab olema eesmärk ja tuleb loota, et jaanuari esimene vägev lörts kauneid kujutelmi ja tinast sümboleid rentslisse ei uhtunud. Ja siis astub lubaduste kõrvale küünilisem seltsiline ehk „kriisiajastuna” tajutava nüüdisaja must huumor, mis ütleb, et no hullemaks kui 2022 või 2021 või 2020 ei saa ju enam minna. Selle väite ümberpööramiseks tehakse muidugi meem, kus 2022 hoiab 2023 pea kohal püssitoru või ironiseerib niisama tulevikupositiivsuse üle ja valmistab enesele sedasi saabuva vastu turvist. Seegi on rituaal, millel on uusaastalubaduste kõrval oma kindel koht. Juba kärgatab ka peatsete valimiste stardipauk, mis tähistab jahihooaja algust. Labidate kolinal kaevatakse üles luukeresid, veest lubatakse magusat veini teha ja ühe leivaga terve elanikkond ära toita, tinapall moondatakse alkeemiku kombel kullakangiks jne. Huugama hakkavad sopapuhurid ja taevalaotusesse projitseeritakse esinduslikud paraadportreed. Lõpuks saabub jahimajja, nagu ikka, pohmelus, seegi on rituaal. 

Pikas ajaloolises plaanis pole aga kõik ümberringi sündiv – muutlikust energiakriisist sõja, hääbuva pandeemia, intressimäärade, räpase võimuvõitluse janiiedasini – kuigi eriline. See kõik tuleb ja läheb jälle, võtab uue kuju ja ilmub justkui eikusagilt, kaob sama kiirelt, kui tuli, jääb talveunne, ärkab taas. Eriliseks teeb selle eelkõige fakt, et see sünnib minu, sinu, tema ja nendega. Aga ununeb kõik seegi kohe, kui miski uus ukse jalaga maha lööb ja su diivanil istet võtab. 

Müürilehe toimetuses oli pikka aega laual idee alustada 2023. aastat eluterve suvalisuse ja rituaalitusega. Nimetasime seda isekeskis pohhuinumbriks. Mõte oli lasta asjadel pisut omasoodu minna, vähem muretseda ja kahevahel olla. Minna mööda uudsuse kahtlasest pühitsemisest. Siis sai aga ikkagi võitu tavaline tung formuleerida, korrastada ja ehk isegi väikestviisi üllatada. Otsustasime katsetada pikema plaaniga, mis vaataks lühiajalistest lubadustest kaugemale. Seetõttu kutsusimegi jaanuarinumbrisse kirjutama eri organisatsioonid ja nende esindajad, et kujutleda riigi ja ühiskonna suhet aastal 2035. Sedasi valmisid pikas pühadetunnelis seitse teksti, mis käsitlevad julgeolekut, keskkonda, majandust, võrdsuspoliitikat, kultuuri, vaimset tervist ja inimõigusi. Neile sai Müürilehe pikaaegne illustraator Andrei Kedrin omakorda voli joonistada virtuaalseks muutunud maailmale kohased küberpunklikud saatepildid. Usun, et leiate neist tekstidest mitmeid ideid, mis teie kujutluspiltidele tulevikust hoogu annavad. Selleks et tulevikuga ka pisut kunstilisemalt ümber käia, pühkis oma kopitanud kapuutsilt tolmu Müürilehe prohvet, kellele Voorimehe tänava pööningukambrisse pakk vanapaberit ja teritamata pliiats toimetati, et ta oma ülessetähendused kirja saaks panna. Roosk! Kui loete seda teksti aga paberlehest, siis teid ootab lehe keskel Martin Eelma kujundatud lihtsa rõõmu kalender, mille saate ilma suurema pusimiseta lehest välja kiskuda ja vajalikku kohta kinnitada. Kalendris on markeeritud värvidega neli teemat – keskkond, kogukond, tervis ja kultuur –, kust saate aasta jooksul tarvilikke ideid. Analoog on ju endiselt uus must!

Minul oli põlise linnavurlena õnn ja õnnetus aasta eelviimasel päeval Lõuna-Eesti sügavustes kükitada, kus ma pimedal talveõhtul metsaveeres esimest korda metskitse „haukumise” või haugatuse tunnistajaks olin. Esimene mõte oli muidugi, et on see tont või inimene, ja seirasin, üks käsi ukselingil, musta metsa, kus kaikus ebamaine tundmatute röögatuste kaja. Mõni viiv hiljem pühkis mind võõrustanud pererahvas muidugi kujutlusvõimesse imbunud tontlikkuse minema: „See ju kits, kas sa pole varem kuulnud?” Pilt deemonlikust poolseast-poolvaresest asendus metsas kalpsava Bambiga. Hääl, mis tundus esmapilgul sõge, muutus tänu uuele infole millekski märksa paremaks. 

Head aasta esimest lugemist! Kohtume taas veebruaris – siis saabub trükist juba 15-aastaseks saanud Müürileht.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja