Meil tasub valmistuda varakult olukorraks, kus õpetaja pole mingi kitsalt piiritletud amet, vaid roll, mida meist paljudel võib olla tarvis lühiajaliselt täita.

Keskkonnakriisi ja automatiseerumisega kohanemine, vägivallatu sugudevaheline suhtlus, võõraste kultuuride sallimine – olgu meie ees seisev ülesanne kui tahes suur või väike, selle lahendamiseks nähakse võluvitsa just hariduses. Ikka ja jälle jõuavad ühiskondlikke juurprobleeme käsitlevad arutelud punkti, kus keegi ütleb, et vaja on lihtsalt muuta senist ainekava, siis toimub nihe ka inimeste käitumises ja hoiakutes. Seejuures jääb neist sõnavõttudest mulje, et ainekava on justkui täis tühje lahtreid, mida annab täita sujuvalt mõne uue pädevuse omandamisega.

Oma Paide keskväljakul peetud kõnes ütles Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor – ja Müürilehe selle numbri persoon – Indrek Lillemägi, et komplekssete probleemide lahendamisel järjest suurema vastutuskoorma koolidele delegeerimine tekitab haridussüüd. Ühiskondlikust vaatepunktist on tegemist mugavushoiakuga: tihti on muutused, millega kohanemisel oodatakse põhivastutust koolidelt, kas juba käes või kohe-kohe ukse taga, samas kui ainekavade muutmiseks, õpetajate ümberkoolitamiseks, uute õppematerjalide loomiseks ning selle kõige õpilastele vahendamiseks kulub reeglina aastaid. Selleks ajaks võivad meie ees seista juba hoopis uued väljakutsed, millega rinda pista. Nii ongi kool igal ajahetkel kaks-kolm sammu ühiskonna arengutest maas, kuigi paralleelselt räägitakse kindlas kõneviisis, kuidas me just tänu haridussüsteemile seitsme penikoorma saabastega ammu jaamast väljunud innovatsioonirongile järele jõuame.

„Ootustega haridussüsteemi suhtes oleme jõudnud nii kaugele, et koolidel ei jää muud üle, kui vastutust kodudele tagasi peegeldada. […] Koolikohustus peab laienema lastelt lastevanemateni.” Nõnda mõtiskleb Lillemägi oma kõne lõpus ja mina noogutan heakskiitvalt kaasa. Eesti koolisüsteemis on õpetaja laste jaoks tihti hunt kriimsilm – sotsiaalpedagoog, psühholoog, puuduv vanemafiguur, you name it. Järjest enam räägitakse, et õpetajate põhitöö on lastest elus iseendaga toime tulevate inimeste kasvatamine. Miski, mis jäi varem pigem lapsevanemate ja laiema kogukonna pärusmaaks, on leidnud märkamatult tee pedagoogide töönimekirja tippu. Selle arengu valguses tasuks küsida, mismoodi võiks saada lapsevanemast kui nõudlikust kliendist koolile hoopis sisuline ja usaldusväärne koostööpartner. 

Ma toon ühe elulise näite, kuidas vastutuse kodudele tagasi peegeldamine võiks praktikas välja näha. Selle numbri tarvis suhtlesin ma mitmekümne inimesega, keda on koolis kiusatud, aga ka mõne kunagise koolikiusajaga. Paar kiusajat olid enda või klassikaaslase vanematele koolis toimuvast rääkinud – on mingi laps, kes on kuidagi imelik või teistest erinev. Näiteks ta lõhnab halvasti. Kohusetundlik lapsevanem peatuks sel hetkel ja selgitaks, et see laps pole olukorras ise süüdi, sest riiete puhtuse ja korrashoiu eest peavad hoolitsema emad-isad. Kohusetundlik lapsevanem küsiks, kuidas tema laps sellesse klassikaaslasesse suhtub ja mismoodi temaga suhtleb. Kohusetundlik lapsevanem mainiks ka klassijuhatajale, et tema klassis on õpilane, kellele vaadatakse viltu. Võimalikke sekkumispunkte on lapsevanemate jaoks mitu. Selle asemel kuulsid kiusajad täiskasvanute suust aga hüüatust: „Issand, aga miks ta siis on selline!” Või kuulujutte lapse vanemate aadressil. Mõlemad soodustavad kiusamispraktikate tugevnemist ja toovad niigi koormatud õpetajale juurde lisatööd.

Õnneks on paljud haridusuuendajad lähtumas arusaamast, et lapse kasvatamises osaleb kogu küla. Eestiski tärkab järjest enam koole, mille keskseks märksõnaks on kogukond. Vastukaaluks valitsevale mentaliteedile, et õpetajad peavad allhanke korras kõikidele komplekssetele probleemidele ühiskonnas lahenduse pakkuma, üritatakse kogukonnakoolides ise härjal sarvist haarata. Mõni hakkajam lapsevanem õpetab valikainena programmeerimist, keegi õpilastest veab vaimse tervise ringi, mõni vilistlane pakub oma ettevõttes kogukonnapraktika võimalust – nii jaguneb vastutus lapse haridusteel ühtlaselt vanemate, õpetajate, klassi- ja koolikogukonna vahel ära. 

Meil tasub valmistuda varakult olukorraks, kus õpetaja pole mingi kitsalt piiritletud amet, vaid roll, mida meist paljudel võib olla tarvis lühiajaliselt täita. Tänapäeva karjäärimudelitega võrreldes mõjub õpetaja töökaar küllaltki anakronistlikult. Paindlikkust ja arenemisvõimalusi võib pedagoogi rollis jääda andekate noorte jaoks liialt väheks. Niisiis, ära küsi, mida kool saab teha sinu ja su laste jaoks (rääkimata ühiskonnast), vaid küsi, mida sina saad teha, et Eesti haridussüsteemi edusse panustada, olgu siis lapsevanema, vilistlase või tubli kodanikuna.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja