1960ndatel Tartus elanud Valve Janov maalis Karlova vaate kohale hõljuma hiiglasuure kala ning Tanel Rander on (mitukümmend aastat hiljem) juhtinud tähelepanu, et kui hüpata Karlovas mõnda liivaauku, võib leida end kunagise Pannoonia ürgmere põhjast.

Mehis Heinsaar on jällegi meenutanud, kuidas tema kunagise Supilinna korteri sisekliima meelitas raamatuvirnade vahele konnad elama. Ning mõnikord annab Tartu Postimees teada, et kass sõitis taksoga Karlovast kesklinna.

See kõik tundub Tartus täiesti iseenesestmõistetav. Tartus on tsükliline aeg, mis kulgeb septembrikuisest elavnemisest, kui tänavad äkitselt tudengeid täis on, talvise sessi koopaunne. Selle lõpetab kevade tärkamine, kui kõik tudengid taas lume alt välja sulavad ja tänavatele valguvad, ning siis toimub suubumine jälle südasuvisesse laustühjusesse, mida oskavad hinnata ainult linna jäänud ulmekirjanikud. See rütmiline loitsimine on pannud linna kohale kahtlemata kobrutama ühe nõidusliku kihi, mis toodab kala- ja muid ulmasid.

Samal ajal on Tartu peal ka üks kae. Ülikoolis käies tundus, et siinsete peopaikade keskmine eluiga on umbes kaks aastat, kui tuli järjest Maailma, Teise Maailma, Nälja, Plink Plonki, Kink Konki jne peiesid pidada. Kunsti- ja kogukonnaruumide sünd ja surm on samuti allutatud linnavalitsuse ning ülikooli vahelisele ressursijagamisele, mille käigus langes näiteks Y-galerii. Tartu kultuurielu kirevus ja jätkusuutlikkus sõltub suuresti korraldajate õhinast ning viitsimisest pidevas raha- ja ruumipuuduses muudkui uusi lahendusi leiutada. Seejuures tähendab õhinapõhisus mõnikord seda, et inimesi kutsutakse esinema, kellegi ruume kasutatakse ja tehnikat laenatakse ainult tänu eest, mis ideena on romantiline, aga tähendab, et keegi teeb pidevalt tasuta tööd. Teadmine, et Tartus kultuuri korraldades tuleb tihtipeale vähemalt mingit sorti administratiivsete tuuleveskitega võidelda, on nii süvenenud, et isegi kui näiteks kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT oma plaanitud viisaastaku lõppu jõudis, arvati, et festival lõppes korraldajate väsimise tõttu. Viimase, 2014. aasta kunstifestivali pealkiri oli sobivalt „Head und, Tartu!”.

Ning nüüd ongi Tartus teatud ajastu läbi saanud. Müürilehe asutamise aeg oli Tartu lähiajaloo üks kõige viljakamaid perioode, kui koduteel kesklinnast Hiinalinna astusin läbi Pärmivabrikus tossus tuksuvalt techno-peolt, kui eksperimentaalkirjanikud korraldasid rännakuid Tartu tihnikutesse, kui teaduslikke žargoone ja rituaale nihestatult läbimängiv Rahvusvaheline Konverents, Teaduslik Konverents kogunes Tartu Ülikooli raamatukogus nagu üks õige (mitte)akadeemiline üritus kunagi (soovitan tungivalt UTTV arhiivist salvestisi vaadata!) ning Y-galeriisse, Tartu Kunstimuuseumisse ja teistesse näitusepaikadesse toodi Kukunuudi ja ka MoKSi hoobadega rahvusvahelist kunstimelu. Nüüd on Y-galerii ruumides Saksa restoran. Varjend hallitab nukralt Pargi tänaval. Kink Konki asemel on Shooters. Indrek Grigor kolib Lätti. Tartu Kunstimuuseumi direktor ei ole enam Rael Artel. Aparaaditehas, mis on Tartu pikalt unistatud kultuuritehase realisatsioon, on seganud kultuurielu disaini- ja käsitöökaubandusega.

Õnneks on Elektriteater veel alles, kuigi pagendatud ülikooli vanasse kirikusse, kus basic olme, nagu elekter ja vesi, on teinekord küsimus, millele veel otsitakse lahendust. Ning Liina Raus avab varsti Aparaaditehases galerii. Psühhoteek ja Utoopia raamatupood annavad lootust, et Tartus on veel nihet. Tegijaid veel jagub, kuigi õhinapõhine on nüüd pigem tinglik mõiste korraldajate kohta, kes tegutsevad linna ja kulka toetustega. Tartu ei ole enam see isehakkajate puulinnake, kus on tunne, et kõik on võimalik, vaid keskmiselt institutsionaliseerunud väikeriigi teine linn, kus kultuuri küll sünnib, aga siiski lahkutakse pealinna ja metropolide suunas. Või ma ise olen etableerunud (ikkagi riigipalgaline kultuuritöötaja nüüd) ega tea enam, kus põrandaalune vastupanukultuur pulbitseb. Olen ka selles mõttes osa probleemist, et lahkusin Tartust juba neli aastat tagasi. Enne seda viitsisin rotikohvi küttel ühikatoas öösel pärast loenguid täiesti ebaakadeemilist seminarisarja korraldada. Võimalik, et 2012. aastal ellu viidud kõrgharidusreform, mis sundis nominaalaja ületanud tudengeid oma ainepunktide eest maksma ning nii mõnegi (sh siinkirjutaja) ülikoolist seetõttu välja lennutas, on seotud sellega, miks Tartus enam nii palju isetegutsejaid ei ole. Tudengid, samasugused, kes Pärmivabrikut, Vastikut Diskot, Semiosalongi jne vedasid, ei leia ainepunktide vorpimise kõrvalt enam hullusteks aega. Ning paljud kunstnikud, kuraatorid, kirjanikud ja korraldajad liikusid oma eludega lihtsalt edasi.

Kuidas võidelda etableerumise vastu uue põrandaaluse eksperimentaalkunstiga ja seda toitvale hullusele, nõidusele ja luhašamaanlusele Tartus taas hing sisse puhuda? Võimaliku retsepti annab Kaisa Eiche ühes 2009. aasta Müürilehes: „Võtta musta hane munetud muna, teha koore sisse väike auk ja raputada munavalge välja. Asendada see mehe spermaga, katta auk neitsinahaga ning matta muna sõnnikusse täpselt märtsikuu esimesel noorkuu päeval. Pärast kolmekümne päeva möödumist ilmub välja väike homunkulus, kes aitab ja kaitseb oma loojat ning tahab vastutasuks süüa vaid lavendlit ja vihmausse.”

Piret Karro, keskkonna- ja kultuuritoimetaja