Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud ja sisse kimutud pakkide viisi sigarette, joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi (loomulikult enamasti mõrult mustalt, sest kokku on tulnud hoida koorelt ja suhkrult), kistud välja juukseid, higistatud läbi loendamatuid võidunud kodusärke ja -maikasid ning kratsitud end neid õigeid sõnu, kaadreid ja lähenemisnurki otsides lausa verele.

Ka täiesti ebakultuurselt ropendatud, ütlen ausalt, on toimetuses ohtralt. Magamata ööpäevadest rääkimatagi. Reaalsusesse naasmine pärast uue lehenumbri trükikotta saatmist või mõne pikema artikli valmimist on siiamaani iga jumala kord jätkuvalt omaette väljakutse, mis lõppeb mõne jaoks meist ka aeg-ajalt kuskil peadpidi lumehanges, jalad taeva poole, või täiskuu all alasti vilja sisse ringe joostes. Aga mõnikord ka, tõsi, täielikus isolatsioonis ainiti tühjusesse vahtides ja mõeldes, et mis selle kõige mõte on.

Tehtud on ühtpidi ja siis samas kohe traagilisel kombel aru saadud, et oleks pidanud toimima risti vastupidi. Ja siis on oi-kuidas-veel kahetsetud. Ahastama paneb jätkuvalt iseenese rumalus, samas kui teiste inimeste mõistmatus, lauslollus ning saamatus ajab veel rohkem närvi, ja see on vesi meie veskile. Tuleb tunnistada, et see teekond pole olnud lihtne, aga see-eest ikkagi ennekõike õpetlik ja põnev. Õnneks võib öelda, et nüüdseks hakkab tasapisi tekkima ka see zen, mis lubab loota, et asju on võimalik kunagi ehk ikkagi ka meeldivalt ja jätkusuutlikult ajama hakata.

Helgemalt poolelt on loetud ka palju erinevate inimeste tarku mõtteid ja virnades raamatuid, vaadatud tundide viisi filme ja etendusi, käidud näituste(avamiste)l (ja joodud ohtralt veini), tantsitud ennastunustavalt ning kuulatud palju muusikat. Sõidetud maha tuhandeid kilomeetreid, otsides tõde igast nurgatagusest – nii perifeeriast kui ka metropolidest, aga ennekõike inimestest.

Erinevates keeltes on peetud arvukaid ja arukaid vestlusi nii omade kui ka võõrastega, kellest viimased on saanud seeläbi mõistetavamaks. Vaadatud on päikesetõuse, -loojanguid ning aastaaegu vaheldumas. Aru on saadud, et eranditult kogu aeg on olnud keerulised ajad ja tänapäevalgi pole teisiti, kui tahta niimoodi suhtuda. Tuleb tunnistada, et kogu see ekslemine ja otsimine on olnud väga tõsine töö.

Üks võimalus on uskuda pimesi kõike, mida räägitakse, aga hoopis teine asi on omal nahal kogeda ja avastada, et sugugi kõik ei ole üldse üks ühele nii, nagu tihti arvatakse – veel vähem nii, nagu valdavalt õigeks peetakse. Põhiasi on julgus kahelda ja astuda sissejuhatuseks oma mugavustsoonist välja. Meiegi asi pole siin leheveergudel kellelegi ütelda, kuidas asjad peavad olema, vaid näidata (ja anda võimalusi selleks), et väljavaateid on rohkem, kui osatakse tihti esmapilgul märgata. Mida rohkem tekib üksteise peale neid erinevaid kihte, mille kaudu on võimalik ümbritsevat tõlgendada, seda arusaadavamaks ühtäkki kõik muutub.

Ühel hetkel võid lausa avastada ennast olukorrast, kus kogu see sotsiaalne pinge muutub korraga üheks mõistetavaks seoste-tagajärgede jadaks ning tekib arusaam kõige muutuvusest ja muudetavusest, olgugi et mõnel juhul võib see maru pikalt aega võtta. Kuid sellest lootusest tekib siiski ka jaks oma jonni ja joru edasi ajada. Niimoodi me käime siis ringiratast ja muudkui leierdame oma nägemust sest aja mitmeplaanilisest kulust, kuni see arusaam kuskil kollektiivses alateadvuses ehk ühel hetkel ka kanda kinnitab ning normiks saab. Ütleme siis, jah, et see on paljususe propaganda.

Uus ring

Ma meenutan iseenda kuue aasta taguseid sõnu oma esimeses juhtkirjas: „Müürilehe vastse tegevtoimetajana tahan avardada piire. Unustada ettekirjutatud normid kultuurilehele ja vältida ühetaolisust teiste samalaadsetega. Säilitada Müürilehe isikupära ja lasta sel julgelt ise suunda areneda. Kevadises tulvavees tuleb lasta asjadel minna ja lubada uutel ideedel tärgata. Lubada muutuseid, tulgu need siis süsteemiväliselt või toimugu selle sees – igal juhul ei tohiks karta näha oma tegevuses kitsaskohti ega peljata uusi suundi. Igavese nooruse eliksiir olekski ehk julguses pidevalt muutuda ja areneda.” Ja olgugi et vahepeal on küll igasuguseid imelikke ja imelisi asju juhtunud, pole mentaliteet suurt muutunud.

Kui ma mõtlen, millest ma Müürilehe ja üldse paljude asjade juures puudust tunnen, siis see on mäng – me oleme unustanud ses pidevas olelusvõitluses ära mängu võlu ja jäänud kohati kinni endi kehtestatud illusoorsetesse reeglitesse. Ma pakun, et Müürileht võiks keerata järgmises 50 lehenumbris vinti peale lennukatele keelemängudele; minna sõnadest kaugemale nii formaatides kui ka metafoore kasutades; leida üles linnade kõrval perifeeriad, aga ka jätkuvalt perifeeriad linnade sees; avastada, et tõsistest asjadest saab rääkida ka kerges intelligentses huumorikastmes ja et traagikas seisneb alati ka mingi teatav mahlane absurdimoment, mis selle elu siin ilma pääl täitsa talutavaks võib muuta. Peaasi, et ei hakkaks iseennast üleliia tõsiselt võtma.

Helen Tammemäe, peatoimetaja